Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mitte õudne, vaid salapärane

Priit Tender aktsioonis. FOTO: Peeter Langovits

Priit, miks te nii õudse loo filmiks väntasite?

Valisin selle puhtintuitiivselt – see lihtsalt kõnetas mind esimesest hetkest peale. Juba käivitav motiiv – mees otsustab oma naise ära tappa, sest et see lapsi ei saa – tundub piisavalt intrigeeriv.

Siiski ei näe ma siin õudust, pigem saladust. See lugu pärineb teistsugusest maailmast. Sel on oma tähendus ja loogika, ent me ei mõista seda.

Ma usun, et see maailm väärib tähelepanu.

Käisite selleks koguni Tšuktšimaal ekspeditsioonil – kas see avas silmad?

Küsisin kord Providenije linnapealt, et kuidas maitseb vaalaliha. Ta ütles, et vaalaliha maitseb nagu vaalaliha. Tal oli õigus – see maitseski nagu vaalaliha. Tšukotkat ei ole võimalik kirjeldada, seal peab ise ära käima. Ta ei vasta su ootustele, nii nagu ka Ussinuumaja lugu.

Pean selle uurimist oma senise elu kõige olulisemaks ülesandeks.

Muide, ekspeditsioonist valmib ka dokumentaalfilm, mis tuleb välja järgmisel aastal ja on tehtud kahasse antropoloog Liivo Niglasega, kellega koos me Tšukotkal käisime.

Teie muinasjutuarmastus avaldus juba «Vareses ja hiirtes» (tehtud kahasse Mikk Rannaga) ja «Rebasenaises», aga kumbki kandis siiski universaalsemat, selgelt tänapäevaga suhestuvat tähendust. Kas sellist tähendust võiks kanda ka «Ussinuumaja»?

«Ussinuumaja» ei ole muinasjutt, see on mõistatus. Ta viib meid rännakule inimese hirmude ja ihade maailma. Mulle tundub see paik oma loomult üsna universaalne olevat.

Tagasi üles
Back