/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
Seriaalide rohkus paneb retooriliselt küsima, et kui meil oleks kümme korda rohkem kohalikke telekanaleid, kas siis oleks sama palju kordi rohkem ka eestikeelseid seriaale, ning lubab tõmmata paralleeli meie suveteatriga, mida teevad justkui kõik, üritades kolleege mängupaiga kohaspetsiifikaga üle trumbata, ja kuhu jõudmine on vaatajale rõõmustav või vihastav geograafilis-logistiline eelmäng.
Kui suveteatris, kus vabadust materjali ja trupi valikul on justkui rohkem, on kunstiline tase muutunud järjest kõrgemaks ja stabiilsemaks ja kuhu tegelikult n-ö suvalisi olmenäitlejaid nii kergelt ei satu (pikk prooviperiood, suvi kinni, sääsed?), siis teleseriaali on teoreetiline võimalus saada igaühel ja suuremalt jaolt nad sellisteks «igaühtedeks» ka paraku jäävad.
TV 3 on asja eriti lihtsaks teinud ja küsib kuskil oma kodulehel otse: kas tahad näitlejaks saada? Ole milline tahes, täida ankeet, saada endast kaks tõepärast! fotot ning võid saada kas väiksema või suurema osa! Siiski võiks TV 3 selguse mõttes lisada, mida nad «näitlejaks saamise» all mõtlevad. Äkki mõni elav näide? Küsimus «Kas tahad osaleda teleseriaalis?» oleks täpsem.
Siiski-siiski – praegu näidatavates sarjades teeb nii mõnigi noor harrastusnäitleja (või hoopis kooliteatritaustaga tulevane näitleja?) mitu korda parema soorituse kui kogemustega professionaal. Millest see tuleb!? Võtame kasvõi «Nurjatute tüdrukute» nurjatud tüdrukud eesotsas Kirke Algma ja Ester Kuntuga või «Süvahavva» peretütre Doris Tislari, kelle roll on lausa kandev.
Vähenõudlik
Näitleja iga uue teleesinemise puhul, olgu see siis reklaam, seriaal või saate «juhtimine», küsin retooriliselt: kui triviaalne ja karjuvalt sisutu peab olema üks lause, materjal, toode, kuju või tegelane, et muidu teatris suuri tegusid teinud näitleja selle esitamisest teles loobuks?
Näitleja, kelle jaoks teatris on materjal ja lavastaja need esmased käivitajad, innustajad.
Paistab, et teleseriaalides esinedes ollakse märksa vähenõudlikumad, ja teatud mõttes ei saa seda pahaks panna – üldistades on vähenõudlikkus televisiooni, sealhulgas eriti seriaalide puhul olemuslik (labastest telemängudest ei maksa parem rääkidagi). Televisiooni kui massikultuuri ühe olulisema meediumi n-ö põhiülesandeks on olla meelelahutuslik – aidata inimesel lõdvestuda, pakkuda (küll vahendatult) põnevust ja glamuuri, pakkuda (kaasamõtlemiseks) lihtsamaid mõtteid, viies nendega omaenda mõtetest eemale, või suunata mõtteid sinna, kuhu just kellelgi (teisel) on kasulik jne.
Seega ei taha ma kuidagi naeruvääristada olmelisusest tiinete teemade ja kohati lausa piinlike dialoogidega seriaale, sest kellegi (ja olen aru saanud, et neid on palju) meelt need ju lahutavad.
Kuna aga seriaalides näidatu on ikkagi fiktsioon, siis paraku tuleb ka pärast pinnapealset vaadet neisse justkui iseenesest käibele sõna «võlts». Ehk kui kuidagi püüda (kasvõi vägivaldselt) hinnata seriaali ja kui me sisu või sisutuse (ehk idee või stsenaariumi) kallale just väga ei kipu, siis just näitlejate mäng ongi see mõõdupuu – kas on võlts või ei ole. Samas on selge, et (edukalt) saab siis mängida, teha rolli, kui on, mida ja keda mängida.
Võib-olla ei tohikski paari osa vaatamise järel seriaali kriitiliselt suhtuda, kuid liigitust «miks nad seda teevad, kui seal midagi teha ei ole» tundub siiski sobivat ilmestama «Saare sosinad», mis hämmastas nii süžee, tegevuse, dialoogi kui ka näitlejatööde (küll paari erandliku episoodiga) tühjuse poolest. Võib-olla sõitis see näiteseltskond Madeirasse puhkusele, kuid miks ja mis jõuga neid seal «tööle» sunniti, jääb arusaamatuks.
Kuna samasse liigitusse kuuluv süžeetu «Kodu keset linna» (nüüd «Elu keset linna») on juba kaua, ilmselt eelkõige noorte meeli lahutanud, siis selle (või nende) dialoogi mannetus ei ole üllatav. Küll korjaksin «Elust keset linna» välja näite ilmestamaks ühe põhjuse paljudest, miks selliste võtetega seriaal on kaugel kvaliteetsest meelelahutusest.
Näitleja ülesannete täitmise poolest on täiesti positiivsena silma jäänud Tanel Joonas vägivaldse abikaasana. Joonase mängus on sisemist tugevust, stseenid on pingestatud, vaataja koondab tähelepanu, kuid... Joonase abikaasat esitavast harrastusnäitlejast ja muidu telest tuttavast kenast Liina Vahterist pole talle võrdväärset partnerit ja kogu situatsioon, kui stsenarist on midagigi asjalikku suutnud sinna koondada, muutub peenrahaks.
Ja selliseid näiteid, kus mingist saatest tuttav juuksur, kehatuunija või laulja n-ö pukki lükatakse, olgu ta siis eelkõige reklaami või marketingi teenistuses, on pea igas seriaalis, mistõttu seriaali tõsiseltvõetavus kannatab. Kui me neilt üldse võime tõsiseltvõetavust nõuda. N-ö tuttavate telenägude kasutamine oleks mõttekas siis, kui neid rakendada metatasandil, kui nad esineksid endana, aga sellise struktuuri loomine on muidugi koormav.
Noored näitlejad
Kui 1970ndate lõpus ja 80ndate alguses hiilgasid televisioonis Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov, tehes pea kõike, mida siis teles teha andis, olid kaasaegsed kolleegid murelikud nende teles raisatud ande ja energia pärast.
Kuigi päris alusetu see mure polnudki, on reaalsus ikkagi see, et ilma teleta poleks neid praegu paljude jaoks olemas. Selles mõttes pole näitlejate jäädvustamise olulisus kuhugi kadunud ehk mida rohkem on meil jälgi ühest või teisest artistist, seda parem kultuurilooliselt.
Ent kuidas, millega, kellena, jääb ikkagi põhiküsimuseks. Ilmselgelt ei lähe näitlejad seriaali mõttega ennast jäädvustada. Pigem otsivad vaheldust (nii igapäevatööle kui töötusele), uusi kogemusi, feimi ja eelkõige sulli ning vahest veel midagi.
Kas kunagine mure Kibuspuu ja Krjukovi pärast võiks olla samalaadne murega «Faktuaalse kaamera» noorte näitlejate pärast? Kindlasti mitte, sest kunas veel kui mitte noore näitlejana teha seda, mida (ilmselt) rahunenu ja kogemustega enam ei teeks. Pealegi on nii tekstikirjutajad kui näitlejad kohati rõõmustavalt teravmeelsed, julged ning musta huumoriga, parodeerides omakorda sama telekanali «Oh mai Kaad»-saadet. Kuigi minu mõistus tõrgub mõtlemast Hendrik Normanist kui näitlejast, on ta ikkagi võimekas parodeerija ning seega selle saate puhul omas elemendis.
Nagu ka vennad Piusid, kes peaksid kiivalt jälgima, et nad märkamatult ja jäägitult meelelahutusmülkasse ei vajuks. Kuid kas «Faktuaalne kaamera» ka laginal naerma ajab, on juba teine teema.
Pretensioonituks, kuid stiilselt väljapeetuks ja kohati muigama ajavaks võib nimetada ka «Heeringat Veenuse õlal». Meelelahutus oma klassikalisel moel, mille tegijatest oleks patt üht näitlejat esile tõsta, kuid patt oleks ka Taavi Teplenkovi esile tõstmata jätta.
Loodetavasti ei tee ma telesarjale «ENSV» liiga, kui paigutan ka selle n-ö sketšisaadete piirkonda. Paarikümne aasta pärast võib nendel ülesvõtetel olla suur väärtus. Mitte et see praegu oleks väärtusetu. On tunda lavastaja ja näitejuhi kindlat kätt.
Seriaal viib teatrisse
Ilmselt oleme kõik seda meelt, et kuigi televiisoriga on mõnus aega veeta, oleks parem, eriti lastel ja noortel, pigem teatris käia. Ma ei tea, kui efektiivselt tegelikult see süsteem toimib, aga olen kuulnud, et kui mingi teatri näitleja, eriti nooremapoolne meesnäitleja, on teinud seriaalis arvestatava ülesastumise, on see kasvatanud ka vastava teatri (noor)publiku arvu.
Sest teater on parim koht kohtuda päriselt ja segamatult (eks näitleja kehastatav tegelane küll natuke segab) oma lemmikuga, näiteks staažika seriaalinäitleja Tiit Sukaga. Ja jääb üle ainult loota, et tänu Suka teatris tehtavale tööle hakkabki see austaja teda teatris vaatamas käima, sest ta näeb, et see «iga-seriaali-Sukk» on teatris märksa veenvam.
Selline süsteem võiks toimuda ka näiteks «Nurjatute tüdrukute» ja «Kelgukoertega». Selles mõttes peaks nii Märt Avandi ise kui ka tema tegelane «Nurjatutest» Eesti Draamateatri noortelavastustele hästi mõjuma.
Praegu on ilmselt veel vara öelda, aga teoreetiliselt võiks see seriaal pakkuda huvi suuremale hulgale teismelistele, seda enam, et temaatika peaks neid puudutama. Selle seriaali puhul tuleb tegu ja dialoogi eriti tähelepanelikult koostada, sest noored on erksad vaatajad ja igasugune võlts, olgu see siis ülepunnitatult diip või lihtsal mage sõnakasutus või tegevus, ajab lihtsalt naerma. Samas vilksatasid mitmed päris huvitavad rollialged näiteks Lauri Kingilt ja Eva Püssalt, ka Karin Raskilt ja Sten Karpovilt.
«Kelgukoerad» tundub olevat seriaal, mida vaadatakse eelkõige peaosaliste ehk siis uurijate paari pärast. Ma ei tea, kas on televaatajat, kellele on nii kunagi alustanud Mait Malmsten – Ivo Uukkivi, järgmised Juhan Ulfsak – Taavi Eelmaa kui ka nüüdne paar Taavi Tõnisson – Anti Kobin ühte moodi armsad, kuid fakt on, et erinevad need paarid on, ja võib arvata, et mingi muutus teleauditooriumis on pärast igat vahetust toimunud. Kui ka seda seriaali vaatavad peaasjalikult lapsed, siis selles kontekstis on Tõnissonil-Kobinil kui nuku- ja noorsooteatri näitlejatel käes suur võim.
Mind üllatas paar aastat tagasi väga, kui sain teada, et «Kättemaksukontor» on lasteaialaste seas kõva hitt. See on vist seriaal, mis sünnitas televaataja jaoks Ott Sepa ja Märt Avandi, hiljem ka Elina Pähklimäe, kuna Kadri Adamson seikles juba varem «Kodus keset linna».
Ja ka Marika Vaariku, kes tegelikult kogu seriaali kannab, nii näitlejana kui tegelasena. Tundub, et «kättemaks» pisut selle lastelembusega justkui arvestaks, kui keelekasutust silmas pidada.
Siiski – laipu lendab, mõrvad toimuvad. Mõrv on aga seriaalides lihtsal mõrv. Sellest, et inimene on sel puhul surnud, et elu lõppes, minnakse justkui mööda. Ning üldisest televisiooni telespetsiifilisest kiirusest, kuhu pole aega oma poolsekundeid sisse tuua, pole mõtet rääkidagi. Ilmselt ka sellest, milliseid kuvandeid mitte-päriseluseriaalid päris elust loovad, milliseid iseloomujooni eksponeerivad ja väärtustavad päriseluseriaalid jne.
Nõudlikumad seriaalid
Nii «Kättemaksukontori» kui ka pea kõigi teiste seriaalide (lisaksin siia ka «Saladused») puhul oleks minu jaoks üks väheseid põhjuseid neid vaadata see, et neis näeb teatrimaastikult (telemaastikult niikuinii) kõrvale jäänud töövõimelisi näitlejaid. Kui mingi seltskond lendab jälle kuhugi soojale maale uut seriaali väntama, võetagu kaasa uued ehk unustatud vanad näitlejad – on kõigil põnevust.
Kas seriaale «Süvahavva», «Ment» ja «Pilvede all» (ka ajutine «Alpimaja») võiks just teistest mõnevõrra kvaliteetsemaks pidada, aga täiskasvanulikumaid vaatajaid nõudvat need küll.
Aimatava vaatajaskonnaga «Pilvedes» on rahulikult balansis nii sisu, dialoog kui näitlejatööd. Huvitumata sealsest elude liiklusest, on vahel, nii möödaminnes, päris hea näha kasvõi Indrek Sammulit, Ain Lutseppa, Elisabet Reinsalu või Priit Loogi oma tööd tegemas.
Ma ei tea, kas seriaalid on pidevas arengus või näitab seriaali kvaliteedi ära juba esimene osa, aga pole võimatu, et «Mendist» võib midagi kujuneda. Võib-olla on see tegijate taotlus, aga kas kompott «Võsarepoterist», saadetest «Kaua võib» ja «Krimi», seriaalist «Kodu keset linna» ja kahtlemata võimeka stsenaristi enda esteetikast pole pisut laialivalguv, eklektiline.
Ja kõike seda võimendamas suht suvalised inimesed tänavalt. Iseenesest pole neil ju häda midagi, isegi tore ju on, aga kuna nad juba mõtlevad teistmoodi kui näitlejad, käitumisest rääkimata, siis nõrgendab see oluliselt näiteks Ago Andersoni, Martin Alguse ja eriti värskelt mõjuva Meelis Rämmeldi loodavaid esteetilisi tasapindu, mis tekkivad siis, kui näitleja teeb tööd. Aga see selleks.
Küll aga üritaks silma peal hoida «Süvahavval». Kes meist ei oleks näinud välismaiseid (valdavalt inglise) kvaliteetsarju ja kvaliteetsena neid ka tajunud. Kuigi «Süvahavva» on omamoodi ja meile, võrreldes näiteks inglastega, omaselt kohmakas, on kvaliteetsuse ilmingud tuntavad. Muidugi on lihtsam põnevust hoida realistliku salapära ja tundmatusega kui soigumisega «Kellega sa eile olid?» kuskil linnakodus.
Ja samas vastupidi – iseenesest on põnevust keeruline luua; kui see tekib, tekib see stsenaristi, režissööri, operaatori ja näitlejate koostööst. «Süvahavva» meeskond on vaeva näinud ja tulemuseks paistab olevat filmilik põnevusseriaal koos korralike näitlejatöödega, nii et siin kedagi eraldi esile ei tahagi tuua.
Ka esimeste osade mõningad kirjanduslikud ja lavastuslikud kohmetused ning/ehk tempo-probleemid ei kustuta veel lootust, et sündimas on kodumaine telemeelelahutus, mis ongi meelelahutus selle parimas mõttes ja mis sünnib ilma «telest tuttavate nägudeta».
ETV
keskmiselt vaatajaid*
«Õnne 13» laupäeviti kl 20.30 165 000
«ENSV» pühapäeviti kl 20.30 124 000
«Pehmed ja karvased» pühapäeviti kl 20.10 74 000
Kanal 2
keskmiselt vaatajaid*
«Pilvede all» kolmapäeviti kl 21.30 187 000
«Heeringas Veenuse õlal» neljapäeviti kl 20 152 000
«Süvahavva» teisipäeviti kl 21.30 134 000
«Kelgukoerad» reedeti kl 21.30 134 000
«Saladused» esmaspäeviti kl 20.35 117 000
«Saare sosinad» laupäeviti kl 19.35 86 000
TV 3
keskmiselt vaatajaid*
«Kättemaksukontor» neljapäeviti kl 20.30 158 300
«Faktuaalne kaamera» pühapäeviti kl 19.30 119 100
«Ment» esmaspäeviti kl 20 95 200
«Nurjatud tüdrukud» kolmapäeviti kl 21 76 100
«Elu keset linna» laupäeviti kl 19.30 70 500
*) TNS Emori telemõõdikuuringu andmetel oli nendel saadetel septembris keskmiselt iga saateminuti kohta vaatajaid