«Produtsent ei ole rahakotiraua kehastus»

Ajad on muutunud: kui Nõukogude ajal ei pidanud filmitegijad rahastamise pärast muretsema, siis nüüd on lood teised. Elegantne vibulaskja on Piret Tibbo-Hudgins aga endiselt. Ta lihtsalt oskab.

FOTO: Mihkel Maripuu

Seitsme nädalaga ligi 60 000 vaatajat! Stuudio Allfilm produtsent ja üks omanikke Piret Tibbo-Hudgins ei näe põhjust rõõmu varjata – «Seenelkäik» on viimase kümne aasta Eesti filmidest edukaim.

Algul sõlmisime kihlvedusid, et saame 30 000 vaatajat, aga see arv täitus väga kiiresti, on Piret Tibbo-Hudgins (49) oma õdusas kabinetis heas tujus.

Vähe sellest. Ajal, mil «Seenelkäik» järjest uusi vaatajaid kogub, on juba kinolinadel stuudio järgmine produktsioon «Kõik muusikud on kaabakad», mille lavastas Tibbo-Hudginsi kasvandik Heleri Saarik Balti filmi- ja meediakoolist.

Noorelt õpitud
Kolmkümmend üks aastat tagasi astus noor filmi- ja muusikahuviline türilanna Piret Tibbo ise kõrgkooli. Et kooliks oli üleliiduline riiklik kinematograafiainstituut Moskvas, kõneleb enda eest ise. Nagu ka see, et ta filmimajanduse eriala kiitusega lõpetas.

Toona, kaugel nõuka-ajal sellist sõna nagu «produtsent» ei tuntud. Siis tegutsesid filmi direktorid. «Ega mind see filmitööstuse majanduslik pool huvitanudki. Ja miks pidi? Me elasime ettekirjutatud plaanimajanduse ajastul.

Aga tegelikult on arvude ja muusika vahel vääramatu seos,» nendib Paide muusikakoolis viiulit õppinud ning VAT Teatrile lastelaulude loomisega leiba teeninud Tibbo-Hudgins. Ta on huviga jälginud filmimonteerijaid – kellel muusikuharidus, neil filmiloo rütmi ja tempo tajumisega probleeme pole.

Pärast ülikooli lõpetamist asus nooruke filmidirektor tööle Tallinnfilmi, kus elu teda Leida Laiusega kokku viis. Esimeseks tööks oli «Varastatud kohtumine». Tollases mõõtmes n-ö rahvusvaheline film – võttekohtadeks Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa ning Arhangelski piirkonna vangilaagrid.

Majandada oli sel ajal kergem kui praegu, sest kui arvutasid välja, kui palju film maksab, siis selle raha riigilt ka sai. Ent kõigepealt tuli 25-aastasel neiul ennast klassikute seas kehtestada. Leida Laius oli laitmatu daam, aga operaator Jüri Sillart ja kunstnik Toomas Hõrak panid rohelise filmidirektrissi igati proovile.

«Proovile heas mõttes,» tähendab Tibbo-Hudgins. «Ma olin prillidega väike tüdruk ja võtsin asja nii tõsiselt ja kramplikult, et nende lõbus dedovštšina tõi mind maa peale.

Praktiline filmikool tähendabki inimese proovilepanekut, mille eest olen neile ääretult tänulik. Mind aitas muidugi see, et mängisin kitarri ja oskasin Raimond Valgre laule laulda. Kogu filmigrupp sulas, sest pillimängija ja laulusõnade teadja on kõige populaarsem tegelane igas seltskonnas.»
1990ndate alguses Eestis filmitegemine peaaegu soikus.

Tibbo-Hudgins lõi kaasa mängufilmide teise režissööri või režissööri assistendina. Filmitegijad, kes selles hallis üleminekuperioodis ellu jäid, olid sunnitud ümber õppima. Ja õppetund number üks oli enesemüük ja kauplemine: «Me kõik oleme eraettevõtjad, me ei saa väikese Eesti audiovisuaalses maailmas rääkida erakordsetest rahastustest ja palkadest. Praegu käib sõda  pealesunnitud relvadega. Elegantselt vibu enam naljalt ei lase.»

Suur õppetund
Oma suurimaks ebaõnnestumiseks peab Tibbo-Hudgins 2009. aastal linastunud Eesti-Saksa-Soome-Iiri ühisfilmi «Vasha», mille eelarve polnud sugugi väike.

«See oli suur-suur õppetund,» tunnistab ta. Vaatajaid kogus film vaid 3600 ringis, ehkki Eestis on selles mõttes ka tunduvalt suuremaid põrujaid. «Tegelikult ma armastasin seda filmi kõigest südamest! Tajusin küll kuuenda meelega, et ta võib olla problemaatiline, kuid tõukasin seda mõtet eemale. Kõige suurem viga oli selles, et vahetasime pealkirja («Kid & Killer» – toim) ära, kuigi poolel teel hobuseid ei vahetata.

Vasha tähendab tšetšeeni keeles venda, aga teistes keeltes ei tähenda see midagi. Mõistsin ka seda, et stsenaariumit ei tohi eri rahvustest inimesed ümber kirjutada, siis kaob sealt veri ja sotsiaalne taust, koha ja aja tunne, inimsuhted on justkui vaakumis.»

Kahjum tegijaid siiski ei saatnud, sest film oli eelnevalt rahastatud, aga teenistuseks oli absoluutne null. «Kurvastasin sügavalt üle aasta. Filmi tegemine on ju tohutu töö, aga kui näed juba esimese linastusnädalavahetusega, et vaatajaid üldse kinno ei tule, on see õudne! Väga karm õppetund,» võtab produtsent kogemuse kokku.

Ning kinnitab, et paljukõneldud vastuolu produtsendi, režissööri ja stsenaristi vahel tegelikult ei eksisteeri. «Produtsent ei ole rahakotiraua kehastus, kelle ainukeseks ülesandeks on seda küünte ja hammastega lukus hoida.

Pardon, oluline parandus – see on üks tema olulisi ülesandeid! Aga kui see on tema kogu paranoia, siis ta peaks panga laenuosakonda tööle minema.  Produtsent peab osalema lookirjutamise ja loomeprotsessis, millega paratamatult kaasnevad riskid. Parimad filmid sünnivad mõttekaasluse, maailmavaate jagamise ja sõpruse sünergias.»

Filmitegu nõuab pühendumist
Aastal 1995 alustanud Allfilmi üks loojatest Piret Tibbo-Hudgins ütleb, et kuigi usk Eesti filmi viimastel aastatel kõikuma lõi, on meie filmi 100. sünnipäeva aasta see, mil usaldus on taastumas. Võib-olla on see märk?

Negatiivne suhtumine on vähenenud, sest iga õnnestunud film kasvatab lootust ka järgmise suhtes. Meil on «Eestlanna Pariisis», «Puhastus», «Seenelkäik», «Kõik muusikud on kaabakad» ja kohe-kohe esilinastuv «Deemonid».

Peaasi, et see ei haihtuks, et 2012. aasta edu jätkuks järgmisel aastal. Hea filmi eelduseks, ütleb Tibbo-Hudgins, on stsenarist/režissööri pühendumine ja sellele vastav adekvaatne rahaline tugi. Meie filmiloojad praegu kas tegelevad saja asjaga korraga või elavad askeetidena. Killustumine tagab elatusmiinimumi, askeetlus nõuab enesedistsipliini ja lähedaste abi. Kumbki neist ei ole jätkusuutlik.  

«Seenelkäik» on suured omakulutused tasa teeninud, ehkki kinodes on piletitulu laekumisel omad reeglid. Esimesed kaks nädalat jaotub tulu kino ja tootja vahel pooleks, kolmandal ja neljandal nädalal vastavalt 60 ja 40 protsenti, alates viiendast nädalast 70 ja 30 protsenti, ja seda ikka tootja kahjuks.

«Eks siin oma loogika on ka. Tavaliselt vaatajate arv aja jooksul väheneb, aga meil isegi pisut suurenes. Süda tilgub natuke verd,» võitlevad Tibbo-Hudginsis vastandlikud tunded, milles siiski võidutseb suur rõõm.

Ta usub Eesti filmi. «Hetkeseis on suurepärane. Me ei ole enam peksupoisid ja see on hea märguanne rahastajatele. Me suudame, me teeme ja meie filmidel on vaatajad.»

Piret Tibbo-Hudgins

Sündinud 31. juulil 1963 Põltsamaal

Abielus Robert William Hudginsiga  

Lõpetas Türi keskkooli ja Paide lastemuusikakooli viiuli erialal

1985 lõpetas kiitusega ÜRKI filmi- ja telemajanduse teaduskonna

1985–1990 Tallinnfilmi mängufilmide direktor

1990–1993 muusikakriitik Soomes, kirjutas laule VAT Teatri lasteetendustele

1993–1995 vabakutseline 2. režissöör

1995–2002  Allfilmi tegevdirektor, filmide tootmisjuht, teine režissöör

Aastast 2002 Allfilmi produtsent

Õpetab aastast 2007 Balti filmi- ja meediakoolis stsenaristika ja audiovisuaaltööstuse aluseid

Valik filmograafiat:

Tootmises «Risttuules», «Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha».

«Seenelkäik» (2012), «Kõik muusikud on kaabakad» (2012), «40+2 nädalat» (2012), «Vasha» (2009), «Teine tulemine» (2008), «Ruudi» (2006), «Laulev revolutsioon» (2006), «Äratus» (1990), «Varastatud kohtumine» (1989).

Tagasi üles