Eike Eplik sulatas (rämpsust ja loodusest) ökokatastroofi-kujulise vaagna

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eike Eplik võttis materjalid loodusest või prügist ning sulatas näitusel Tartus Y-galeriis tervikuks.
Eike Eplik võttis materjalid loodusest või prügist ning sulatas näitusel Tartus Y-galeriis tervikuks. Foto: Sille Annuk

Olin üllatunud, et Eike Epliku «Tüdruk, kes kõike armastas» sai kaasaegse kunsti festivali «ART IST KUKU NUUT» kuku nunnu stipendiumi näituseks, sest juba mõnda aega on muinasjutulise omailma kujutamine olnud kunstimaailmas täiesti out. Pigem on püütud kunstnik tema elevandiluutornist välja kupatada ja õhutada tegelema avalike probleemidega. Sürreaalsust, lastejoonistusi, automatismi, improvisatsiooni, romantilist, muinasjutulist ja unenäolist on peetud pigem halvaks maitseks ning modernismi ja nõukaaja igandiks.

Võib-olla on sürrealismiga seonduv lihtsalt nii ära käiatud ja solgitud, et kunstitegelastel on sellest mõõt täis saanud. Pean siiski heaks märgiks, et kunstimaailm on taas hakanud muinasjuttudega leppima. Muinasjutulisus on ikkagi alternatiiviks kunstiilma poliitilisele ja sotsiaalkriitilisele fookusele, mis tüütab just visuaalse lahjuse tõttu ära.

Epliku näitus on muinasjutt mis muinasjutt, aga postmodernne ja isegi kaasaegselt realistlik. See on väike omaette ilm, kus elavad loomad ja taimed, nukud ning neid ümbritsev keskkond. Näitusemaailmas meenutavad loomad pigem multifilmi- või mängu- kui pärisloomi, paljud on ebardid, mitmest loomast või ka taimest kokku sulanud kimäärid ja konglomeraatideks tardunud kummalised kooslused.

Näiteks üks hirveke kasvab välja puuga samast tüvest ja on omakorda kokku põimunud ajalehtede, kile ja plastikuga, võra küljes ripuvad vaevu äratuntavad putukad, kes võivad ka oksad olla.

Kõik selles ühenduses on tuttav: nii loodus kui igasugune prügi vedelemas linnas, metsaservades, kodudes. Eplik sulatas tükid ümbritsevast lihtsalt kokku ühtsesse olendisse, kes muutus seeläbi müütiliseks.

Arvutiosi, autokumme jm lasub igal pool nii palju, et on aja küsimus, mil loodus nendega kohastub. Linnud punuvad kaableid pessa ning puud kasvavad plastkuhjadest ja asfaldist läbi. Bioloogid ilmselt vaidlevad vastu, et loomad on kaua sellisteks evolutsioneerunud ja tehismaterjalid ikkagi vigastavad neid esialgu, sest loomad on uute materjalidega kokku puutunud evolutsiooni mõistes olematu aja.

Teine ilus konglomeraat näitusel oli plastist valatud kompositsioon tehisvee ja mustade pardipeadega. Veest paistvad söestunud pead seisavad reipalt püsti, vesi on vee värvi, aga läikiv, tihke ja tardunud. Vees hulbib must maisitõlvik, kust ukerdavad välja nukukesed, võib-olla maisilapsed? See käsitsivalmistatud iluvaagen võib kujutada müüdi keeles ettekuulutatavat ökokatastroofi.

Paljud loomad näitusel on vigased. Pehme keraamilise peaga kavala näoga ahvinukk, kes istub ussimustriga karbil, on ühe kõrvaga. Olendid äratavad sümpaatiat, tahaks teha pai. Tänu vigasusele hakkavad nad masstoodangust erinema. Käe-jala puudumine või vahetatud pea ei paista olevat neile eriline probleem. Tegelased vaatavad enesekindla ja elunäinud näoga näitusekülastajale otsa nagu ühesilmalised oraaklid.

Küllap autor armastab kõiki asju me ümber, ka neid, mis on natuke katki, ja neid, mis kaltsukasse eest ära müüki viidud, sest maailm on pudipadi äärest ääreni täis.

Näitusele heidaksin ette kohatist lohakat materjalikasutust. Mõned tööd näivad kohe lagunevat ja ümber kukkuvat. Tugevuseks on visuaalne köitvus: lihtsad, äratuntavad, emotsionaalsed ja popid kujundid lähevad loodetavasti publikule hinge. Näituse sotsiaalseks sõnumiks pole pelgalt omailma hillitsus. Ka omailm kujuneb keskkonnast ja ajastust lähtudes, sest inimene  pole ümbritsevast eraldatud. Nägin näitusel mitmeid kaasaja sümptomeid esitatuna tugeval visuaalsel kujul.

Eike Eplik

«Tüdruk, kes kõike armastas»

Avatud 28. oktoobrini

Tartus Y-galeriis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles