Uksed, uksed...

Ester Pajusoo (Marina), Tarmo Song (Telegin) ja Aleksander Eelmaa (Serebrjakov) aktsioonis. Foto: Ülar Mändmets

Kahjuks kipub lavastuste stsenograafia päevalehekriitikas enamasti tähelepanuta jääma. Muidugi seisneb osa põhjust kriitiku märkamisvõimes ja pädevuses, kuid n-ö olmeretseptsiooni lühivormi puhul, kus trükisõnasse mahubki vaid murdosa kogumuljest, võib see vaikimine tähendada sageli ka tunnustust – lavakujundus oli nii hästi tervikkontseptsiooni teenistuses, et lõi sellele kandva keskkonna ega tekitanud tajumisel ebakõlasid.

Theatrumi «Onu Vanjat» on aga võimatu vastu võtta Vladimir Anšoni lavakujundust eraldi märkamata. Kindlasti on üheks põhjuseks selle visuaalne leidlikkus, kuid mitte ainult. Pigem tõusebki see esile just teatava ebakõla mõttes, aga sedapuhku mitte negatiivses tähenduses.

Jumalaotsingust

Ma ei taha väita, nagu jutustaksid lavastaja, näitlejad ja kunstnik mingeid erinevaid ja tervikuks põimumata lugusid, vaid pigem saabki hõlmav tervik käesoleval juhul moodustuda nende erinevate lugude kohtumise-lahknemise punktides.

See tihti lausutud «tšehhovlikkus», see väline staatilisus, see tegelaste teadlik tegematajätt, vaata et «toimimatu toimimine», kuid ilma taoistliku harmooniata, see kuum igatsus kaledas igavuses, mida aga publikul peab olema huvitav jälgida, on viimase saja aasta jooksul dikteerinud näitlejale palju ülesandeid. Eks ideaalis peagi kõik toimuma näitleja sees ja tema vahendusel, kuid samas tajume ju intuitiivseltki, et miski teatrikunsti olemuses takistab taevastest asjadest tõsisemalt kõnelda.

Tegelikult ei ole enesestmõistetav seegi, et Tšehhovi kaudu just taevaseid asju aetakse, ometi on lavastaja Lembit Peterson sellele mitmes esietendusele eelnenud intervjuus ise viidanud ning kavalehtegi on koondatud huvitav ja Tšehhovi «tavapärast» tõlgenduskaanonit oluliselt rikastav tekstipõimik, mis rõhutab just dramaturgi ja tema tegelaste lakkamatut jumalaotsingut.

Nagu juba öeldud, on see teatrilaval üks võrdlemisi riskantne ettevõtmine. Isegi kui tegelasi motiveerib tõepoolest igavene elu, ilmestab selle kaugust või lähedust lavategelikkuses enamasti ikkagi kümne käsu eiramine või surmapattude küüsis siplemine, sest on see, mida üldjuhul «tegevuslikult analüüsida» ja inimsuhete kaudu elavaks mängida.

See ei välista ilmtingimata lavateose teoloogilist või eetilist mõõdet, lavastus saab meid näiteks juhatada punkti, kus etenduse mõjul tunnemegi, et edasi viib ainult üks tee ja sinna saab minna vaid palves ja üksi. Olemasolevate andmete põhjal võime oletada, et polnud ju keskaegne teatergi mingi meelelises mõttes kiretu kulgemine, vaid üsna hollywoodlikult atraktiivne ja metateatraalselt mitmekihiline meeldetuletus meeleparanduse vajalikkusest.

Ometi ei pühitse Lembit Petersoni jaoks eesmärk abinõud. Olles geniaalne näitleja ja hea pedagoog ning andes kindlasti oma õpilastele edasi parima osa Panso kaudu Stanislavskilt päritud lavalistest aluspõhimõtetest, aitaks ta neil justkui luua ka mingit ennetavat kaitsekihti «teatrimaagia» kui sellise suhtes.

Peterson on kunagi öelnud: «Põhiline, milles ma olen opositsioonis, on seesama kunstniku ja inimese vahekord. Kui kunstnik neelab minus inimese, on tegelikult traagika ja natuke Fausti probleem. Jääb küsimus, kust läheb piir. [---] Elus on väärtusi, millest lihtsalt lahti ütelda ei tohi. Ka kunsti hinnaga mitte. Pigem olgu see kunst kahvatum ja olgu temas vähem sära. See, mis mind hirmutas, oli alateadlik hirm minna jäägitult, saba ja sarvedega kunsti. Seda ma ei taha siiamaani. Tahan olla vaba, siis saan ka kunstnik olla. Jääda kunsti vangiks oleks hirmutav.» (Lembit Peterson Voldemar Pansost, intervjuu Lilian Vellerannale, Teater. Muusika. Kino, 2000, nr 11).

Ühelt poolt kajastub siin julgus hakata vastu nii oma õpetajale kui tegelikult ka n-ö avaliku arvamuse ootustele. Teisalt tekitab küsimuse, kas teater kui kunstiliik ei ole sellise loome-eetika puhul hoopis koormaks ning kas mõni otsesemalt Sõnaga seotud kunstiliik nimetatud vabadusi paremini ei toetaks.

Kolmandaks aga, jättes hetkeks kõrvale stanislavskiliku ülipealisülesande (сверх-сверхзадача), saab öelda, et sellist hoiakut võib endale lubada ainult väga andekas looja, kes teadlik ka maagiavõimalustest, teiste kohta ei tarvitse see kehtida.

Ustest pühakoda

Ma ei taha öelda, et see ei kehti Theatrumi näitlejate kohta. Kõik osatäitjad lõid laval imelisi hetki ja eriti meeldejäävana tahaks esile tõsta Andri Luubi dr Astrovit ja Aleksander Eelmaa Serebrjakovi. Kuid nemad ongi dünaamilised tegelased, kes kogu oma psühhofüüsisega esindavad «inimlikkust» ja on pidevas libastumisohus. Enamik teisi tegelasi kuulub pigem hagiograafia valdkonda või siis vajavad oma elusaksmängimiseks (vähemalt nii suures ruumis nagu seda on Püha Katariina kirik) teoloogiliselt toetavat, kuid meeleliselt tajutavat konteksti.

Vladimir Anšon on «tšehhovliku» maamõisa olustiku ehitanud üles ustest, luues olmelise keskkonnadetaili abil ühelt poolt intellektiga hoomatava sümbolitemaailma, kus saame targutada nii argusest uksi avada, uste paugutamisest, seljaga ukse ees seismisest ja lukus uksest, kuid teisalt ehitades üles terve pühakoja tema ikonostaasi ja siit ilmast lahkunute eestpalve- ja paradiisilootusega. Sein aga katkebki kohas, kus peaksid paiknema «Kuninglikud uksed» ning tegelasi julgustaks juhatus: «Uksed, uksed, pangem tarkusega tähele!»

Omamoodi stsenograafiliselt elavaks loodud teatrivõimaluste piiripunkt.

«Onu Vanja»

Lavastaja Lembit Peterson

Lavakujundaja Vladimir Anšon

Valguskunstnik Rene Liivamägi

Helikujundaja Marius Peterson

Theatrumi esietendus 12. oktoobril Püha Katariina kirikus