Läksin kinno väga pika hambaga. Sest ma teadsin, et Jack Kerouaci romaanist «Teel» ei ole mõtet filmi teha, et sellest ei saa filmi teha. Romaanis ei ole ju lugu. See on ühese ja lihtsa, väljamõeldud loo jaoks liiga hea romaan.
Suveniir
29. oktoober 2012, 15:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Okei, romaan kirjeldab Kerouaci hulkumisi läbi Ameerika paari aasta jooksul läinud sajandi keskel, seal on armastuse lugusid ja sõpruse lugusid, üksijäämisi ja hädaorge, aga kõik need on provisoorsed. No võtke oma elu kokku. On seal ju olnud hulk hulkumist ja armastust, ilu ja kurbust? Aga kuidas saaks selle korraga peopesale võtta, pooleteisetunnisesse filmi kokku panna? Ja Kerouaci puhul eriti – romaani sisu ei ole niivõrd sündmustes, kuivõrd stiilis (ja nii on üldse heade kirjanikega, võtke kasvõi Kafka, Proust, Kross), elaanis ja hoiakutes, tekstist läbi kumavas eluihas ja kaifis. Kuidas seda siis filmikeelde tõlkida? Võimatu.
Aga ma ei tahtnud filmile ette vett peale tõmmata ja püüdsin vaadata võimalikult neutraalselt. Loomulikult oli seegi võimatu. Sest kui film pihta hakkas, hakkas uuesti pihta ka mu lapsepõlv.
Ega ma ei ole 1940ndate Ameerikas elanud. Aga Kerouaci romaan oli mul teismelisena pikalt kotis. Ja veider, siis ei mõelnud ma iial reaaliatele, mis romaanis on. New York sel ajal. Kõrtsid ja kohvikud, džässiurkad, maanteed läbi USA, San Francisco. Kuidas näeb välja USA neljakümnendate aastate auto Hudson, millised on selle aja Greyhoundi bussid, millega noor Kerouac läbi maa sõidab? Kuidas hääletati sel ajal (hiljem nõukaliidus hääletasin ise päris palju). Lugedes loed sa emotsioone, inimeste siseelu, samastud nendega, reaaliaid nii palju ei kirjeldata, need võtad enamasti oma elust juurde.
Ja nüüd korraga sain puuga pähe. Ah seal ja siis oli see tegelikult nii. Mis siis, et inimestevahelised sotid olid üsna sarnased nagu minu teismeeas ja hoopis teises riigis.
Mul pole aimu, kuidas vaatavad ja näevad filmi inimesed, kellele Kerouacil pole tähendust. Võib-olla ei vaatagi, võib-olla lähevad poole pealt ära. Sest selliseid filme (isegi Ameerikas) ei tehta, et saada ilget kassat ja piletitulu. Tehakse nostalgiast. Teevad vanad peerud, kes on edukaid filme juba küllaga teinud ja tahavad nüüd teha midagi, mis nende endi südant puudutaks. Tahavad teha nostalgiast.
«Teel» taga on sel moel produtsent Francis Ford Coppola, kes ostis 1957. aastal ilmunud romaani filmimiseõiguse juba 1979. Ometi ei saanud ta teha oma «Teel» filmi. Nii rikas ta ka pole. Või siis on liiga mõistlik.
Kui Coppola oleks vändanud Kerouaci kultusromaani «Teel» 16 mm lindi peale (nagu tal korra plaanis oli), jääks kino päris tühjaks. Ja mul on jube kahju, et ta seda ei teinud. Sest ainult nii oleks võimalik tekitada midagi, mis oleks võrreldav romaani elaaniga. Unustades kõik dekoratsioonid, ajastu ja karakterite portreteerimise, aga minna kire peale. Jah, käes hoitud 16 mm kaamera. Hullud noored, kes tahavad olla veel hullemad, kui nad ongi, nii muusikas, seksis, elus üldse, see oleks tõeline trip või on the road. Seda meil praegu kinos pole.
Mis on, on korrektne. Tehtud omamoodi kirglikult ja suure tööpanusega. Gregory Corso, Henri Cru, Joan Vollmeri portreteerimine on maitsekas ja elegantne. Allen Ginsberg, Neal Cassady, vana Jack Kerouac ise ja Bill Burroughs on sellised printsid, et pisar tuleb silma. Filmis, nagu kunagi ilmunud romaaniski, on neil küll teised nimed. Nimed, mida ei olnud elus ega olnud ka romaani algkäsikirjas (mis nüüdseks on ka autentsena välja antud koos kunagi maha kraabitud seksi- ja homoseksistseenidega ja tuleks järgmine kord nii välja anda ka Eestis – kolm trükki minu tõlkest on kõik vuhvelväljaandest, sest originaali polnud siis saada).
Film kasutab küll palju müüdud romaanis kuulsaks saanud kirjanduslikke valenimesid ja küllap see on õige. Sest kirjanduseski pole ju mingit autentsust (kuigi, kust seda siis veel otsida, kui mitte Kerouacist, kel oli pliiats pihus baaris istudes ja võib-olla ka keppi tehes).
Ja veel, lugedes on Sal Paradise (Keroauc) alati nii vana, kui sa ise oled. Läheb meelest, et kirjutades oli ta pealt kahekümnene. Nagu kogu kamp. Allen Ginsberg ja William Burroughs on meil silme ees vanameestena (neil õnnestus erinevalt Kerouacist ja Cassadyst vanaks elada), hm, aga «Teel» sündmuste ajal olid nad noored nagad. Ma olen kogu aeg vaadanud nende nagu õpetajate poole, aga ehk on see olnud viga. Nad olid lihtsalt oma aja sekopääd.
Nojah, ma upun nostalgiasse. Kui teid see aeg ja inimesed ei kõneta … Kui ei kõnetanud «Mootorrattapäevikud» (Ernesto Che Guevara hulkumine), «Rummipäevik» (Hunter Thompsoni noorpõlvehullused) või «Alasti lõunasöök» (narkar Bill Burroughs ja semud Marokos, hm, see pole vist Eesti kinos olnudki), siis ärge kinno minge. Mul oleks kahju, kui seda filmi teie peale raisataks. See film on friikidele, kes tahavad niutsuda oma lapsepõlveiidolite suveniirse kujutamise juures.
Peeter Sauter on Jack Kerouaci romaani «Teel» tõlkija.
Uus film kinolevis
«Teel»
Režissöör Walter Salles
Osades Sam Riley, Tom Sturridge, Garrett Hedlund, Kristen Stewart jt
Prantsusmaa-Suurbritannia-USA 2012
Alates 19. oktoobrist Tallinna ja Tartu kinodes