Ei ole midagi nii siledad poisid

Pool Tenfold Rabbitit ehk Andres Kõpper ja Rain Parve valvavad rütme. Foto: Mihkel Maripuu

Enne tänavust «Eesti laulu», mille kevadises finaalis tuldi Ott Leplandi ja Lenna järel kolmandaks, ei teadnud Tenfold Rabbitist keegi midagi, välja arvatud noortebändide konkursi publik. Lugu «Oblivion» jäi aga raadioeetrisse, sellele järgnes suvel nickcave’ilik «If There Was No Sex, There Would Be No Relationships», mida iga jaam sõltuvalt fuck-sõna sisaldavast sõnumist muidugi ei mängi. Selle palaga ja sel nädalal ilmunud debüütalbumiga näitab indifolgirühm Tenfold Rabbit ka seda, et ei ole nad nii leebed ja magusad poisid midagi, kui võiks arvata «Oblivioni» järgi. Süvenedes, muide, on ka tolle hiti sisu üsna tume.

Reedel esitles Tenfold Rabbit värsket plaati menukalt Tallinnas Nokia kontserdimajas. Bändi solist ja liider Andres Kõpper (22) on juba tuntud režissöörina («Vasaku jala reede», «Nurjatud tüdrukud»). Tekkiski huvi küsida, kas muusika on lihtsalt hobi või on kavas sarnase hoiakuga ansambli Ewert And The Two Dragons (kes, muide, kõlab ka «Vasaku jala reedes») jälgedes maailma mahtuda.

Kas muusika on sulle pelgalt hobi?

Ütleme nii, et ta on hobi küll, aga ma võtan seda järjest tõsisemalt ja panustan sellesse üha rohkem aega.

Järelikult võib küsida: mida sa Ewerti bändist arvad?

Nad on eeskujuks kindlasti, just läbilöögi mõttes, vist mitte ükski teine Eesti bänd pole välismaal nii laia kõlapinda saavutanud. Võib-olla ida pool varem ollakse saavutanud. Ewert And The Two Dragons on end ise üles töötanud, see teeb neile au. Muusikalises mõttes teevad nad väga head asja, kasutasin neid «Vasaku jala reedes» ka, aga otseselt nad meid mõjutanud ei ole.

Indifolk, americana – žanrid, kuhu võiks ka Tenfold Rabbiti liigitada, on maailmas praegu ülipopulaarsed. Kuidas sina selle muusikani jõudsid?

Indifolgibuum on maailmas küll, aga ma olen juba väikesest peale kuulanud selliste žanrite muusikat. Üks esimesi lemmikuid oli mul aga Vast. Samas ma ei ütleks, et oleks kelleltki eriti otseseid mõjutusi võtnud. Otsene mõjutus on ainult ühel plaadi lool: «Lines In My Face», mis algselt oli kiire kantri, on inspireeritud ansamblist 16 Horsepower. Aga seegi pala on muutunud teistsuguseks.

Neid kuulajaid, kes ootavad teie plaadilt kümmet «Oblivioni», võib albumi kõla isegi ehmatada. Plaadil on kogu ilu kõrval rajumaid lugusid, räpasemat saundi, ropendamist ja folkpunki. On see plaat ka tõestus, et esiteks, me ei ole ühe hiti ime, teiseks, me ei ole midagi nii siledad poisid?

Nii see kujunenud on. «Oblivion» on hästi soft, aga oma stiili leidsime alles siis, kui teised laulud juurde tulid. Oluline on ka see, et olen vahetanud klaveri akordioni vastu, nii ka «Oblivionis», mis plaadil kostab teistmoodi kui «Eesti laulul»: ukulele, akordion, palju seikluslikum variant. Lood on läinud jõulisemaks. Ega see kermiti-häälne (parodeerib omaenda laulmist) «laalalaa» väga endale ei meeldinud enam. Ma olin «Eesti laulu» ajal hästi noor, «Oblivion» on meie esimene lugu ... See ei anna meist veel täit pilti, aga oli selles mõttes vajalik, et tegi meid inimestele tuntuks.

Mingis mõttes see ei olegi noorte inimeste muusika üldse, see on selline traditsioonidega muusika, mida te teete. Võiks ju EDMi ja brostep’i täristada.

Ah selles mõttes. Ega meid klubides keegi ei kuula vist. Ja võib-olla tänapäevane noorte­stiil on, jah, elektrom. Aga samas, nagu sa ka ütlesid, folkrokki kuulatakse maailmas praegu palju.

Ma olen märganud, et oled suur naisteajakirjade lemmik. Ma lihtsalt tegin eeltööd enne sinuga kohtumist! Millest selline staatus?

Mina ei tea, nad tulid ja küsisid. Armastusest ja seksist ja. Pärast «Eesti laulu» oli neil hea uut noort liha ära kasutada. Mis mul siis üle jäi. Kui aus olla, siis jube paljud pakkumised olen ära ka öelnud. Vahepeal pakuti muusikalivärke ja saatejuhtimisevärke ja …

Uksed avanesid.

Jah, aga lähed valest uksest sisse, läheb mitu õiget ust kinni. Mingil hetkel peab valima. Siiamaani olen rahul, et ära olen öelnud.

Näiteks millest?

Üks oli see «Kevadine ärkamine». Ma ei tea, kas ma tohin seda öelda.

Ikka tohid.

Mingil hetkel oli niigi kiire, seriaali «Nurjatud tüdrukud» tegime, ja ega ma ei ole päris muusikalipoiss ka. Enne plaadi valmimist magasin kuu aega ainult nii napilt, et eluvaim sees püsiks. Muusikal olnuks füüsiliselt võimatu.

Kuidas sa üldse jagad oma aega?

Enne plaadi ilmumist oli nii, et hommikupoole tulid bändimehed, salvestasime midagi, kui nemad ära läksid, oli teine režissöör ukse taga, monteerisime õhtu läbi sarja. Enne esitluskontserti asendus plaadisalvestamine bändiproovide tegemisega. Suvel läks lõviosa seriaali võtetele. Rabarockil ja Positivusel ja mujal esinemistel käisin nii, et hommikul võttele ühte Eesti otsa, õhtul kimasin autoga kontserdile. Selline rebestamine on käinud siiamaani. Närvipinge oli kogunenud nii kõrgeks, et ilmselt jäin enne esitluskontserti haigeks, polnud ammu haige olnud. Keha näitas keskmist sõrme lihtsalt. Aga nüüd olen rahulikum, rahul, et plaat valmis sai.

Järgmisena tahaks teha ühe korraliku lühifilmi. Raha saan peamiselt reklaamidest, režissöörina.

Mis bändist edasi saab?

Promome algul Eestis. Jaanuaris tuleb rahvusvaheline tuur: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa. Ühel klubiesinemisel sattus meid kuulama sõbranna isa, kelle sõber on suur klubiomanik Venemaal, nii et läheme varsti ka ida poole esinema.

Mis on teie sõnum maailmale?

Sa pole küsinud, miks on plaadi pealkiri «Travel The World», kuigi see ei ole ühegi laulu nimi. See fraas tuli mulle pähe täitsa lampi, aga see räägib meie eluviisist: rändamisest vaimselt ja füüsiliselt, et ei jääks ühte kohta, kuhugi kontorisse orav-rattas-elu elama, et me suudaksime muutuda, et säiliksid elujõud, elurõõm, elu nautimine tänapäeva depressiivses maailmas. Liiga tõsiselt ei maksa asju võtta. Elu võiks lõbus olla. See iseloomustab ka kokkuvõtvalt meie plaadi sõnumit.