Fine 5, liiga sõltumatu

Tiina Ollesk ja René Nõmmik, vastuvoolu ujujad.

FOTO: Mihkel Maripuu

Täna 20 aastat tagasi andis tantsuteater Fine 5 oma esimese etenduse.

1990ndate algus ei olnud murranguline mitte ainult ühiskondlikus elus. Sellesse aega jääb ka siiani pretsendenditu katse asutada Eesti esimene elukutseline moderntantsuteater. Nordic Star, hilisema nimega Nordstar, mida finantseeris muide filmimees Olav Neuland – tema firma järgi sai trupp ka nime –, jõudis tegutseda kaks aastat, enne kui majanduslikel põhjustel laiali läks.

Seevastu Fine 5, mille 1992. aastal asutasid siis veel Nordic Stari liikmed René Nõmmik, Tiina Ollesk, Anu Ruusmaa, Oleg Ostanin ja Katrin Laur, on pidanud visalt vastu tänini – tõsi, küll mitte elu-, vaid vabakutselise trupina, olles ühtlasi ilmekas tunnistus sellest, kui vähe on nüüdistantsu kliima 20 aasta jooksul õigupoolest muutunud.  

Võrrelgem, siis ja nüüd, kõigepealt positiivne, nagu ikka.

Kõht oli ja on täis. 1993. aastal tunnistab René Nõmmik ajalehele: «Mind on mu vanemad üleval pidanud.» Ja Tiina Ollesk lisab: «Võin öelda sama, mind aitab ema.» Aastal 2012 on märgata edenemist: kummagi palk tuleb Tallinna Ülikoolist, sealsest koreograafia osakonnast.

1992 polnud veel kultuurkapitali, nüüd on, sealt saab mõnikord toetust, kuid mitte selleks, et hoida koos professionaalset truppi.

Saab ennast välja elada, võtta osa näiteks tantsukunsti arengukava koostamisest, iseasi, kas sellest tolku on.

Publiku huvi ja poolehoid pole kusagile kadunud, ka välismaal. 1995. aastal Kadrioru pargi Luigetiigil tantsitud ballette «1994» ja «Langevad lehed» jälgis 15 000 silmapaari. Kõik «Carmina Burana» etendused aastail 2005–2010 on Birgitta festivalil välja müüdud. Esinetud on 14 riigis, võidetud preemiaid rahvusvahelistel koreograafia konkurssidel. Palju meil siis selliseid ikka on, õigupoolest polegi.

Nüüd negatiivsest.

Eraldi tegevustoetust polnud Fine 5-l 1992 ega ole ka 2012.

Väike vahelepõige, aastasse 2002. Fine 5 vastab Postimehe küsimusele, kas meil tantsupoliitikat on: «Absoluutselt ei!!! See, et sa saad õnnega pooleks kultuurkapitalist neljandiku küsitud summast, ei tekita kindlustunnet ega järjepidevust. Riigieelarvest aastase toetusega loomingulisi (tantsu)gruppe peab olema rohkem kui ainult üks tantsuagentuur.» (2. tants, praegune Kanuti Gildi saal, nüüdseks on toetuse saanud ka teine agentuur – Sõltumatu Tantsu Ühendus –, kuid mitte ükski kollektiiv – TT.)

Entusiasmi jäi ülegi

Küll jagus 1990ndate algul piisavalt entusiasmi. «Üürisime väga soodsatel tingimustel vana, tegelikult poollagunenud bussi ja sõitsime esinema Valka, Võrru, Otepääle, Kuressaarde, Haapsallu, Pärnusse, Tartusse, Paidesse ... Ise vedasime kaasa plastikpõranda, riputasime kuulutusi üles, tegime olemasolevates tingimustes valgusrežiid, rullisime tantsupõranda lahti ja kinni, õmblesime kostüüme, trükkisime kavalehti ... Tihti ei katnud sellised väljasõidud isegi õhtusöögi kulusid. Juhtus sedagi, et buss läks keset külavaheteed katki ja seni, kuni bussijuht seal midagi parandas, proovisime end soojendada põllule tehtud lõkketule ääres,» meenutavad Ollesk ja Nõmmik tagantjärele.

Professionaalse, pidevalt koos harjutava ja selle eest ka tasu saava nüüdistantsutrupi – ainult nii on võimalik astuda järgmisele tasemele, nagu kinnitab Fine 5 – unistus ootab täitumist siiani. Ühtki sellist Eestis erinevalt Soomest praegu ei ole, on vaid kahe riigiteatri, Estonia ja Vanemuise balletitrupp.

Neist viimases ei lähe Eesti tantsijate üleslugemiseks varsti vaja enam kahtki kätt, rahvusvaheline trupp kepsutab aga üha rohkem ringi muusikalides ja kõikvõimalikes kontsertsõudes, tantsu kui kunsti jääb järjest vähemaks. Tantsupoliitika seegi!

Stuudiota oli Fine 5 nii aastal 1992 kui on ka aastal 2012. Vahepeal tegutseti pikka aega teiseks koduks saanud Laia tänava majas, nüüdseks on Tallinna linn aga maja müünud. Tunde ei toimu ka Fine 5i tantsukoolis, mis asutati juba 1994. aastal ja kus on õppinud suur osa praegustest eesti tantsukunstnikest.

Uut kodu on otsitud, aga tulemusteta. Kommertstingimused, mida pakutakse stuudio hoidmiseks, tähendaks loobumist tõsisest loomingulisest tegevusest, ütleb Fine 5.

Ei taha alluda maitsele

Tantsupoliitikast, aga ka üldisemast loomingulisest kliimast veel. Fine 5: «Vahepeal tundus, et miskit hakkab muutuma. Oli palju rääkimist ja kavandamist, aga ... kõik on jäänud tühja jutu tasemele, ühiskonna arusaamad ja kunsti rahastamise mudel soosivad projektindust, «kähkukaid», uut «värsket tulijat», kriitilisust-küünilisust, vastandumist, pigem sotsiaalpoliitilist pila ja plakatlikkust kui käsitletavatesse probleemidesse ja teemadesse süvenenud loometegevust. Selles keskkonnas on tähtsam tegeleda loodava ostu-müügiga, agitatsiooniliste projektidega, mitte loominguga.»

Ja edasi: «Nii on ka juhtunud, et riik toetab tantsuagentuure, mitte loojaid. Looming on nagu liha turulettidel ja produtsent jalutab ringi ning valib oma maitse järgi. Meie häda on selles, et me ei taha sellele maitsele alluda.»

Eraldi teema on Fine 5 jaoks jätkuvalt läbimõtlemata riiklik tantsukoolitusüsteem. Näiteks see, et tantsuõpet andvate huvi­koolide õppekavad ei ole riigieelarveliselt toetatud (muusikakoolid näiteks on). Või et tantsuõpe ei ole riikliku õppekava osa (v.a mõni erand, kui kool ise on valinud oma õppekavasse tantsuõppe).

Palju õnne, Fine 5 ja jõudu tööle! Mis sest, et meie vaated pole alati kattunud. See pole tähtis. Tähtis on see, et me saaksime juttu puhuda ka teie 30. sünnipäeval.

Tantsuteater Fine 5

•    Eesti nüüdistantsu üks järjepidevamaid ja mõjukamaid esindajaid tegutseb aastast 1992, kui viis tantsijat – Anu Ruusmaa, Katrin Laur, Tiina Ollesk, Oleg Ostanin ja René Nõmmik – tulid Eesti Draamateatri laval välja lavastusega «Tuxedo Junction».

•    Trupi algusaastail tugineti traditsioonilisel moderntantsutehnikal põhinevale omaloomingule (koreograaf René Nõmmik), hilisem suundumus on olnud nüüdistantsu ja improvisatsiooni siduv ­liikumismõtlemine.

•    Tegutsetakse projektitrupina Tiina Olleski ja René Nõmmiku ­juhtimisel. 20 aasta jooksul on valminud üle 40 lavastuse, esinetud on USAs, Prantsusmaal, Itaalias, Venemaal, Põhjamaades jm.

Tagasi üles