Millal sina reedad Eesti?

Rein Pakk mängib Herman Simmi poega, kes Eesti asja nimel rändab Austraaliasse. Foto: Vanemuine

Eestlane ei lahku tavaliselt teatrist etenduse ajal, ta suudab vaadata igavalt venivat lavategevust, samuti kannatab ära ropendamise ja röökimise. Eesti publik talub sageli viisakusest liigagi palju halba teatrit, nõrka lavastajatööd ja näitlejate teksti lihtsalt lavalt maha ütlemist.

Sellepärast on keeruline leida seletust, miks Urmas Vadi autorilavastuse «Tagasi Eestisse» esietenduselt lahkus esimese vaatuse ajal vähemalt kolm inimest, vaheajalt ei naastud oma kohtadele – teatri draamajuht Urmas Lennuk luges kokku vähemalt kümme lahkujat – ja ka teise vaatuse ajal oli saalist minema hiilijaid.

Saal oli tühjenenud ka lavastuse esimese avaliku läbimängu ajal.

Vanemuise «Tagasi Eestisse» pole sugugi nii halb, et peaks saalist lahkuma – lavastuses on mõte ja tempo, Helena Merzin ja Marika Barabanštšikova teevad tugevad rollid. Tõsi, laval näidati roojavaid ahve, kuid sedagi delikaatselt, varjuteatri võtteid kasutades.

Vajanuks kõrvalpilku

Üheks lahkumise põhjuseks võib oletada pileti ostnud «vale publikut», sest «Tagasi Eestisse» on Vanemuise praeguste lavastustega võrreldes eksperimentaalsem, pigem Sadamateatri kui väikse maja tükk. Tegelikult võiks seda pidada Tartu Uue Teatri tööks.  

«Tagasi Eestisse» kasutab Vanemuise jaoks julgeid lavastusvõtteid – varjuteatri ja kuuldemängu miksimist, dokkaadreid, näitleja rollide vahetumisest saab aimu vaid hääle ja liikumise muutusest, kostüümid on peaaegu nähtamatud (must T-särk lavastuse pealkirjaga). Kõik see kokku võis raskendada etenduse jälgimist, lihtsam oli saalist lahkuda.

Vadi samanimelist romaani mitte lugenud inimestelt pärast etendust muljeid paludes selgus, et hoomati küll ideed, kuid loo areng, tegelaste eristamine ja motiivid jäid sageli ähmaseks. Nii võetigi lavastus kokku sõnadega «igav» ja «segane».

See-eest Vadi romaani – pean seda näidendist ja lavastusest tugevamaks – lugenuil asetus laval toimuv loogilistesse seostesse. Kuna romaan ja näidend erinevad üksjagu, siis polnud tekstiga tuttavatel vaatajatel saalis ka igav.

Urmas Vadi võinuks lavastajatöö usaldada kellelegi teisele. Paluda appi süütu pilguga kõrvalseisja, nii saanuks vältida siseringilavastuse sündi. Praegu tuleb aga tunnistada, et olulise teemaga lavastus pigem uinutab kui paneb kaasa mõtlema. Ja sellest on kahju.

Kui kõik lihtsalt ära seletada, siis Rein Paku mängitaval peategelasel Johnil (33-aastane, kirjastuse Koolibri toimetaja, elab Tallinnas, sünnilt tartlane, lapsi pole, elukaaslasega abielluda ega ka lahku minna ei julge) õnnestub leida raha väliseesti kirjandust tutvustava raamatusarja väljaandmiseks.

Rõõmu-uudisega ühel ajal tabab Johni ränk hoop, tema isa Herman Simm vahistatakse riigireetmise süüdistusega. Psühholoog soovitab isa enda jaoks surnuks kuulutada ja nii rändab John, kilekott isa tuhaga näpus, Austraaliasse, et saada väliseesti kirjanikult Kaupo Männistelt üdini sinimustvalge romaani kirjastamise õigused.  

Mitu reetmist

Teel kohtub John eestlastega, kel kõigil on Eestist ja eestlusest oma arusaam. Rännul, kus John sünnib ümber Juhanina, saadavad teda kolm ahvi ja Männiste romaani tegelased, viimased vabadusvõitlejad. Seega on laval üsna värvikas kamp. Ainult et Johni mängiv Rein Pakk on nagu Rein Pakk – ümmargune ja ohutu.

«Tagasi Eestisse» räägib vabadusest, vastutusest, eestlaseks jäämisest ja reetmisest. Kuigi lavastuses on rõhk Herman Simmil, keda näeme dokumentaalkaadrite vahendusel, ja tema poja lool, osutab Vadi ka teistsugusele reetmisele. Reetmisele, mida nagu ei peetagi reetmiseks – Eestist lahkumisele. Olgu selleks parem palk või muu olmeline mugavus. Sest eks ka Simm põhjendas reetmist tollase pensioni suurusega, 600 krooniga.

Oma lavastusega küsibki Vadi, millal ja kuidas me reedame Eesti? Võib-olla see küsimus sundis keset etendust garderoobist mantlit võtma… Vahel on mõnele küsimusele vastust teadmata hõlpsam elada.

Seda tänuväärsem on Vanemuise julge valik. Eesti, eestlaseks jäämise ja tänase päevaga, mil paljud enam ei suuda ämmaerakonna juhtimisel viie rikkama riigi sekka rühkida, tegelemine on oluline ja vajalik.  

Eks tule vaatajal otsustada, kas peene huumorimeelega lavastaja-autor naeruvääristab «Tagasi Eestisse» lavastusega sinimustvalget hinge või mitte.

Hiljuti ringles veebis nali, et kuna Ansipil on informatsiooni Eesti peatsest vallutamisest, teebki Reformierakond kõik, et eestlased Eestist lahkuks. Eestisse jäänud eestlased tapetaks, kuid piiri taga püsiks eestlus elus!

Uuslavastus

«Tagasi Eestisse»

Autor ja lavastaja Urmas Vadi

Kunstnikud Rainer Sarnet ja Urmas Vadi, helikujundaja Külli Tüli, video Henry Griin, valguskunstnik Martin Meelandi. Osades: Rein Pakk, Raivo Adlas, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Karol Kuntsel

Esietendus 27. oktoobril Vanemuise väikeses majas