Deemonid, need deemonid

Joko (Tambet Tuisk, vasakul) katsub õnne ruletilaua taga. Foto: Kaader filmist

Vahelduseks on sümpaatne, kui ei üritata hüpata üle oma varju – sellist ülespuhutud ambitsiooni on eesti filmis ehk liigagi palju. Ain Mäeots teab täpselt, mida tahab – ei enamat, kui näidata, kuidas meist kõigist võib eneselegi ootamatult saada hasartmängusõltlane ja kuidas see võib purustada mitte ainult meie, vaid ka meie lähedaste elu. Lihtsalt ja selgelt, toeks veel isiklik, endise mänguri kogemustepagas. Erinevalt «Taarkast», oma filmidebüüdist, oskab ta lõpuks oma tahtmist ka ekraanil realiseerida.

Mitte et me koos «Deemonite» kangelastega nüüd ka ise põrguteel väljakannatamatult põleksime, mida me ju võiksime teha, isegi peaksime – seda mitte. Aga Joko, Reeda ja Antsu olukorra väljapääsmatus, nurk, kuhu nad on ennast ise mänginud, teesklus, millega seda varjatakse, on külmsinise, kalgi koloriidiga ekraanil selgelt tajutav.

Tegu on klassikalise ansamblifilmiga. Kolme peategelase, vastavalt Tambet Tuisk, Ene Järvis ja Ain Lutsepp, elu põimub hetkiti, teineteise olemasolust teadlik olemata, ühes ja samas kasiinos, ainult et kui esimene alles alustab oma allakäiku, mis sel hetkel pole ju veel allakäik, vaid pime õnn, mis lihtsalt naeratab, on teine jõudnud juba poole peale ja kolmas suisa lõpusirgele.

Selline dramaturgiline võte seob loo ühtseks tervikuks, rõhutab isegi sellise ahela katkematust, ringikujulisust. Lugu ise on siiski ilmselgelt pikk – tund ja 50 minutit –, et pinget pidevalt üleval hoida.

Filmi vääristavad õnnestunud osatäitmised, mis tõstab selle kõrgemale ka oma sisulisest piiratusest. Ain Mäeots on valinud välja, ka kõige pisematesse osadesse, õiged näitlejad ja suutnud neist pea maksimumi välja pigistada.

Millised ilmed on ikkagi Elen Lotmani kaamera suurde plaani püüdnud: kuidas Ene Järvis väljendab mõistmatust selle üle, et masin on «söönud ära» kõik tema eurod, aga vastu pole andnud midagi – on see ehk rikkiski? Või kuidas Tambet Tuisk valetab vanale sõbrale näkku, et peab Rootsi operatsioonile minema, aga rahast jääb puudu, tundes ühtlasi tülgastust selle vastu, mida räägib.

Hästi, mitte nii pealetükkivalt artistlikult, aga suure sisemise intensiivsusega, on välja mängitud Ain Lutsepa varjatav vastuolu, tema preisilik korraarmastuse fassaad, mille pinna all on aga peidus lootusetu kontrollikadu oma mängukire üle.

Film on poliitiliselt liiga korrektne, selle asemel et sõita julgelt pasunasse üle mõistuse vohavale kasiinomajandusele, pannakse Tambet Tuisu Joko paika sõnadega, et ta pole isegi tõeline, vaid mängu ilu nautiv mängur, vaid üks valede järgi haisev, p....kukkunud mängusõltlane, kes on selles ise süüdi ja kelle õnnetu saatuse põhjal otsustab ühiskond, et kogu kasiinovärk on üks suur jama.

See on ka mõistetav, lõpuks on see ju ikkagi kasiino, mis suurt osa kultuurist toidab, kuigi hasartmängufirmasid ei tundu filmi toetajate seas olema. Siit ehk ka see, miks filmi kasiino nii õnnetuke välja näeb.

Selliseid kunstilisi õppefilme, mis ühe või teise pahe võimalikud tagajärjed ilmekalt selgeks teevad, on meil ka enne tehtud, kohe meenuvad «Klass» ja «Surnuaiavahi tütar». Ükski neist ei tõuse lendu, kõrgemale sellest, mida on ekraanilt juba niigi näha. Julgen siiski arvata, et «Deemonid» on neist kõige meisterlikum, vähemalt huvitava süžee ja osatäitmiste poolest.

Soovitan.

Film

«Deemonid»

Stsenaristid Ain Mäeots ja Toomas Tilk. Režissöör Ain Mäeots. Operaator Elen Lotman. Kunstnik Tiiu-Ann Pello. Helilooja Andres Lõo

Kopli Kinokompanii 2012

Alates 9. novembrist Eesti

kinolevis