Pronksiaja valgusest varju

Jaak Soansi skulptuur «Vari» (1977).

FOTO: Tallinna Kunstihoone

Tundub, et Jaak Soansil on juba kõik saavutatud. Esimese jälje jättis ta eesti skulptuuri juba 1960ndate lõpul, mil lõpuks ometi vabaneti stalinistliku realismi taagast. Skulptuuri tuli täiesti uus, abstraktsionismile lähenev vormikeel, ka installatsioonid, millest kõneleb näitusel töö 1972. aastast.

Kohe tulid ka tellimustööd tugevamast materjalist, nagu pronks ja graniit. Neid maamärke on terve Eesti täis, õnneks mitte revolutsioonikangelaste, vaid kultuuritegelaste monumentidena.

Pronksivalu hetked

Tipnes see Anton Hansen Tammsaare kujuga, mis pälvis koguni Nõukogude Liidu riikliku preemia. Olen kuulnud vanematelt skulptoritelt, et preemia määramisel läksid raksu Moskva ja Leningradi kunstiametnike maffiad ja lõpuks otsustati, et anname siis preemia sellele baltlasele.

Tammsaare lesk olevat pärast katte avamist öelnud, et «see pole küll minu mees, ta on pigem Leonid Lentsmani nägu». Järgnesid kõiksugu tiitlid ja preemiad. Soans pakkus ehk endalegi teadmata kompromissi mõõdukalt uudse vormikeele ja ametliku kunsti, valguse ja varju vahel.

Näitusel on Soans pannud välja fotosid oma tuntumatest monumentidest, kuid mitte paraadpilte, vaid näidates pronksivalu faktuure. Siin pole midagi silutud realismist, vaid see, mida tavavaataja kaugelt vaadates ei näegi.

Soans on seda tüüpi skulptor, kes modelleerib vormi, mitte ei kõrvalda ega raiu materjalist välja liigsena tunduvat. Peale selle mõtleb ta ruumiliselt, tajudes, et skulptuur ongi erinevalt tasapinnalistest kunstiliikidest kolmemõõtmeline.

Selles suhtes mõjub programmiliselt näituse avaakord installatsiooni «Ruumimõõde» näol – laialilaotatud suurendatud tollipulk. Ruumist kõneleb ka kunstniku taotlus minna raamidest välja. Siit ka näituse pealkiri «Varjud». 1977. aastast ongi pärit pronksist skulptuur «Vari», kus ka kuju vari on pronksi valatud.

Postmodernistlikus käsitluses on keskne mõiste «jälg», kuid eks vari ole samuti jälg. Kõike seda rõhutab ka näituse valgustus, kus iga skulptuuri saadab vari. Kõik päädib viimases saalis installatsiooniga, kus redelite vahelt paistab video inimestest eskalaatoril, kes liiguvad vastupidises suunas.

Jaak Soansi pronksskulptuuride tõlgenduses tooksin sisse mõiste penetratsioon ehk eesti keeli läbitungimine, ka sissetungimine. Midagi on siin isegi varjatult erootilist.

Üsna tihti näeme, kuidas geomeetrilisest põhivormist tungivad välja spontaanselt tekkivad vormid. See oleks freudistlikus mõttes superego ja alateadvuslike tungide võitlus, raamidest välja minek (siit ka pealkirjad «Põgenemine», «Valang», «Hobujõud», piire lõhkuv purustatud sarkofaag jne).

Kammitsetud erootika

Soans on muidugi tegelnud ka puhaste abstraktsete vormidega, ja seda ka monumentalistina, kuid siingi leiab hea tahtmise puhul kammitsetud erootilisi hoovusi. Ja mida muud see märksõna «vari» tähendabki.

Muidu hästi tempereeritud näituse puhul tekib siiski küsimus, miks kunstnik on suurde saali kuhjanud ühel tasapinnal oma n-ö pronksiaja tööd. Tema mitmepalgeline looming võimaldanuks suuremat lavastuslikkust, eri aegade loomingu dialoogi, tsivilisatsioonide kokkupõrkeid, mis näivad teda köitvat.

Näeme ka videot, mis kõneleb skulptori maskuliinsest rängast tööst, kuid midagi sellest köögipoolest võinuks ka näitusel olla.

Muidugi polnud nõukogudeaegne skulptuur enam ainult meeste töö. Palju oli eelmise vabariigi ajal üldse nais­skulptoreid? Nüüd on meil ette näidata terve plejaad, vaat et isegi rohkem naisi kui mehi. Feministidele mõtlemisainet kui palju, sealhulgas ka Jaak Soansi kui meesskulptori kuvandist ja tema hämarast varjudemaailmast.


Näitus

Jaak Soans

«Varjud»

Tallinna Kunstihoones

16. detsembrini

Tagasi üles