/nginx/o/2012/11/05/1414734t1hfbea.jpg)
Priit Võigemast (32) tundukse olevat kõige noorem «Hamleti» lavastaja Eesti teatriloos. Tema õpetaja Elmo Nüganen jõudis «Hamletini» 37-aastaselt, Nüganeni õpetaja Kalju Komissarov 40selt. Ja Komissarovi õpetaja Voldemar Panso alles 46selt. Aktseleratsioon on ilmne.
Paradoksaalselt on Võigemasti kursusekaaslane Alo Kõrve (34) aga üks vanemaid Hamleti kehastajaid meie lavalaudadel (Theodor Altermann ja Andres Lepik olid 28, Juhan Viiding, Marko Matvere ja Marius Peterson 30, viimastel aastakümneil on vaid Hannes Kaljujärv olnud Hamletina Kõrvest vanem, 40-aastane).
Päris kindlasti on Tallinna Linnateatri «Hamlet» aga üsna unikaalne selle poolest, et lavastaja on Hamleti osatäitjast noorem (meenuvad vaid 46-aastane Panso ja 58-aastane Ants Eskola).
«Hamleti» dream team
Noorus pidavat olema voorus, mis aja jooksul paratamatult kahaneb. Kas ta on ka vooruseks «Hamleti» lavastamisel, selle kohta tõendid puuduvad.
Arvustades 12 aastat tagasi Postimehes Elmo Nüganeni «Hamletit», kirjutasin: ««Olla või mitte olla?» peab olema väga isiklikult kätte jõudnud ning väga valusalt läbi elatud. Kindlasti oli see nii Siberis käinud Eskolal, aga ka temast palju nooremal Viidingul, kes jõudiski lõpuks traagilise vastuseni. Pole ime, et arukad lavastajad ei torma verinoorelt selle näidendi kallale. Aga nagu öeldud, pole küsimus eluaastates, vaid reaalses silmitsi seismises inimväärikuseta elamise valuga.»
Artiklit lõpetades lootsin, et «Elmo jõuab kunagi veel päris oma «Hamleti» juurde. Siis, kui «olla» on tõepoolest piinavalt valus ja pead pidevalt mõtlema mitteolemisele».
Õigupoolest võiks sama tõdemusega piirduda ka Võigemasti «Hamleti» puhul, sest mind ei veennud, et tegijad oleksid jõudnud nende üksikisiku ühiskondliku eksistentsi alusprobleemide mõistmiseni, mis on Shakespeare’i teksti teinud igavikuliseks ning seetõttu ka ligi poole tuhande aasta jooksul maailma kõige enam lavastatud/mängitud näidendiks.
Teatris (ja eriti «Hamletit» vaatamas) on mõtet käia juhul, kui meile lavalt pakutakse mingigi mõistetav niidijupp meie endi probleemide lahendamiseks. Tunnistagem, et arukas vaataja läheb teatrisse siiski kohtuma iseendaga ja mitte isegi oma lemmiknäitlejatega, kellega samastumine on lihtsalt kõige meeldivaim vahend eneseni jõudmiseks
Selliseid vahendeid pakkus Võigemasti lavastus meile küll koguni hulgi. Öeldud on, et pool lavastuse edust peitub õiges rollijaotuses ning selle poolega on lavastaja kindlasti toime tulnud. Enamik osatäitjaid kuuluksid lausa dream team’i, kui mõni külaline eesti teatris «Hamletit» lavastada tahaks.
Meeldejäävaid hetki on lavastuses mitmeid. Nii hingeminevat Ophelia hullumisstseeni, nagu seda meile näitab Evelin Võigemast, pole juhust olnud varem kohatagi – see oli tehtud kuidagi kergelt ja lihtsalt ja samas on see kogu tragöödias kindlasti üheks kõige keerulisemaks pildiks.
Üllatavalt lõbus ja südamlik on Margus Tabori hauakaevaja. Undi lavastuse Poloniusest ja Nüganeni Guildensternist lõpuks kuningaks «edutatud» Rain Simmul annab oma monoloogiga mõista, milliste sügavusteni võiks ta sarmikat kurjategijat kehastades tegelikult jõuda. Andrus Vaarik oleks kindlasti parim Polonius mistahes lavastajakontseptsiooni jaoks. Sama käib ka lausa Hamletiks sündinud Alo Kõrve kohta.
Paraku jäävad kõik need võidud ja võimalused seekord vaid eskiisideks, sest puudub neid ühendav ja just täna ja just sellist «Hamleti» lavastust tingiv ja mõtestav sotsiaalne visioon. Ja seda hämmastavalt olukorras, kus ühiskond tundukse lausa tiine olevat probleemist, kas «vaimus taluda» ümbritsevat silmakirjalikkust või «tõsta relvad hädamere vastu» (andku lugeja labane võrdlus andeks, kuid mis see Silver Meikargi muud on kui Hamlet, kes otsustas tõsta relva oma erakonna ideoloogia kaaperdanud usurpaatori vastu).
Muidugi pole Võigemasti lavastuse häda selles, et ta on tegevuse paigutanud 20. sajandi 30ndate Eesti kalurikülla (muusikavalik, kostüümid, rekvisiit ja ka kavalehe tekstid rõhutavad seda selgelt) ja mitte näiteks Reformierakonna peakorterisse ...
Niisugune aja ja ruumi valik pole kindlasti parem ega halvem kümnetest teistest selle tekstiga laval tehtud trikkidest. Võigemasti häda on selles, et teinud Claudiusest piiritusekuninga ja Hamletist «kaluri poja» (Aleksander Eelmaa kummitab isa vaimuna ju nähtavalt kaptenirüüs), ei ütle ta sellega või selle abil midagi ei eestiaegse piirituseveo ega ka meie praeguse tegelikkuse kohta.
Kui avastseenis on lavalolijad korporandirüüdes ning mõte läheb sellele, et meile tahetaksegi etendada «Hamleti» mängimist mingis korbipulmas, siis teises vaatuses ilmub vaid Laertes lavale millegipärast teklis, kogu muu algvorm on aga täielikult hajunud. Ja kui lavastaja tahaks öelda, et nii see oligi mõeldud, siis vaatajale tundub pigem, et materjal (st Shakespeare’i tekst) on lavastusideele vastu hakanud ja selgelt võimust võtnud.
Lugemisvaeva jälle vähem
Paraku jääb selle teksti lihtne ülesütlemine, mille suunas lavastus lõpus tüürib, asjatundjale igavaks, kuigi võib näidendiga esmakordselt kokku puutuvale noorele kindlasti ka elamuslik olla. Tundub ka, et vormivalikuga oleks sobivam olnud Mati Undi omaaegne proosatõlge, sest Meri/Lambi/Kareva poeetiline kõrgstiil tekitab ümbritsevaga dissonantsi juba esimestest repliikidest alates. Kui ka see on taotluslik (sest tegemist on ju aruka ja andeka lavastajaga), siis tunnistan, et idee ei jõudnud minu, rumalani.
Millega Võigemasti «Hamlet» aga kindlasti teatrilukku läheb, on hiirelõksu-stseeni originaalne lahendus. Tunnistan, et vähemalt mina pole oma paarikümne nähtud «Hamleti» puhul veel kohanud varianti, et «näitlejad ei tulegi», vaid lavastajaks kehastunud Hamlet sunnib kuningat, kuningannat ja kantslerit ise seda mõrvalugu laval «näiteringina» etendama.
Täiesti võimalik ja vaimukas lahendus, tordiroosiks veel tummfilm poksivast Chaplinist ning lõpuks selleks kehastuvast Hamletist. Kui norida, siis võinuks ka see lahendus olla läbimõeldum ja mitte lihtsalt Shakespeare’i teksti alla painduv.
Aga pole häda midagi – praegusel koolipõlvkonnal on nüüd oma (ja lemmiknäitlejatega!) «Hamlet» olemas ja lugemisvaeva vähem. Ehk jõuab Priit Võigemastki kunagi veel päris oma «Hamleti» juurde.
William Shakespeare
«Hamlet»
Lavastaja Priit Võigemast. Kunstnik Marion Undusk. Muusikaline kujundaja ja videokunstnik Taago Tubin Helilooja Rasmus Puur
Valguskunstnik Priidu Adlas
Esietendus 27. oktoobril
Tallinna Linnateatri Taevalaval
/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)