Kuidas me neid armastame

Elu vaeste kirjanike majas: Manfred Vainokivi ka joonistab. Foto: Repro

Manfred Vainokivi ei võta viina juba tükk aega. Seda enam võetakse viina mõnes tema filmis. Ja need viimased lähevad järjest paremaks. Aga mitte viina, vaid selle pärast, et on üha varjundirikkamad, meeleolukamad, traagilisemadki.

«Vaeste kirjanike maja» on «Valli baar», «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan», «Ideaalide tund» ja «Baskin» kõik korraga. Siin otsitakse varjupaika keset mäslevat elutormi, õigustust oma eksistentsile kunstnikuna, sellega kaasnevale kannatusele, heidetakse selle üle nalja ja lihtsalt aasitakse, aga paljastatakse ka oma varjatumaid, isiklikke ja valusaid tundeid – traagilisemat poolt, mis kunstniku narrimütsi alt ehk kohe väljagi ei paista.

Teene või karuteene?

Pealkiri eksitab pisut, kuigi kirjanduse staatusliku sümbolina on see võimas: millised need rikkad kirjanikud siis veel on? Nõukaajal ehk olidki, kui Harju tänavale esindusmaja kerkis, aga praegu?

Isegi eestikeelse «vaese» teine, haletsev, kaasatundev tähendus ei taha siin kõne alla tulla: keegi lihtsalt ei tunne kaasa, nüüd öeldakse pigem seda, et kuule, luuletaja, mine parem tööle, mis on töö, oma jutukesi võid ka vabal ajal vorpida. Eestlased armastavat oma luuletajaid, aga ainult siis, kui nad on sündinud enne sõda, nagu luuletab selles filmis ka Jürgen Rooste.

Kas ei tee «Vaeste kirjanike maja» kirjandusele koguni karuteenet, seda just tavalise, konservatiivse maitsega vaataja silmis – õhutades pidamagi kirjanikke mingiteks pullimeesteks, ullikesteks, muidusööjateks?

On ju need, kes ses vanas Koidu tänava majas pesitsevad – Peeter Sauter, Olavi Ruitlane, Jürgen Rooste, Tarmo Teder, Jaan Pehk –, piisavalt teistmoodi. See on toosama väikekodanlikkust eirav teistsugusus, mis on iseloomulik ka Uue Maailma seltsi aktiivile, kes Jaan Tootseni filmis tegutseb. Ainult et seal ei võeta nii palju viina.

Loodetavasti siiski nii ei juhtu. Selline elu võib küll esile kutsuda teatavat tõrksust, aga vähemalt on see aus ja vaba silmakirjalikkusest, kord valusam, kord naljakam, kord mängitsevam mõtisklus kirjanikuks olemisest, suhtest kirjutamise, aga ka raha ja viinaga, tegelikult ka surmaga. Inimesest kirjaniku sildi taga. Ajast, mis pidevalt eest tõttab, üksnes tagatulesid vilgutab.

Mingi magusvalus tundmus on Vainokivi selleski filmis. Nagu sügiseti ikka, kui lehed langevad ja hinge poeb nukrus. Keegi teine ei pane praegu, kui dokumentalistika muutub üha enam ajakirjanduseks, oma filmidesse, pildikeelde sellist lüürilisust – ka «Vaeste kirjanike maja» pole ju muud kui üksainus pikk poeem rahututele hingedele, kelle sisse igatsus ära ei mahu.

Siit küllap ka see, miks vaatajale ei selgitata, mis maja see siis ikkagi on ja kuidas on sinna elama sattunud nõnda palju literaate. Tähtis on meeleolu, rütm, informatsioon lööks sellesse kohe augu.

Kass on stressis

Natuke on kahju, et teised vaeste kirjanike maja elanikud peale Peeter Sauteri nii vähe kaamera ette satuvad, aga ju peab see siis nõnda olema, sest üks vana tarkus ütleb, et peakangelaseks saab alati see, kes seda ise kõige rohkem tahab. Kui aga satuvad, siis kõnekalt. Mulle enesele meeldis kõige enam üks stseen, kus korstnapühkija tahab ühte korterisse siseneda, aga ukse vahelt piiluv vaene kirjanik kostab, et ei saa, kass on stressis.

Ju on teiste kirjanike passiivsusega või ka vastupidi, liigse aktiivsusega, sooviga kaamera ees iga hinna eest esineda seletatav ka see, miks on end esimest korda oma filmi sisse kirjutanud ka muidu kaamerat vältiv Vainokivi ise. Eks ikka pooside pärast. Vahetuse pärast. Et jutud, mida selles räägitaks, oleks räägitud omavahel, mitte kaamerasse, kaamera oleks suisa taandatud, filmiks läbi akna või ukse.

Nii ka on – suhe, mis selles filmis Vainokivi ja Sauteri vahel tekib, on usalduslik nii huumoris kui ka traagikas.

Palju õnne sünnipäevaks, kirjanike liit!

Film

«Vaeste kirjanike maja»

Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi

Filmivabrik 2012

Alates 19. oktoobrist Tallinna

kinodes Artis ja Sõprus