Chick Corea: naasmine on võrratu

Chick Corea Foto: SCANPIX

Legendaarne džässmuusik püüab oma loominguga meeldida nii iseendale kui ka oma kuulajatele.

Kolmapäeval, 14. novembril alustab Tallinnast oma Euroopa turneed Ameerika legendaarne pianist ja helilooja Chick Corea (71). Mees, kel ette näidata 18 Grammy auhinda ja keda on 51 korda esitatud selle väärika muusikaauhinna nominendiks.

Corea on vaieldamatult kõige rohkemate muusikaauhindade ja tiitlitega pärjatud muusik, kes Eestit külastanud. Järgnevas intervjuus kinnitab džässimaailma absoluutsesse tippu kuuluv, pool sajandit laval olnud geniaalne pianist, et muusikuna peab ta enda jaoks kõige olulisemaks andmisrõõmu – võimalust jagada kuulajatega kõike seda, mis teda ennastki õnnelikuks teeb.

Esmalt tahaksin kõigi džässmuusika sõprade ja teie tuliste fännide nimel tänada teid Eestisse naasmise eest. Millega oleme ära teeninud au, et valisite oma Euroopa turnee alguspunktiks just Tallinna?

Olin õnnelik seda kutset saades ja olen tõesti kogu südamest rõõmus, et saan jälle Tallinna tulla ja Eesti publikule esineda. Mulle meeldib, ja ma püüangi, esineda nii paljudes erinevates riikides, kui see mul vähegi võimalik on, ning seetõttu on Eestisse naasmine minu jaoks väga eriline.

Kas mäletate veel oma esimest Eestis-käiku ja kontserti, mis toimus ligi kaheksateist aastat tagasi – 12. aprillil 1994. aastal? Kujutan ette, et see võis olla meeldejääv – meie riik oli verinoor, Jazzkaar samuti, ning me ei teadnud veel päris hästi, kuidas suures muusikamaailmas ja -äris asjad käivad. Juhtus igasuguseid naljakaid asju …

Muidugi mäletan! See kontsert oli minu jaoks väga meeldejääv ning publik oli lihtsalt suurepärane!   

Kas te toona üldse midagi Eestist teadsite või pidite esmalt maailmakaardilt järele vaatama, kuhu te üldse sõita kavatsete?

(Naerab.) Tabasite naelapea pihta – pidin kaardi välja võtma ja järele vaatama ning olin nii siis kui ka praeguse tuleku eel väga põnevil – tahtsin oma silmaga näha, mis koht see küll niisugune on!

Mul polnud aga kahjuks tookord aega pikemalt Eestis viibida ja seetõttu ei tekkinud ka head võimalust eesti muusikutega kontakte luua.   

Teie biograafiat lugedes pole kahtlustki, et kõige määravam roll teie muusikuks saamisel oli teie isal, kes juhatas diksiländ-bändi ja oli suurepärane trompetist. Rääkige palun oma kõige esimestest sammudest ja mõjudest-mõjutajatest muusikas.

Tõsi on see, et just minu vanemad avasid mulle tee muusikamaailma ning juba minu väga varases lapseeas soetasid nad meile koju Steinway klaveri. Oma päris esimesed muusika­elamused sain isa ja tema diksiländ-bändi salvestatud 78-tolliseid džässiplaate kuulates. Kuid nii isast kui emast oli äärmiselt kena, et kui nad nägid, et minus on see üldine muusikahuvi juba olemas, lasid nad mu muusikalisel maitsel vabalt kujuneda ja mul n-ö oma joont järgida.

Olin muusikaliselt väga inspireeritud Dizzy Gillespie, Charlie Parkeri ja Bud Powelli muusikast, hiljem mõjutas mind tugevalt Horace Silver ja tema looming.

Kas oli ehk mingi konkreetne sündmus, elamus või mõjutused, mis panid teid valima just professionaalse muusiku teed? Või kas te üldse unistasite muusikuks saamisest?

Ma olen alati tahtnud muusikuks saada ning olen alati unistanud, ja unistan tänini, teha muusikat – luua muusikat ja mängida koos teiste muusikutega ning teha seda kõigi inimeste jaoks igas paigas maakeral.

Teie perekondlikud juured ulatuvad otsapidi Itaaliasse, kuid üles olete kasvanud Ameerikas. Kellena te end tunnete: kas kui maailmakodanik või on koos vanusega süvenenud soov minna tagasi oma juurte juurde?

Ma tunnen, et minu peajuured on ühenduses kogu inimkonnaga – ning seda kõige paremas ja laiemas tähenduses. Kuid muidugi tunnen erilist lähedust teiste muusikutega ja üldse loovinimestega – nemad on minu lähim kogukond. Minu vanavanemad on tõepoolest pärit Itaaliast ja ma kasvasin üles ehtsas itaalia perekonnas Bostonis. Muusikalises mõttes olen aga alati armastanud väga erinevate kultuuride muusikat.

Olete olnud laval enam kui 50 aastat ja selle aja jooksul on vägagi palju muutunud: nii teie ise kui teie muusikaline stiil. Millised on olnud teie jaoks olulisemad murdepunktid ja millised mõjud on neil muutustel olnud teie loomingule?  

Loominguline köögipool minu elus näib olevat vist ainus asi, mis selle pika aja jooksul muutunud pole. Kõik ülejäänu aga on tõesti lakkamatus muutumises – ja ma olen nende muutustega aastate jooksul harjunud. Mulle pole loomingus kunagi ainest andnud ei mingid materiaalsed, sotsiaalsed või poliitilised muutused. Muusikastiilid muutuvad iga päev, kuid meie, muusikud, jääme.

Viimastel aastatel olete üles näidanud huvi klassikalise heliloomingu kirjutamise vastu ning teie teoseid on saatnud suur edu. Seadsite ühe oma tuntuma teose «Spain» sekstetile ja orkestrile ning väga soojalt võeti vastu teie kontsert keelpillikvartetile. Mida järgmiseks oodata on?

Töötan praegu oma kolmanda klaverikontserdi kallal.  

Olete öelnud, et saientoloogial on teie loomingule olnud suur mõju ning just see aitas teil jõuda äratundmisele, et «muusiku eesmärk ei ole musitseerides rahuldada oma loomingulisi vajadusi, vaid saada selle läbi ühendus maailmaga ja tunda, et see, mida teed, läheb ka teistele inimestele korda».

Saientoloogia on õpetus teadmisest ja kui ma neid L. Ron Hubbardi (saientoloogia rajaja Hubbardi kontseptsiooni kohaselt on tegu rakendusliku filosoofiaga ja baasiga uuele usundile, see pole religioon – toim) ideid uurin, õpin aina uusi asju ning seda tugevamaks muutub mu usk. Püüan läbi muusika teenida iseennast ja kuulajaid ning püüan kuulajateni tuua seda, mida isegi armastan, ning teha seda moel, et ka kõik teised saaksid sellest rõõmu tunda.

Chick Corea Trio (USA)

Chick Corea, Christian McBride & Brian Blade

14. novembril kl 19 Tallinnas Nokia kontserdimajas

Chick Corea (71)

•    Esitatud 51 korda Grammy nominendiks, võitnud 18 Grammyt. Neist viimased kaks 2012. aastal: «500 Miles High» (parima improvisatsioonilise džässisoolo eest) ja «Forever» (Core, Clarke & White) parima instrumentaalalbumi eest džässi kategoorias.     

•    On pälvinud ka kaks USA ja Ladina-Ameerika riikides välja antavat ladina-Grammyt (2007 ja 2011)

•    Corea helilooming ja interpretatsioonikunst hõlmavad avara džässistiilide spektri.

•    Album «Now he Sings, Now He Sobs» (1968) kanti 1999. aastal Grammy kuulsuste halli seinale.

•    2010. aastal nimetati Norra Täppisteaduse ja Tehnikaülikooli doctor honoris causa’ks.

Allikas: Jazzkaar