Võib-olla on sürrealismiga seonduv lihtsalt nii ära käiatud ja solgitud, et kunstitegelastel on sellest mõõt täis saanud. Pean siiski heaks märgiks, et kunstimaailm on taas hakanud muinasjuttudega leppima. Muinasjutulisus on ikkagi alternatiiviks kunstiilma poliitilisele ja sotsiaalkriitilisele fookusele, mis tüütab just visuaalse lahjuse tõttu ära.
Epliku näitus on muinasjutt mis muinasjutt, aga postmodernne ja isegi kaasaegselt realistlik. See on väike omaette ilm, kus elavad loomad ja taimed, nukud ning neid ümbritsev keskkond. Näitusemaailmas meenutavad loomad pigem multifilmi- või mängu- kui pärisloomi, paljud on ebardid, mitmest loomast või ka taimest kokku sulanud kimäärid ja konglomeraatideks tardunud kummalised kooslused.
Näiteks üks hirveke kasvab välja puuga samast tüvest ja on omakorda kokku põimunud ajalehtede, kile ja plastikuga, võra küljes ripuvad vaevu äratuntavad putukad, kes võivad ka oksad olla.
Kõik selles ühenduses on tuttav: nii loodus kui igasugune prügi vedelemas linnas, metsaservades, kodudes. Eplik sulatas tükid ümbritsevast lihtsalt kokku ühtsesse olendisse, kes muutus seeläbi müütiliseks.
Arvutiosi, autokumme jm lasub igal pool nii palju, et on aja küsimus, mil loodus nendega kohastub. Linnud punuvad kaableid pessa ning puud kasvavad plastkuhjadest ja asfaldist läbi. Bioloogid ilmselt vaidlevad vastu, et loomad on kaua sellisteks evolutsioneerunud ja tehismaterjalid ikkagi vigastavad neid esialgu, sest loomad on uute materjalidega kokku puutunud evolutsiooni mõistes olematu aja.
/nginx/o/2012/10/16/1374304t1hdf38.jpg)