R, 3.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kristjan Randalu, Manhattanilt Mulgimaa metsa

Priit Pullerits
Kristjan Randalu, Manhattanilt Mulgimaa metsa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sügisene rahu: Kristjan Randalu oma majapidamise ees purdel.
Sügisene rahu: Kristjan Randalu oma majapidamise ees purdel. Foto: Kristjan Teedema

Ta on esinenud New Yorgis Carnegie Hallis ja Lincoln Centeris, Berliini Konzerthausis, samuti Istanbulis ja Londonis, Oslos ja Madridis... Aga selleks, et akusid laadida, tuleb pageda maailma mürast-kärast Eestimaa vaikusesse.

 

Pianist Kristjan Ran­dalut, kes üheksa-aastase poisikesena lahkus koos ema-isa ja väikse õega nõukogude võimule ootamatult Lääne-Saksamaale, pole kerge kätte saada.

Mitte üksnes seepärast, et rahvusvaheliselt vaieldamatult kõige kaugemale jõudnud Eesti džässmuusikuna reisib ta pidevalt mööda maailma. Pigem seepärast, et on Eestis leidnud endale pesapaiga, kuhu isegi mobiiliside ei taha korralikult ulatuda.

Ja sel eraldatusel, nagu selgub, on Randalule (34) oma tagamõte.

Sidetõrkeid trotsides kulub tal mitu minutit, et seletada, kuidas leida Viljandi ja Karksi-Nuia vaheliselt teelt kõrvale keeramiseks õige teeots ning omakorda kõrvalteelt märgata kitsast-porist metsavaheteed. Ja siis tuleb leida õiged hargnemised. Kui täpsed juhised puuduks, oleks eksimine raudkindel.

Randalu võtab meid vastu punase talumaja kõrval heledas muusikamajas. Seal seisab suure akna kõrval läikivmust Steinway tiibklaver. Akna alt viib kõrge heina vahelt rada oja ületavale purdele.

Kaminas praksub tuli. Miski ei viita sellele, et järgmisel päeval ootab Randalut mitme ümberistumisega pikk lennusõit Liibanoni. Ületuleval esmaspäeval, 29. oktoobril, esineb ta soolokontserdiga Estonias. Ja siis, järgmisel kuul, on kavas kontserdid Šveitsis, Saksamaal ja Prantsusmaal.

Randalu, pole vähimatki kahtlust, naudib ümbritsevat rahu ja vaikust.

Kuidas sattusite ühtäkki suurlinnade lavadelt Mulgimaa metsa sisse?

Neli aastat tagasi hakkasin töötlema Entel-Tenteli laule, millest tuli Tallinna kammerorkestriga plaat «Enter Denter». Mul oli kuu aega varutud selle materjali viimistlemiseks. Otsisin kohta, kus eraldi olla ja kirjutada, küsisin tuttavatelt ja sõpradelt nõu. Olin juba minema Elba saarele ...

Sinna, kuhu Napoleon mõneks ajaks asumisele saadeti?

Jah. Sattusin sinna suvel ühel kontserdil – mu tuttaval oli seal väike koht – ja jäin mõtlema, et see oleks huvitav paik, mis on talvel kindlasti tühi. Kuid seal ei olnud klaverit.

Siis, detsembris, olid meil Hedvig Hansoniga kontserdid. Ta elab Tuhalaanes, siit kaks kilomeetrit. Küsisin, kas tema teab mõnda kohta. Ta ütles, et jah, tuttavatel on siin tühi talu, kuhu on aeg-ajalt majutatud ka muusikuid, ja lisaks oli siin auto üle.

Mul ei olnud siis Eestis endal autot, sest käisin siin vaid pisteliselt. Tuhalaanes ilma autota ei saa, päevas käib vaid üks või kaks bussi Viljandisse. Külamajas oli üks vana Estonia pianiino, see sai siia toodud. Nii ma 2009. aasta jaanuaris tulingi, külma oli kohati –25 kraadi, kütsin elumajas kahte ahju – niimoodi siin kuu aega üksinda tegutsesingi.

Päris ihuüksi metsas?

See oligi asja mõte, sest tahtsin oma asjaga tegelda. Hiljem hakkasin siia tagasi tulema, aga pisteliselt. Mingi hetk, kui siia sai oma tiibklaver toodud, tegin otsuse kapitaalsemalt paikseks jääda. Üritan siin olla nii palju kui saab. Tallinnas on mul ka korter.

Kui palju aastast siin veedate?

Umbes neljandiku aastast. Suvel tuli paar kuud Tallinnas olla, sest tahtsime, et laps sünniks seal. Aga suve seekord Eestis polnudki, sain vaid korra Tuhalaane järves ujumas käia. Seoses suviste festivalidega olin enamiku ajast sõidus. Üldiselt, kui Eestis viibin, siis üritan ikka siin olla.

Ilmselt olete siin leidnud koha, kus mujal maailmas kogutud ideid vaikuses ellu viia?

Jaa! Ühest küljest saab siin välja puhata, teisalt intensiivselt mitu tundi oma asjaga tegeleda. Kõrvalnähtusi, mis tähelepanu mujale viivad – neid ei ole.

On siin loominguliselt viljakas keskkond?

Eeldused selleks on ideaalsed. Mujal, eriti suurlinnas, on võib-olla palju rohkem ettekäändeid, miks midagi ei tule välja või ei saa luua. Siin, palun, on 24 tundi, tee ainult! Siin jõuad ilmselt kiiremini asja tuumani, samuti tajud paremini, et probleem ei ole üldse oludes, vaid on mingi sisuline küsimus, mis nõuab lahendamist.

Kuivõrd tunnete, et mets ja eraldatus löövad aju ja meeled puhtaks?

Üldse mitte teooriast ja esoteerikast rääkides tunnen, et siin lööb meeled lausa füüsiliselt puhtaks!

Rääkides õhust, veest ja une kvaliteedist, käib siin justkui teadlik patarei laadimine. Võib ju tunduda, et magad ka linnas, aga tegelikult on magamisel ja magamisel väga suur vahe. Sellises kohas nagu siin tunned kiiresti, et energia, mis on aega­mööda hakanud otsa saama, tuleb tagasi.

Aga pood on siit kaugel, arst on kaugel ...

Saan siin elada seepärast, et see ei ole mul ainuke elukoht. Siin peab pingutama, et tuba soojaks saada, ja kui unustad midagi Viljandist, kuhu on üle 20 km, poest toomata, oledki sellest ilma.

Tegutseva muusikuna ma üksnes siit toimida ei saaks, sest on vaja info liikumist, inimesi.

Kuidas saate maailmaga ühendust pidada, kui meil ei õnnestunud isegi telefonitsi korralikult, ilma hakkimata rääkida?

Nett on õnneks olemas. Kui algul siia tulin, siis mobiilne nett veel ei toiminud. Käisin autoga öösel külamaja ees, wifi levis seal tänavale. Väljas oli –20 kraadi, parkisin auto külamaja ette, võtsin läpaka välja – see oli nagu postkontor. Suvel käisin rattaga, külamajja on kaks kilomeetrit.

Kas siia metsa lõksu pole jäänud?

Siin on olnud talvi, kui lumi on lükanud puid teele, nii et on vaja tee vabaks saagida. Autoga on ka kinnijäämist olnud, metsatee võib olla mudane ja porine. Häda pärast saab ka naabrite kaudu välja, kuid mitte autoga.

Te polnud veel kümnenegi, kui läksite 1988. aastal Saksamaale. Kui raske oli seal kohaneda?

Saksa keele õppisin ära automaatselt, aga uus keskkond ja et sõbrad jäid Eestisse, see oli küll raske. Selle tajumine jõudis kohale natuke hiljem, sest algul olin õnneks piisavalt noor või loll, et olla pimestatud pealiskaudsusest – poed on asju täis ja saab kokakoolat.

Mis nipiga teil vanemad NSV Liidust välja said?

Ma läksime kahenädalasele puhkusele.

Nii et sisuliselt panite siit plehku?

Korter ja kogu elu jäi siia. Asjad olid pakitud kahenädalaseks reisiks. Mitte keegi ei teadnud ema ja isa plaanist. Nad küsisid minu käest alles Saksamaal, kas olen nende plaaniga nõus. Vastasin, et oo jaa, väga lahe! Ma ei mäleta, et oleksin hetkegi kahelnud.

Kuidas Saksamaal kanna maha saite?

Töö mõttes oleks isal olnud kõige parem minna 1985. aastal, kui ta võitis Münchenis ARD konkursi. Aga siis ei lastud kogu perega reisima. Peagi olud muutusid ja sai Saksamaalt küllakutse hangitud. Isal oli kontakt Karlsruhe ülikooliga, aga mitte nii, et tulge kohale ja saate kohe töö. See võttis ikka kuid, kuni kõik paika loksus. Elasime kuu aega põgenike hotellis ühes toas.

Mismoodi õnnestus teil Saksamaal muusikuna otsa peale saada?

Olin ülikooli astumise ajaks jõudnud otsusele, et lähen džässklaverit õppima. Õppisin veel keskkoolis, kui käisin Karlsruhe ülikoolis eel­üliõpilasena sealse professori juures tunnis. Samuti käisin džässklaveriõpetaja eratunnis Stuttgardis.

Hiljem läksingi tema juurde edasi õppima. Tavaliselt tehakse sisseastumiseksamite tuur mitmesse ülikooli, käiakse ette mängimas. Ma tegin ainukese sisseastumiseksami Stuttgarti, kus kahele kohale kandideeris üle 30 pianisti.

Miks klassikalisele klaverile selja pöörasite ja džässi valisite?

Mäletan täpselt, et olin üheksane, kui mul rutiinist ja survest liiga palju sai: muusikakeskkool, kaks korda nädalas klaveritund ... Pluss oli see, et sain tugeva baasi, aga muusika tegemise rõõm läks kaduma. Liiga palju oli kohustuslikku.

Tunnetasite, et džäss pakub rohkem vabadust?

Jah, tunnetasin ennast justkui invaliidse muusikuna, kui ainus viis heli tekitada on see, et sul on paarsada aastat tagasi surnud inimese loodud noodipilt ja hakkad sealt veerima noote ning paned need heliks kokku.

Mitte et sel poleks väärtust, aga kui see on ainuke viis, siis see on sama, nagu sa ei oskaks ise rääkida, oskad ainult teiste tekste lugeda.

Millise tagamõttega läksite pärast Stuttgardi muusikakõrgkooli lõpetamist edasi New Yorki?

Mõeldes džässimaailmale ja New Yorgi tähendusele kultuuri ühe keskpunktina, oli mul juba viis-kuus aastat kinnisidee sinna minna. Keskkooli lõpus tehti raamatuke, kus igaühest olid väiksed tekstijupid, ja ma olin sinna kirja pannud, et lähen New Yorki!

Kui raske oli sinna pääseda?

Seni polnud ma mõelnudki, et kuskil võiks mingi tõrge tekkida, aga seal tekkis. Kuna olin kaugemalt, sain saata Manhattani muusikakooli oma ettemängimise videoga. Mul oli naiivne suhtumine, et kool on ju väga kallis, aga kuna olin saanud Saksamaalt ulatusliku stipendiumi, mis võimaldas õpingud ja elamiskulud katta, siis võetakse mind igale poole sisse.

Ja siis tuli kuid hiljem eitav vastus! Mis mõttes ei võeta vastu?! See oli šokk. Stipendiumi tingimus oli, et saan selle siis, kui mul on kool, kus õppida – ja nüüd kukkus mul kool ära. Õnneks oli mõni kuu veel aega, leidsin New Yorgis teise kooli, City College’i, kus oli samasugune õppeprogramm, ja läksin sinna.

Elasin Manhattani muusikakooli ligidal ja kui sinna tuli kevadel sisseastumise aeg, läksin ümber nurga, et seal ette mängida. Varsti sain kirja, et palju õnne, teid võeti vastu, aga tulge finantsosakonnast läbi.

Seal pandi mulle paber ette – jäin vaatama, kas seal on kirjas summa, mida pean tasuma. Nad ütlesid, et ei-ei, see on teie stipendium, kõik on kaetud.

Hiljem küsisin õppejõududelt, kuidas ühel aastal saan eitava vastuse ja teisel aastal öeldakse, et toetame, palun tule ja õpi meie juures. Nad ütlesid, et seal pidi juhtuma eksitus, et nad ei tea, kuhu mu video maandus.

Elasite mustade linnaosas Harlemis. Kuidas end seal tundsite?

Harlem on palju muutunud. Seal räägiti, et 15 aastat tagasi võitlesid mingid gängid enam-vähem pidevalt püstolitega. Eks üht-teist ikka juhtus. Mäletan, kuidas tulin kord öösel koju ja politsei hoidis kahte gruppi teineteisest eraldi, kuskil oli laip tänaval ja kiirabi tuli.

Jagasin Claremont Avenuel korterit ühe itaalia restorani peal. Mu korterikaaslane tuli kord öösel mängimast, hakkas just maja ust lahti tegema, kui kuulis enda taga samme. Seal tulid neli meest, kes hakkasid teda peksma, ilma röövimise eesmärgita.

Tal olid trummitaldrikud selja peal, need kaitsesid, ja ta hakkas vastu. Sellega olukord lahenes. Rassismil põhinev vimm, viha ja agressioon, et valged, kes on grupina mustade silmis privilegeeritud või suruvad neid rahaga oma elurajoonist välja – see tekitas konflikte küll.

Kui pingeline on maailmas klaverimängijate konkurents?

Väga pingeline. Provintside tipud kogunevad suurlinnadesse, kust läheb omaette tipp üles – see tundub tihti äärmuslik. Kui mõelda, mille nimel konkurents käib, siis materiaalne hüvitis, mis on kaalul, on naeruväärne, kui võrrelda sellega, milline on investeering või surve selle nimel, et edu saavutada. Aga seal on mängus ka teised väärtused, nagu maine tekitamine: kui lööd läbi, tekivad sellega muud võimalused.

Elus on valdkondi, kus tugevalt üle keskmise olles on sul kõik väga hästi. Aga kui oled kunstis ja muusikas tugevalt üle keskmise, siis sind tegelikult ei ole olemas. Ma ei ütle, et su tegevus ei võiks sulle endale olla sisukas või inspireeriv, kui oled üle keskmise. Aga muu maailma silmis loeb ainult kõige parem.

Mis klahvidele püüate vajutada, et selles konkurentsis pinnal püsida?

Saad luua selleks eeldusi, aga peab olema ... mis see õnne definitsioon oligi? Kui oskus kohtub võimalusega. Aga oskus peab enne olema!

Mulle on praegu oluline projekt [Tuneesia laulja ja muusiku] Dhafer Youssefiga, kelle kollektiiv tegutseb rahvusvaheliselt. Aga sa ei saa sinna nii, et saadad CV ja siis sind võetakse. Küsimus on selles, et kuidas lood sinna pääsemiseks eelduse.

Mul oli kontsert Pariisis, mida tuli kuulama kitarrist Nguyen Le, kes on Dhaferi hea sõber. Dhafer otsis parajasti pianisti. Ta usaldas Le soovitust. Tulin siin Tuhalaanes just talvisel ajal jooksmast, kui toas helises telefon, et tere, helistan Tuneesiast, hakkame koos mängima. Sa ei saa seda olukorda forsseerida, kuid valmisolek selleks peab olema.

Palju on ka välistamist. Tuleb panustada sellele, et jätta ära asju, tekitamaks ruumi teistele asjadele, mida teha tahad. Kui võtta kõigest kinni ja kogu aeg vajutada kõigile klahvidele, siis lõppkokkuvõttes ei tule võib-olla midagi.

Kus te maailma džässpianistide hierarhias ikkagi paiknete?

Seda on ise raske määrata ... Näen hetkeseisu vajaliku arengufaasina: mul on võimalus osaleda koosseisus, kes mängib tähtsatel festivalidel ja suurtel lavadel. See annab sisulise praktika ja ka õigustuse, et sind kui artisti võetaks tõsiselt, sest oled läbinud praktilise kooli, kuhu ise sisse astuda ei saagi. See loob edasiseks eeldused.

Olete mänginud maailmakuulsates saalides, New Yorgi Carnegie Hallis ja Lincoln Centeris, Berliini Konzerthausis. On need tõesti erilised kohad või on seal ka palju müüti?

Paljud nimekad saalid on hea akustikaga, mitte niisama tühjad karbid, ja nende nimi tekitab inimestele mingeid seoseid. Aga eks see ole individuaalne, kui palju omistada ajaloo teadliku tajumisega müstikat mingile kohale, et siin mängis see või too.

Ma ei ole kindel, kas see ei lisa põhjendamatut pinget ega vii esinedes fookust muusikalt hoopis mujale. Arvan, et seal mängides tuleb tegeleda oma asjaga. Aga neis saalides esinemine võib olla ka tükike mosaiigist, mis näitab, kus sa n-ö edetabelis oled – et kui sa mängid seal, ju siis pead midagi ikka väärt olema.

Tekitab neis kuulsates saalides mängimine ka kuidagi teistsuguse tunde?

Ma ütleks «ei». (Naerab.) Kui oled pilli taga, siis süvened muusikasse. Ma ütleks, et pigem peabki ümbritseva konteksti eemale lükkama. Mis mõte on olla Berliini Konzerthausi laval ja iga noodi ajal mõelda, ma olen nüüd Berliinis?! See on ju vastand sellele, et muusikaga hetkes olla. Hiljem võid selle üle mõtiskleda, kas oli eriline õhtu.

On need siis teile olnud erilised õhtud?

Ei ütleks, et tingimata kõik, et jaa, see oli ikka uskumatu saal! Õhtud võivad olla erinevad, ja väga erinevatel asjaoludel. Berliini Konzerthausis oli Mozarti kahe klaveri kontsert, kus mängisime isaga. Oleme seda ka Eestis paar korda esitanud.

Arvan, et ajalooliselt on neis saalides kindlasti mingi oma aura tekkinud, aga väga palju on ka seda, mis toimub inimeste peas.

Kui tähtsat rolli on teie arengus mänginud ema ja isa, mõlemad pianistid?

Ei usu, et ma ilma nendeta tingimata klaverit oleks mängima hakanud. See läks meie kodus automaatselt, sest kõik mängisid klaverit. Neil oli igal juhul toetav mõju, just võimaluste loomise mõttes: nad leidsid varakult õiged õpetajad, suunasid õiges suunas.

Muidu oleks alguses võinud otsimist ja proovimist olla rohkem, ja see võib saada väga saatuslikuks, kui algset asja paika ei saa.

Kas vanemad tegutsevad jätkuvalt Saksamaal?

Jah, praegu elavad nad peamiselt seal, aga käivad Eestis ka. Ema on Karlsruhe muusikaülikoolis kontsertmeister, isa aeg jaguneb mitmeks: tal on oma kontserttegevus ja samuti tegutseb professorina. Õde mängib altviiulit. Ta peaks Frankfurdis õpinguid lõpetama, aga tal on viimasel ajal paari ansambliga palju tegevust juurde tulnud.

Miks teie tõmbasite välismaa elule joone alla ja naasite Eestisse?

Ma ei näinud pikemas perspektiivis seda, et rajada oma elu välismaale. New Yorgis olek läheks väga põhimõtteliste tasanditeni välja: milline on sealne inimeste suhtumine, suhtlemine, mentaliteedi küsimus, milline on ameerika elustiil ja mõtlemisviis, millest koosneb kodust väline maailm ... Ma ei anna väärtushinnanguid, räägin selle tajumisest, mis on oma ja mis ei ole, ja kus tunnetad end endana.

Mulle tundub, et sellises oaasis nagu siin, Tuhalaanes, sünnib minu jaoks midagi rahuldavamat ja huvitavamat, kui kirjus seltskonnas oma tähelepanu tuhandele asjale jagades ja seal siis midagi tekitada üritades.

Teil on kahekuune pisipoeg. Kui palju teeb tema sünd loometegevuse korraldamise raskemaks, sest esinete ju palju piiri taga?

Eks pere ole ka osa sellest, kuidas elu üldse tervikuna ette kujutada. Ma nägin parema meelega, et kodukoht perega on Eestis, mitte et istun New Yorgis mingis korteris, kust siis ringi liigun.

Kodu ja perega tuleb arvestada, aga ma ei taju seda piiranguna. Ei ütleks, et jätan seepärast midagi tegemata. Aga kodu ja pere muudavad mind selekteerivamaks: tekib rohkem enesekindlust ära öelda sellest, mis ei kõla veenvalt. Kui keegi ütleb, et tule, teeme seda või teist, siis mõtlen, kas on ikka vaja.

Te elukaaslane Epp õpib juurat ja tõlgib ja peab veebipoodi – kuidas tema siit metsast saab tegutseda?

Tema tegevus on ka suuresti iseseisev, tõlketööd saab igalt poolt teha.

On ta siin rahul?

Kui see talle täitsa vastumeelt oleks, ega me siis siin oleks.

Teate, mis mind meie vestluses enim hämmastas? Olete džässpianist, see eeldab suurt improvisatsioonioskust, aga teie jutt on loomingulise inimese kohta ääretult läbimõeldud ja loogiline. Vastuolu missugune!

See on võib-olla natuke väärarusaam, et improvisatsiooni eeldus on uitav-lendlev mõte, mis ei tea, kuhu välja jõuab. See ei ole tingimata loomingu olemus. Rääkides ma ei tea ju ka lause lõppu alati ette, aga loodan, et olen tekitanud eelduse, et suudan formuleerida lauseid, mis jõuavad lõppu ja väljendavad ka seda mõtet, mida tahtsin väljendada. Sama on muusikas.


Kristjan Randalu (34)

pianist ja helilooja

Sündinud 27. augustil 1978 Tallinnas

Tallinna muusikakeskkool 1985–1988, esimesed klaveritunnid

1988 asus ema, isa ja õega elama Saksamaale Karlsruhesse

Helmholtzi gümnaasium Saksamaal Karlsruhes 1989–1998

Karlsruhe muusikakõrgkool 1993–1998

Stuttgardi muusikakõrgkool 1998–2003

Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia 2001–2002

Manhattan School of Music New Yorgis 2004–2006

Henry Mancini instituut Los Angeleses 2005 ja 2006

Montreux’ džässifestivali klaverikonkursi laureaat 2002

Grammy nominent 2006

Baden-Württembergi džässiauhind 2007

Kultuurkapitali loominguline stipendium «Ela ja sära» 2010

Elioni džässiauhind 2011

Eesti muusikaauhindadel aasta džässialbum «Kooskõla» koos Vaiko Eplikuga 2012

Isa Kalle ja ema Piret mõlemad pianistid, elavad Saksamaal

Õde Liisa (26) altviiuldaja Saksamaal ja Inglismaal

Elukaaslane Epp Aareleid (31) tõlgib, peab käsitöö veebipoodi ja õpib Tartu Ülikoolis juurat

Kahekuune poeg Uku Armin

arvamus

Vaiko Eplik

muusik, teinud Randaluga ühisplaadi «Kooskõla» (2011)

Meie koostöö sai alguse niiviisi, et Kristjan helistas mulle. Eestis on üldiselt poppmuusikud – mina olen kahtlemata levimuusik – ja kõrgelt haritud teise põlve pianistid ning kui nad üldse koostööd teevad, siis levimuusik käib kõigepealt paar kuud ukse taga. Pärast seda kui Kristjan oli ennast tutvustanud ja öelnud, et võiksime koos midagi teha, guugeldasin teda, ja sellest ajast alates oleme sõbrad.

Enne esimest proovi, kui hakkasime üldse kava ette valmistama, tegime igaks juhuks kiirkohtumise, et vaadata, kas meil tekib klapp. Viie minutiga oli selge, et Kristjan tunneb minu materjali palju paremini kui ma ise. Mängisin pahatihti mõned kohad valesti või ei mäletanud enam vorminüansse nii, nagu need plaadil olid. Aga tema eeltöö oli laitmatu.

Meil ei ole teist sellise muusika- ja töökultuuriga pianisti nagu Kristjan. Ta on hästi motiveeritud ja inspireeritud, väga loov, äärmiselt meeldiv inimene – paremat ei oska tahtagi.

Märksõnad
Tagasi üles