«Argo» põhinebki tõsielusündmusel, Iraani pantvangikriisi aegsel missioonil eesmärgiga päästa Teheranist kuus end linnas varjavat USA diplomaati. 1980. aasta operatsioon oli salastatud tosin aastat, kuni Bill Clintoni administratsioon selle avalikustas.
Kiire ajalootund: pärast võimuvahetust Iraanis hoidsid ajatolla Homeini järgijad Teheranis 444 päeva pantvangis 52 USA saatkonna töötajat. Film keskendub kuuele diplomaadile, kellel õnnestus rahutuste ajal saatkonnast põgeneda.
Muidugi ei tasu filmi võtta täpse ajaloolise tõena; keda see huvitab, leiab internetist kuhjaga nimekirju ebatäpsustest ja vigadest. Tõsi või mitte, on «Argo» siiski haruldaselt pingeline ja närvesööv seiklus, millest jäävad mälestuseks näritud küüned ja närviline adrenaliinilaeng.
Pingele lisaks ning leevenduseks pakub «Argo» ka ohtralt huumorit, tihti mustemat kui öö. Eks ole huumor ka juba pisut loosse sisse kirjutatud: lugu sellest, kuidas CIA, Kanada valitsus ja Hollywoodi produtsendid päästeoperatsiooni kattevarjuks libafilmi leiutavad, kõlab kui totter spioonifilmide paroodia, mitte kui tõeline luureajalugu.
«Argo» püüab olla korraga haarav triller ja humoorikas popkornifilm ning üllataval kombel ka saavutab selle eesmärgi. Justkui kahes vaheldumisi jooksvas ning väga erinevas filmis klapivad Teheran ja Hollywood kummalisel kombel ideaalselt kokku ning John Goodmani ja Alan Arkini rollid filmimaailma kustuvate tähtedena ei mõju tühise lollitamisena, vaid tasakaalustavad pinget täpselt õige piirini.
Esmakordselt Goodmani suust kostev «Keri õige Argosse!» («Argo fuck yourself!») saab varsti filmi läbivaks repliigiks. Parem oleks, kui see ka massidesse ja popkultuuri jõuaks. Üks asi on selles liinis juba õigesti tehtud – Goodmani kaasamine on alati hea märk, mis popkultuuri ja sotsiaalmeedia hämaramaid nurgakesi puudutab.