Ent uued Krahli näitlejad – Mari Pokinen, Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall ning «vanake» Mart Koldits – lajatavad publikule vastu vahtimist pangetäie elutervet absurdi. Kohati meenutas «Sinihabe» oma jaburuses, seda just liikumise osas, chelfitschi ja Toshiki Okada lavastusi, samas ka parimaid hetki ETV ammusest aastavahetusprogrammist. Teate küll, ajast, mil rohi oli rohelisem ja eestlased veel oskasid nalja teha.
See aga ei tähenda, et tänapäevane ühiskond, lihtsustamise, lühikokkuvõtete ja kõike-saab-osta/tellida-maailm jäetaks Krahlis valusalt paika panemata. Vastupidi. Seda tehakse igati Krahlile omaselt ja ehk teravamaltki kui «vana bändi» lavastustes. Ent publiku ette asetatud peegel pole rusuv. «Sinihabe» on kui külmade-kuumade vannidega hea türgi saun, kust lahkudes on keha kerge kui liblikal ning hing ja vaim puhas.
Mitmest lühipalast koosnevas lavastuses on kõigile näitlejatele antud võimalus, mida ei jäeta kasutamata. Näiteks Ragne Veensalu rollidest tõuseb esile tema kehastatud vanapiiga kohtamiskoolitusel, Veersalu kampsunnaise hullusehoos ette kantud Artur Alliksaare «Antidolorosum» on võrratu.
«Sinihabeme» tugevad rollid teeb aga Mari Pokinen, kelle kehastatud laps on sada protsenti laps, ja lavastusele paneb punkti asemel hüüumärgi just Pokinen oma tõreleva vanamutiga. Sinihabeme naisele mehe poolt kingitud teenus «Sugulased» näitab see-eest trupi tugevat ansamblitunnetust.
Ühevaatuselises lavastuses kipub venima ainult üks pildike – läbirääkijate koolitus. Tervikuna on tegu tempoka lavastusega, kus publikule ei anta aega nähtut seedida või silmanurgast naerupisaraidki pühkida.
«Sinihabe» on lahe, õigemini pigem ülilahe ja noorest energiast pungil lavastus.
Lavakujunduse on teinud Arthur Arula.
Mängivad Mari Pokinen, Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall ja Mart Koldits.