Tunnistan, et olen Imbi Paju raamatust «Soome lahe õed» saanud palju. Lisaks sõja ja alistamismustrite kirjeldamisele annab see raamat inimlikku tuge, n-ö reaalset teraapiat, mida rahuaja stabiilne elukeskkond pakub tavaliselt ainult psüühilistesse raskustesse sattunuile.
On haruldane, kuidas kirjanik, kes ise pole sõda kogenud, suudab süüvida sõjaeelsesse ja sõjaaja olukorda. Just nagu kingitust tehes on ta meile, lugejatele, vahendanud paatosest vaba inimelu äärmustesse viidud karmi tõelisust, mida sõda, okupatsioonid, vägivald, julmus, reetmine võivad inimesega teha. Lugedes seda raamatut, tajud elu väärtust ja armulikkust, sest meie saame elada rahu ajastul.
Imbi Paju teose eetos ületab sensatsiooni taotleva ajakirjandusliku kavaluse. Ja just tänu sellele ta suudabki vahendada lugejale inimelu haavanud julmust teraapilisel kombel. Lugejale näidatakse, kuidas hoida kinni olulisest – moraalsest elu toetavatest väärtustest – ja seda ka kõige raskemates olukordades, kuhu inimene terrori tõttu võib sattuda.
Raamatu lugejale saab lehekülje haaval selgeks, kui palju selle raamatu kirjutamine on tähendanud autorile endale. Esseistlik teos kirjeldab, kuidas küüditamiste, sunnitöö- ja surmalaagrite raske vari langeb kogu rahvale ja ka autori enda suguvõsale. Kuid raamatu narratiivne vaim näitab sellest taagast vabanemist, kirjaniku suurepärast emantsipeerumist isiksuseks, oma soo esindajaks, iseseisva riigi kodanikuks ja seda, kui palju riigi iseseisvus on raamatu autorile tähendanud.
Soome lugejana samastun eestlaste, geeni- ja keelesugulaste kogemusega. Just see isiklik pool sunnib mind võrdlema Imbi Paju raamatut Dante «Jumaliku komöödiaga», kus kogu inimlik süsteem ja moraal ületab riigipiirid ja põlvkonnad elu toetavaks inimlikuks loovuseks.
Ükskõik millise maa kodanik, kes on kogenud kurjust, võib võtta omaks «Soome lahe õdede» jutustuse tõe. Imbi Paju teos annab lugejale võimaluse individualiseerumiseks, eraldumiseks ja kogukondlikuks kasvamise protsessiks, mis pakub turvatunnet ja solidaarust. Teos aitab soome lugejal mõista Sofi Oksaneni fiktiivseid analüüse. Kuid teos ise tõuseb «Kommunismi musta raamatu» tsenseeritud paljastuste ja Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi» tasemele.
Sõjaaja lapsena sain emalt palju hoolitsust ja hellust, kuid tollane surma ja kaotuse oht tõid mu kasvuümbrusesse teatud ettevaatlikkust ja Soome iseseisvuse kaotamise hirmu. Alles täiskasvanuna ja elukogenud inimesena olen võimeline seda olukorda analüüsima ja selleks inspireerib ka Paju raamat. Olen õnnelik, et olen näinud oma rahvuse sõjajärgset paranemist, kogenud riigi ülesehitamise optimismi, heaoluühiskonna loomist, näinud linnastumist.
Noorsookultuuri head ja halvad pooled elasin läbi isiklikult, olen näinud globaalse tehnoloogia arengut jne. Kuid olen näinud ka midagi muud, seda, millest palju ei räägita – sõjainvaliidide armastamine, mis oli segatud vihkamisega, sõjatraumade alahindamine, veteranide halvustamine, tõrjumine, Nõukogude Liidu poolt põhjustatud hirm, Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse sõpruse ja abistamise leping, järgmistele põlvkondadele pärandatud sõjatraumad, mis on sünnitanud nii meele- kui füüsilisi haigusi, vägivaldset käitumist, laste ja noorte problemaatilist häiritud käitumist, mis on olnud 1918. aasta kodusõja ja 1939.–44. aasta sõja tagajärg.
Siin ongi vastus sellele, miks peame tegelema minevikuga. Sest me peame mõistma eelmiste põlvkondade poolt pärandatut, nende käitumise ja harjumuste kõrvalekaldeid, põhjuseid ja tagajärgi ning teadvustamatuid «mälureegleid».
Minu uurimushuvide seisukohalt on oluline ka see, et nende traumade mõistmine aitab jõuda praeguste noorte vägivaldse käitumise põhjuste juurde, samuti kättemaksu ja hävitamisega seotud käitumisanalüüsi juurde, mida psühhiaatrina ja terapeudina uurin, mida sensatsiooni taotlev meedia eriliselt provotseerib ja millest on juttu ka Imbi Paju teoses.
Minu peast on käinud läbi küsimus, kas me võime rääkida pelgalt rahuaja kultuurist, samal ajal kui iga päev kuuleme uudiseid relvastatud vägivallast ja relvastatud sõjapidamisest kusagil maakera piirkonnas. Televisioonis õhutatakse tõsielusaadetega inimesi alandama ja provotseeritakse madalaid tundeid. Soomes asetleidnud tulistamised koolis ja koolikiusamised nõuavadki meilt nende põhjuste avamisel kasvatus-, ühiskonna- ja psühhoteaduste kasutamist. Seda teeb Imbi Paju, analüüsidest vägivaldset minevikku. Nüüd olengi hakanud mõistma, et just mahavaikitud sõjatraumad, amputeeritud sõjainvaliidid ja sõjajärgse Soome tänavapildile omased alkoholi kuritarvitavad mehed ja muud ühiskonnas asetleidnud traumad, mille rääkimist peeti asjade politiseerimiseks, on paljude vägivallanähtuste taga.
Seepärast on oluline, et me räägiksime neist traumadest, millest räägib Imbi Paju raamat, sest muidu on neil komme korduda ja põhjustada tänapäeval elu hävitavaid käitumismalle.
Tekst põhineb ettekandel, mis kõlas Lõuna-Karjala psühhoteraapia seltsi korraldatud, Imbi Paju raamatule «Soome lahe õed. Vaadates teiste valu» ja dokumentaalfilmile pühendatud seminaril.
Raamat
Imbi Paju
Soome lahe õed. Vaadates teiste valu
Hea Lugu 2012, 248 lk