Teisipäeva hilisõhtul tehti Londoni Guildhallis pidulikult teatavaks tänavune Man Bookeri auhinna võitja, kelleks on Hilary Mantel. Tegemist on esimese naise ja esimese britiga üldse, kel õnnestunud ingliskeelses maailmas nii ihaldatud kirjandusauhind võita juba teist korda.
Selle saamise nimel võistlevad Briti, Iiri, Zimbabwe ja Rahvaste Ühenduse maade kirjanikud. Võitnud raamatu autorile antakse 50 000 naelsterlingi suurune preemia. Lisaks premeeriti sel aastal nii Mantelit kui ka ülejäänud viit autorit, kelle raamatud jõudsid lõppnimekirja, 2500 naelsterlingiga.
Žürii esimees Peter Stothard suutis vältida skandaale, mis varasematel aegadel on olnud nii tavalised. Blogijaid alahindamata on Stothardi seisukoht, et lobedasti loetavale tekstile tuleb auhindamisel eelistada kirjanduslikult tugevat teksti. Seejuures rõhutab ta, et ka kriitika peab olema professionaalne.
Kuna žüriiliikmed teda üksmeelselt toetasid, olidki lõppnimekirjas kuue autori sellised teosed, mille puhul Stothard on kindel, et neid raamatuid pärast läbilugemist randa juba maha ei unustata. Seda mõtteavaldust tervitas Guildhalli dineele kogunenud kirjandusmaailma koorekiht üksmeelse aplausiga. Ning kokkuvõttes peabki möönma, et kuna seekord tehti panus kirjanduslikult tugevale romaanile, võib üldvõitjaks pidada inglise keelt.
Võiduraamat toob miljoneid
Suurem osa kihlvedude sõlmijatest arvas, et võitjaks tuleb kas Hilary Mantel või Will Self. Vahel on aga nii, et võidab hoopis raamat, millest palju pole räägitud. See teadmine hoidiski lõppnimekirja pääsenud Tan Twan Engi, Deborah Levy, Alison Moore’i ja Jeet Thayili teosed huviorbiidis, suurendades nii nende läbimüüki. Võitjaks tulnud raamatu müügi pealt on aga viimastel aastatel teenitud miljoneid.
Will Selfi on mõned inglise kriitikud nimetanud meie oma James Joyce’iks. Aluse selleks annab raamat «Vihmavari», mis haarab läinud sajandit ja on esitatud teadvuse vooluna. Enne kui lugeja jõuab lausega lõpuni, võivad selles tegelaste vanus, episood, aga ka terve ajastu muutuda. Vahel tekib isegi kummaline kahtlus, et Joyce’i-aegsele Dublinile viitavate detailide sissetoomisega on Self püüdnud suurmeistrit veidi parodeerida.
Surm, vaimuhaigus, psühhiaatria, narkootilised ained ja ravimid on teemad, mis Selfi mahukas loomingus korduvad. Samas õhkub romaanist autorile nii omast armastust Londoni vastu. Kui ma aga Guildhalli pikas koridoris pettunud olemisega Selfi silman, tekib kohe kahtlus, et võitja ta sel aastal ei ole.
Võitja on hoopis Hilary Mantel, ja seda juba teist korda! Kolm aastat tagasi sai ta Bookeri auhinna romaani «Wolf Hall» eest, mis on ajalool põhineva ilukirjandusliku triloogia esimene osa (tõlge ilmus 2011. aaatal kirjastuselt Pegasus - toim).
Sel aastal võidu toonud teine osa («Bring up the Bodies») näitab, kuidas Henry VIII lähima nõustaja Thomas Cromwelli püüust monarhile tegelikkust meelepärasena serveerida kujuneb Anne Boleyni surmasaatmise võigas lugu, mida teab tänapäevani iga inglane. Mantel tõestab, et ta on autor, kes suudab sajanditetagust ajalugu lugejale arusaadavalt ja haaravalt lahti kirjutada. Põnevusega oodatakse tema triloogia kolmanda osa ilmumist.
Usaldusavaldus
Mantel ohkab naljatledes, et kakskümmend aastat ootamist, ning siis kohe kaks Bookerit järjest! Õigustatult peab ta seda usaldusavalduseks. Teisalt on aga muidugi nii, et tema loomingut pandi juba ammu tähele. «Mustemast mustem» oli aastal 2005 Man Bookerile kandideerinud romaanide pikas nimekirjas. Seda peetakse üheks tugevamaks teispoolsust käsitlevaks raamatuks üldse.
Ning kui tookord oli neid, kes arvasid, et kirjeldused ühiskonna madalamate kihtide elust on liiga võikad, siis pärast J. K. Rowlingu teose «Ootamatult vabanenud koht» ilmumist (ja massilist läbimüüki) on Manteli sügava sisuga romaan austajaid juurde saanud. Siin võib näha paralleeli Ene Mihkelsoni – Sofi Oksaneni nähtusega: mõne teema käsitlemine ei ole lugejaile alati kohe meelepärane.
Žürii esimees Stothard rõhutab, et kõigil kuuel lõppnimekirja jõudnud autoril on oma austajaskond, kes neile alati pöialt hoiab. Enne kirjanikuna tuntuks saamist juristina leiba teeninud Malaisia autor Tan Twan Eng on neljakümnesena neist noorim. Tema romaan «Õhtu-udude aed» on küll Jaapani okupatsioonist Malaisias, ent nagu pealkiri laseb aimata, viib tekst lugeja sõja juurest hoopis mujale.
Kunstini ja selleni, mida me lõpuks kõigest mäletame. Jaapani iluaia kujundamisse kuulub oskuslik laenamine ümbruselt: oma osa on taamal kõrguvatel mägedel, naabri maal kasvavatel iidsetel puudel. Ka pilvedel taevas ja udul, mis aiale salapärase elu sisse puhuvad. Maastiku selline kujundamine on kunst, mida võib võrrelda ilukirjandusega, kus lõpuks põimub kõik. Nii aednik kui ka kirjanik loovad midagi, mille nautimisel inimene end sellesse kaotab, et seejärel teisenenuna jätkata. See romaan on hõrk lugemine.
Jeet Thayili raamatul oli ehk kõige vähem šansse võita. «Narcopolis» pajatab Bombayst läinud sajandi viimasel kolmekümnel aastal – vaadelduna Surnuaia tänavalt, kus autor ise kunagi elas. Tekst oli esialgu mitte-ilukirjanduslik käsitlus erinevatest religioonidest ning ümbersünd romaaniks pole lihtsalt sada protsenti õnnestunud. Märksõnadeks on «seks», «surm», «narkootikumid», «alkohol», «jumal», «glamuur», «raha» ja «võim». Raamatu parimad leheküljed on hallutsinatsiooni tekitavalt sugestiivsed.
Draamakirjanikuna tuntud Deborah Levy raamat «Koju ujudes» ja esikromaaniga «Tuletorn» üllatanud Alison Moore kirjutavad üsna traditsioonilises võtmes. Esimese stiili võrreldakse sageli Harold Pinteri omaga, tegelikult on see tänapäevaselt lõikavamgi. Alison Moore’i kiidetakse aga selle eest, et ta on osanud kõige tavalisemat elu hallust nii säravalt hästi edasi anda.
Moore ise on rabatud, et tema romaani avaldanud väike kirjastus Salt esitas selle Bookeri preemia kandidaadiks. Ta polevat veel üle saanud joovastusest, mida tekitab oma nime kuulmine samas lauses, milles räägitakse kirjandusmaailma suurtest – Selfist ja Mantelist.
******
Eile sõlmis kirjastus Pegasus kokkuleppe «Bring up the Bodies» eestindamiseks, tõlget on oodata järgmise aasta novembris.