/nginx/o/2012/11/02/1408370t1hdac6.jpg)
Karta on, et nädal pärast superagendi 007 23. seiklust Eesti kinoekraanidele jõudev põnevik «Argo» jääb Bondi seikluste varju. Mitte et need kaks filmidena võrreldavad oleksid – head ja pingelised küll mõlemad, ent teema vaid veidi sarnane. «Argo» näitab meile spioonide ja luure tunduvalt tõetruumat maailma.
«Argo» põhinebki tõsielusündmusel, Iraani pantvangikriisi aegsel missioonil eesmärgiga päästa Teheranist kuus end linnas varjavat USA diplomaati. 1980. aasta operatsioon oli salastatud tosin aastat, kuni Bill Clintoni administratsioon selle avalikustas.
Kiire ajalootund: pärast võimuvahetust Iraanis hoidsid ajatolla Homeini järgijad Teheranis 444 päeva pantvangis 52 USA saatkonna töötajat. Film keskendub kuuele diplomaadile, kellel õnnestus rahutuste ajal saatkonnast põgeneda.
Muidugi ei tasu filmi võtta täpse ajaloolise tõena; keda see huvitab, leiab internetist kuhjaga nimekirju ebatäpsustest ja vigadest. Tõsi või mitte, on «Argo» siiski haruldaselt pingeline ja närvesööv seiklus, millest jäävad mälestuseks näritud küüned ja närviline adrenaliinilaeng.
Pingele lisaks ning leevenduseks pakub «Argo» ka ohtralt huumorit, tihti mustemat kui öö. Eks ole huumor ka juba pisut loosse sisse kirjutatud: lugu sellest, kuidas CIA, Kanada valitsus ja Hollywoodi produtsendid päästeoperatsiooni kattevarjuks libafilmi leiutavad, kõlab kui totter spioonifilmide paroodia, mitte kui tõeline luureajalugu.
«Argo» püüab olla korraga haarav triller ja humoorikas popkornifilm ning üllataval kombel ka saavutab selle eesmärgi. Justkui kahes vaheldumisi jooksvas ning väga erinevas filmis klapivad Teheran ja Hollywood kummalisel kombel ideaalselt kokku ning John Goodmani ja Alan Arkini rollid filmimaailma kustuvate tähtedena ei mõju tühise lollitamisena, vaid tasakaalustavad pinget täpselt õige piirini.
Esmakordselt Goodmani suust kostev «Keri õige Argosse!» («Argo fuck yourself!») saab varsti filmi läbivaks repliigiks. Parem oleks, kui see ka massidesse ja popkultuuri jõuaks. Üks asi on selles liinis juba õigesti tehtud – Goodmani kaasamine on alati hea märk, mis popkultuuri ja sotsiaalmeedia hämaramaid nurgakesi puudutab.
Režissöör ja peaosatäitja Ben Affleck särab nii kaamera ees kui taga, mängides habetunud päästeingli Tony Mendeze osa perfektselt välja ning andes režissöörina ajastut edasi täpselt ja haaravalt. Lõputiitrite kõrvale näidatav pildijada, kus kõrvuti originaalfotod ning filmikaadrid, näitab hästi, kuivõrd täpse pildiga tegu on.
«Argo» jõuab hämmastavalt palju. Olla korraga tõenäoline Oscari-kandidaat ning masse peibutav popkornifilm, näidata ajalugu, kruvida põnevust ning kritiseerida ja pilada Hollywoodi filmitööstust. Keskmesse jääb siiski päästeoperatsioon ning kui põgenemise otsustavate hetkedeni jõutakse, on võimatu silmi ekraanilt eemal hoida. Mitte et peakski.
Muidugi teeb mängufilmi stsenaarium ajaloolise täpsuse suhtes mööndusi, kuid mis oluline – hetkekski ei kalduta Iraani ekstremistide karikeerimisele. Mässajatest ei ole saanud ühekülgseid kurikaelu, nemadki on lihtsad inimesed, kes juhtuvad uskuma midagi muud. Võõrast režiimi näidatakse kommentaaride ja pilata, kriitikanooled lendavad hoopis iseenda pihta.
Korraga satiir, poliitiline ja sotsiaalne kommentaar ning jalustrabav põnevik, suudab «Argo» kõike seda uskumatu maitsekusega tasakaalus hoida ja on kahtluseta üks aasta parimaid hittfilme. Sobib nii filmiakadeemiale kui ka paismaisisõbrale.
Film
«Argo»
Warner Bros. Pictures, 2012
Kinodes alates 9. novembrist
/nginx/o/2013/07/05/1875540t1h29c2.jpg)