Särav teater vajab riigi toetust

David Edgari näidendi «Nelipühad» lavastas Eesti Draamateatris 2012. aastal Mladen Kiselov. Foto: Draamateater

Briti Kirjanike Gildi president David Edgar, peab teatri juures suurepäraseks seda, et teatril on üks jalg kirikus ja üks jalg laadaplatsil.

Alustame muljetega Eesti teatrist.

Kui keegi tuleks Londonisse, vaataks kolme lavastust, üht oma näidendit, üht tõlkenäidendit ja üht klassikateost, ja hakkaks võtma sõna Briti teatri teemal, siis ütleksin ma: «Pea nüüd natuke!» Ma nägin kolme etendust, tutvusin kahe teatriga ja rääkisin paljude inimestega. Mu muljed on arusaadavalt väga erapoolikud. Ma nägin David Hare’i «Amy seisukohta», mille lavastas Mladen Kiselov, kes lavastas ka minu näidendi, siis nägin ma «Kolme õde», mida ma tean peaaegu peast, ning ka oma näidendit «Nelipühad», mida ma tean tõesti peast.

Millised on mu muljed? Üks asi, mida rõhutasid kõik, kellega ma rääkisin, on miljon teatrikülastust möödunud aastal, ja seda 1,3 miljoni elanikuga Eestis – see on kolm korda, või kui turistid välja jätta, siis neli korda suurem kui vastav arv Suurbritannias. See ongi võib-olla kõige huvitavam asi, mida ma kuulsin, sest see näitab, et teatril on ilmselgelt koht eesti kultuuris. Eesti publik on väga tähelepanelik. Võimalik, et eestlased ei naera nii palju kui britid, aga sama võib öelda ka Skandinaavia publiku kohta. Aplaus oli väga tugev. Näitlemine on füüsilisem kui Briti teatris. «Amy seisukoht» on näidend, kus inimesed istuvad ja räägivad üksteisega, kuid lavastaja ja näitlejad kasutasid iga juhust, et ringi liikuda, üksteist raputada ja lavale tegevust tuua.

Tšehhovisse suhtume ­Suurbritannias väga konservatiivselt. Mulle tundub, et meie meelest on Tšehhov briti näitekirjanik. Me viime tema näidendite tegevuse väga harva 19. sajandi lõpust välja. Nii et kui sa lähed teatrisse ja näed, et laval istuvad inimesed korvtoolides, seljas valged linasest riidest pintsakud, siis mõistad kohe, et tegu on Tšehhoviga.

Oma näidendi nägemine oli väga emotsionaalne kogemus. See on väga tugev lavastus, nagu ma Mladeni puhul ootasingi. Ütleksin, et see on majesteetlik, isegi ooperlik, sest tegelaste pikad kõned mõjuvad ooperiaariate ja retsitatiividena. Detailid on väga head.

Näidend on väga pikk hoolimata sellest, et tehtud on kärpeid, millest mõnda ma ise soovitasin, kui Mladen Kiselov seda näidendit esimene kord lavastas. Mulle meeldis lavastus väga ning minu meelest oli viimane pooltund emotsionaalselt äärmiselt võimas. Ja kuigi näitlejad ei olnud etendust neli kuud mänginud, olid nad suurepärased. Mul oli väga nauditav teatriõhtu.

Te olete kirjutanud kolm näidendit, omamoodi triloogia, mis põhineb Ida-Euroopas toimunud sündmustel. Miks just Ida-Euroopa?

Olin noor 1968. aastal, suurte muutuste ja rahutuste ajal. Innustusin mõttest, kas oleks võimalik uuendada sotsialismiideed nii, et see poleks tingimata seotud kommunismimudeliga. Osalt oli see naiivne, kuid osalt tähtis, sest see tõi kaasa keskkonnakaitse ja feminismi. Teiselt poolt aga, kui sa usud võrdsemasse ühiskonda, kui sa usud rikkuse ühtlasema jaotumise võimalusse ja sellesse, et riik peaks juhtima tervishoiusüsteemi ja reguleerima majandust, siis on naeruväärne mitte vaadata, mis toimus Nõukogude Liidus ja Hiinas.

Nii et kui Berliini müür langes, tundsin ma, et pean aru saama, mida ma sellest arvan ja mida see tähendab mulle isiklikult. Ma käisin 1980. aastatel, enne ja pärast oma näidendite kirjutamist üpris sageli Ida-Euroopas. See oli huvitav aeg, sest oli selge, et mingi muutus tuleb, aga keegi ei teadnud, kui suur see on. Nii ma siis püüdsingi aru saada, mida see muutus Ida-Euroopa inimestele tähendab, aga ka sellest, mida tundsid sealjuures lojaalsed Ida-Euroopa kommunistid. Ma olen kindel, et kõik need kolm näidendit oleksid olnud teistsugused, kui ma oleksin külastanud enne nende kirjutamist Eestit. Mitte sellepärast, et Eesti oleks väga eriline, vaid et iga uus maa annab paratamatult asjale oma värvingu.

20 aastat tagasi olid nn Ida-Euroopa hinnangud ja suhtumised üpris erinevad Lääne-Euroopa suhtumisest. Nüüd on kakskümmend aastat möödas – kas ühises Euroopas on toimunud ühtlustumine?

Mind rabas kõikjal, kus ma 90ndatel käisin, see, kui sitked olid Ida-Euroopa intellektuaalid. Ma kohtusin kirjanikega, teatriinimestega, ajakirjanikega ja ülikoolide õppejõududega ning olin hämmastunud, kui kursis nad olid kõigega, mis maailmas toimus. Kirjandusteooria arengutega, postmodernismiga... Idaeurooplased on mulle väga sügava mulje jätnud ning kohatine suhtumine, et nad on kuidagi mahajäänud, on minu meelest väga ülekohtune. Küll aga on püsima jäänud üks erinevus.

Mina olen lääne sotsiaaldemokraat ja usun heaoluühiskonda, riigistatud tervishoiusüsteemi, riigipensionitesse, riigi üsna suurde sekkumisse majandusse, usun, et raudtee tuleks uuesti riigistada, usun ka geiõigustesse, abordi seadustamisse, sotsiaalsesse võrdsusse ja sõnavabadusse. Paljud inimesed, keda ma tunnen, jagavad seda arvamust. Ida-Euroopas aga usuvad paljud sellest loetelust viimastesse, seksuaalsesse vabadusse ja sõnavabadusse, kuid on pigem erastamise poolt. See on seletatav muidugi ajalooliste põhjustega. Nii et me oleme ühel meelel sotsiaalsetes küsimustes ja eri meelt majanduse suhtes.

Kuidas peaks teie meelest kultuuri finantseerima?

Suurbritannias on kombeks öelda, et Briti süsteem on parim. See tähendab tegelikult süsteemi, kus teatrite finantseerimine oli 50 protsendi ulatuses riikliku toetusega. Nii kujutav kunst kui ka kirjandus tegutsevad üsna rahuldavalt turusüsteemis. Viimase 20 aasta jooksul on olukord muutunud, nüüd annab kolmandiku toetust riik, kolmandik tuleb piletimüügist ja kolmandik erasponsoritelt. See toimib päris hästi, aga kindlasti mitte paremini kui endine süsteem.

Ja kindlasti ei arva ma, nagu oleks erasponsorlus teinud etenduskunsti vabamaks. Ma ei arva, et riigitoetus teeks inimesed laisaks, ilma toetuseta oleksid ilmselt trupid väiksemad ja lavastusi valitaks rohkem kassaedu arvestades. Meil on muidugi suureks erandiks kommertslik West End, aga igasugust tõsist teatrit on alguses riiklikult toetatud ja ma arvan, et moodsas maailmas ei ole võimalik luua säravat ja huvitavat teatrit ilma riikliku toetuseta.

Milline on Suurbritannias näitekirjanike tasustamise süsteem?

Meil on sõlmitud enamiku teatritega kokkulepped. Neid ei ole kommertsteatritega ja väga väikeste truppidega. Kui teater on näitekirjanikult näidendi tellinud, saab ta tasu kirjutamise ajal ega pea seda raha tagastama, kui teater näidendist loobub. Kirjanikud saavad protsendi ka piletimüügist.

Lisaks ei tohi teater muuta teksti, kirjanikul on sõnaõigus näitlejate, lavastaja ja kunstniku valikul. Kirjanik tohib viibida proovides, isegi kui lavastaja seda ei taha. Tal on ka õigus saada proovides viibimise eest tasu ning see on väga oluline, sest see näitab, et see on kirjaniku töö, tal on proovides oma roll, mis pole lihtsalt oma teksti kaitsmine.

Te ütlesite, et kirjandus saab hakkama turusüsteemis. Milles teie kui Briti Kirjanike Gildi president näete kirjanike probleeme?

Ma ütleksin, et kirjanikud olid selles süsteemis edukad viimase ajani, sest kirjandus seisab praegu silmitsi tohutu probleemiga, mis seostub internetiga, Amazoni domineerimisega. Nüüd on Amazon liikunud väga agressiivselt e-raamatute valdkonda. Juba praegu on tulemus see, et tõsiste kirjanike avansid on tohutult vähenenud. Praegu on palju raskem olla romaanikirjanik.

Turul, eriti paberraamatute turul domineerivad kuulsuste elulood ja muu selline. Kui sa oled Ian McEwan või Salman Rushdie, siis muidugi su raamat avaldatakse, aga noortel, kes tahavad kirjutada tõsist kirjandust, on väga raske. Kirjandus võib lähemal ajal väga keeruliseks valdkonnaks kujuneda. Kirjanike gildil on vähemalt väga head lepingud selleks puhuks, kui kirjandusteost kasutatakse raadios, televisioonis või filmis.

Kui paljud kirjanikud on liitunud gildiga?

Kahjuks mitte nii paljud, nagu ma tahaksin. Gildil on 2000 liiget. Samal ajal lõikavad ka gildi mitte kuuluvad kirjanikud selle tegutsemisest väga suurt kasu, andmata ise liikmemaksude näol midagi vastu.

Kas tänapäeva teatris on suund pigem meelelahutusele või tõsistele näidenditele?

Ütleksin, et tõsistele näidenditele. Seda öeldes olen alati pisut mures. Mina usun, et teatri juures on suurepärane see, et tal on üks jalg kirikus ja üks jalg laadaplatsil. Ooperi- ja balletipublik on siiski väike, kuid teatritruppe on väga palju. Riikliku toetusega teatri ja kommertsteatri vahel on ka väga elav suhe. Paljud praegused kommertsprojektid said alguse riikliku toetusega teatrites. Praegu valitseb suhtumine, et publikuga ei tohi halvasti käituda, nagu sageli käituti 1960. aastate avangardistlikus teatris.

Seepärast lavastatakse mõne Briti näitekirjaniku, nagu näiteks Sarah Kane’i näidendeid rohkem Suurbritanniast väljaspool. Me katsume kirjutada tõsiseid näidendeid, mis oleksid publikule ligipääsetavad. Briti näitekirjanikud väga tõsiselt põhimõtet, et publik jälgiks laval toimuvat ja mõistaks seda. Muusikaliteater on muidugi omaette nähtus, viimasel ajal võib muusikal olla ka lihtsalt poplaulude kompilatsioon. Minu meelest on Briti teater parim just siis, kui see on sisult tõsine ja vormilt ligipääsetav.

Milline on poliitilise näidendi koht teatris?

Kui ma 70ndatel alustasin, siis olin palju agressiivsemal seisukohal ja arvasin, et teater peab maailma muutma. Ma kirjutasin näidendeid, mida liigitati poliitiliseks teatriks ja kus inimesed käisid ringi plakatitega ja deklareerisid igasugu asju. Selliseid näidendeid ma enam ei kirjuta ja ma arvan, et teater ja näidendid ei muuda maailma, kuid aja jooksul võivad need muuta meie taju, mingeid mõttemudeleid.

Näiteks näidendid aidsist – neid oli häid ja halbu, vähem või rohkem sentimentaalseid, kuid mõned olid väga olulised, ning need näitasid nii geidele kui heterotele, kuidas geikogukond reageeris aidsile, ja seega võis teatris selle kohta rohkem teada saada kui kusagil mujal. Teatri mõju on suur siis, kui see kõneleb publikuga, keda teema puudutab. Praegu midagi päris niisugust ei toimu, aga säärased asjad käivadki lainetena.

Kas Briti traditsiooniline teater toob saali ka noore publiku või on selleks vaja midagi teisiti teha?

Kui käia klassikalise muusika kontserdil, siis kohtab seal palju rohkem vanu inimesi, kes kasvasid üles 20. sajandi keerulise modernistliku muusikaga. Nii et nad on kindlasti radikaalsemad kui noor publik. Rumal on ettekujutus, et kui seada üles projektsiooniaparaat ja kasutada videomaterjali, siis tulevad noored massiliselt teatrisse.

Kindlasti oleks televisiooniga kasvanud noortele sobivam mosaiikdraama, lühikesed stseenid, aga eelkõige on oluline teema. Sageli aga kiputakse seda üle lihtsustama. Arvatakse ka – minu meelest ekslikult –, et noortele meeldib see, kui laval pole narratiivi.

David Edgar

Hiljuti külastas Eestit üks Briti tuntumaid näitekirjanikke David Edgar (s. 1948), kes on ka Briti Kirjanike Gildi president. Tema näidendid «Laua kuju» («The Shape of the Table», 1990), «Nelipühad» («Pentecost», 1994) ja «Vangi dilemma» («The Prisoner’s Dilemma», 2001) käsitlevad Ida-Euroopas toimunud poliitilisi muutusi. David Edgar on ka Kuningliku Kirjandusühingu liige.