Risto Kübar vaimustab saksa teatrikriitikuid

FOTO: Julian Röder

Septembris esietendus Saksamaal Münchner Kammerspiele teatris lavastus «Orpheus laskub põrgusse», kus peaosa mängib teater NO99 näitleja Risto Kübar.

Münchner Kammer­spiele sajanda hooaja avas 29. septembril Tennessee Williamsi näidend «Orpheus laskub põrgusse» («Orpheus steigt herab», lavastaja Sebastian Nübling), milles meespeaosa mängib NO99 näitleja Risto Kübar.

Teatriarvustajad võtsid eestlase esimese pearolli Kammerspieles erakordselt soojalt vastu, kirjeldades Kübarat kui hämmastavat ja suurepärast valikut Val Xavieri rolli.

Samuti ei pääsetud võrdlusest Marlon Brandoga. Just Brando kehastas tüki 1959. aasta mängufilmi versioonis meest ussinahas.

«Kübara esimene peaosa Münchner Kammerspieles on radikaalne vastand Marlon Brandole, kes kinolinal Vali kui mehe ussinahas kuulsaks tegi. Kõhn, androgüünne, end kuutõbisena ennastimetlevalt silitav ja looklev poiss. Särav sisalik, keda pole võimalik kinni püüda. Prostituudi ja popiidoli ristand noorte tüdrukute jaoks,» kommenteerib eestlase etteastet teatriportaal nachtkritik.de.

Saksa arvustajatel on Kübar hästi meeles ka mullusest koostöölavastusest «Three Kingdoms». Tema Vali rolli peetakse aga veelgi õnnestunumaks.

«Ta oli juba trikster Sebastian Nüblingu lavastuses «Three King­doms» ning taas kord on ta keegi teisest maailmast: õrn ja samal ajal karm, kahvatu, aga siiski mõjuv, keegi, kes liigub kiskjalik-androgüünse elegantsiga ja mõjub sellele vaatamata häbelikult, kui tugevad žestid tal käest libisevat näivad,» hindab Deutschlandfunk Kübara etteastet.

Suurepärast ja säravat lavastust saatvat midagi maagilist ning seda tumedamas mõttes. Münchner Merkur leiab, et Kübara tegelaskuju on muinasjutuline ning etendus toimub justkui mõnes muus maailmas. Die Welt peab eestlast huvitavaks ja häbelikuks vastandiks robustselt mehelikule Brandole ning kasutab eestlase iseloomustamiseks korduvalt väljendit «imepärane Risto Kübar».

Kübara aktsent lisavat tegelaskujule salapärast kuma ja on sümboolseks kontrastiks etenduses kujuteldavale väikelinna elule. «Enamuse moraali armutu diktatuur» on Deutschlandradio hinnangul lavastuse keskmes ning Val Xavier nendesse raamidesse ei mahu: «Ta kehastab ebamaskuliinset, erinevalt Brandost rohkem androgüünset erootikat, mis väikelinna elanikke mitmes mõttes erutab: nimelt tõmbab ligi ja samal ajal provotseerib eemalduma.»

Tagasi üles