On haruldane, kuidas kirjanik, kes ise pole sõda kogenud, suudab süüvida sõjaeelsesse ja sõjaaja olukorda. Just nagu kingitust tehes on ta meile, lugejatele, vahendanud paatosest vaba inimelu äärmustesse viidud karmi tõelisust, mida sõda, okupatsioonid, vägivald, julmus, reetmine võivad inimesega teha. Lugedes seda raamatut, tajud elu väärtust ja armulikkust, sest meie saame elada rahu ajastul.
Imbi Paju teose eetos ületab sensatsiooni taotleva ajakirjandusliku kavaluse. Ja just tänu sellele ta suudabki vahendada lugejale inimelu haavanud julmust teraapilisel kombel. Lugejale näidatakse, kuidas hoida kinni olulisest – moraalsest elu toetavatest väärtustest – ja seda ka kõige raskemates olukordades, kuhu inimene terrori tõttu võib sattuda.
Raamatu lugejale saab lehekülje haaval selgeks, kui palju selle raamatu kirjutamine on tähendanud autorile endale. Esseistlik teos kirjeldab, kuidas küüditamiste, sunnitöö- ja surmalaagrite raske vari langeb kogu rahvale ja ka autori enda suguvõsale. Kuid raamatu narratiivne vaim näitab sellest taagast vabanemist, kirjaniku suurepärast emantsipeerumist isiksuseks, oma soo esindajaks, iseseisva riigi kodanikuks ja seda, kui palju riigi iseseisvus on raamatu autorile tähendanud.
Soome lugejana samastun eestlaste, geeni- ja keelesugulaste kogemusega. Just see isiklik pool sunnib mind võrdlema Imbi Paju raamatut Dante «Jumaliku komöödiaga», kus kogu inimlik süsteem ja moraal ületab riigipiirid ja põlvkonnad elu toetavaks inimlikuks loovuseks.
Ükskõik millise maa kodanik, kes on kogenud kurjust, võib võtta omaks «Soome lahe õdede» jutustuse tõe. Imbi Paju teos annab lugejale võimaluse individualiseerumiseks, eraldumiseks ja kogukondlikuks kasvamise protsessiks, mis pakub turvatunnet ja solidaarust. Teos aitab soome lugejal mõista Sofi Oksaneni fiktiivseid analüüse. Kuid teos ise tõuseb «Kommunismi musta raamatu» tsenseeritud paljastuste ja Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi» tasemele.