Tunnete pankrot puudutab kõiki

Esietendusel polnud Karin (Dita Lūriņa) enam sugugi punapea, nagu sel peaproovis tehtud pildil, vaid blond kaunitar. Fotol on ta koos Indreku (Uldis Anže) ja Tiinaga (Anete Saulīte, taamal). Foto: Gunārs Janaitis

Elmo Nüganen tekitas lätlastes soovi läbi lugeda kõik «Tõe ja õiguse» viis köidet.

Elmo Nüganen, kes tõi Läti rahvusteatris välja «Tõe ja õiguse» Karini ja Indreku loo «Maa ja armastus» («Zeme un mīlestība»), kinnitas kohe pärast esietendust tehtud välkintervjuus, et meie, eestlased ja lätlased, oleme sarnasemad, kui ise arvame.

Elmo, lätlased kinnitavad nagu ühest suust, et Tammsaare on nende autor. Ka publiku hulgas olles oli tunda, et neile läheb see Karini ja Indreku lugu korda.

Me oleme, jah, väga-väga lähedased. Kõik, mis puudutab Tammsaare «Tõde ja õigust». Tammsaare kirjutas oma romaani sada aastat tagasi. Ja see mõjub nüüdisaegsena ka läti keeles Riia laval. Tammsaare kirjutas hinge pankrotist, tunnete pankrotist. Tundub, et see on teema nii Eestis kui Lätis. Ja tunnete pankrot on hirmus asi. See teeb selle näitemängu väga nüüdisaegseks.

Milline oleks väljapääs?

Lugeda väga häid raamatuid. Mitte mõelda halbu mõtteid. Mul ei ole pakkuda head väljapääsu. Küsige dalai-laamalt, äkki ta ütleb.

Mida te Lätis lavastades õppisite?

Kõvasti kannatlikkust. Seda, et tuleb olla järjekindel. Tuleb olla leplik...

... seda kõike, ma arvan, teadsite ka enne?

Jah, muidugi, aga siin sain veel kord kinnitust. Ma sain teada ja õppisin seda, et me tegelikult oleme paljuski hästi sarnased. Et tegelikult isegi siis, kui keegi on parem, halvem, pikem, lühem, andekam, andetum, rikkam... lätlasem või eestlasem, oleme sarnased. Need protsessid, mis toimuvad meis, on sarnased, palju sarnasemad, kui enamasti mõtleme. Oleme ühesugused.

Seda sain ka teada, et lätlased teavad Eestist rohkem kui meie Lätist.

No ikkagi võite väga uhke olla.

Ma olengi. Mind hämmastas, et üsna paljud trupis lugesid läbi kogu «Tõe ja õiguse». Nad hakkasid mulle seda tsiteerima. Teadsid. Siis sain aru, et oleme ühes paadis. See on kihvt asi: miks peab lätlane läbi lugema kõik viis osa, aga nad tegid seda. See usaldus, mis tekkis siinsete näitlejatega, oli kahepoolne. Usaldus ei saagi ühepoolne olla, ma pakkusin neile oma puhta terekäe. Nemad võtsid selle vastu, mõni varem, mõni hiljem. Rusikat taskus ei hoitud.

Kes näitlejad valis?

Ikka mina.

Ja meelega tegite...

... et on must ja valge? Ikka meelega. Näitlejamaterjal oli selline. (Läti Tiina on brünett ja Karin blond, artikli juures olev foto eksitab, sest on tehtud proovis, kus Karin on veel punapea – MM.) Mitte kusagil ei ole kirjas, et Karin peab olema blond, brünett või punapea. (Linnateatri lavastuses mängib Karinit Hele Kõrve ja Tiinat Evelin Pang. Tookord ja nüüd veel enam tundub, et selline osade jaotus oli tingitud Elmo Nüganeni peanäitejuhi- ja õpetajatarkusest – MM.)

(Siin sekkub korraks vestlusesse Vikerraadio teatrisaate juht Meelis Kompus.) Elmo, see on vist üldse esimene kord, kui te tulete tagasi materjali juurde, mida olete varem juba lavastanud?

Ei ole nii teinud jah. On olnud selliseid asju küll koolis. Olen korra lavastanud Tšehhovi «Kajaka» ja siis koolis teinud sellest ühte vaatust ja kusagil veel teist vaatust. Aga lavastust, mis on mõeldud repertuaariteatris mängimiseks, mis on mõeldud kordusena, ei ole olnud.

Mis kaht lavastust eristab?

Sisu on ju sama, vorm on teine. Seda vormi, mis on meie Põrgulaval, ei annagi siia itaalia tüüpi lavale üle kanda. Samas, ma ei tulnud siia teist lugu rääkima. Ei tulnud siia rääkima lugu sellest, kuidas Karin tegelikult Indrekut ei armasta ja Indrekul on Karinist siiber. Sisu on sama, tuleb leida vorm. Vormiga on see, et palju sõltub näitlejatest. Sellest, mis ühele või teisele näitlejale on orgaaniliselt omane, mis mitte.

Koduteatris on selle võrra lihtsam, et tead, tunned oma näitlejate potentsiaalseid võimeid, arvad teadvat ka seda, mida ta veel teinud ei ole. Siin sa ei pruugi seda teada. Ma käisin truppi vaatamas mitmel korral, vaatasin kokku kuus-seitse, kaheksa lavastust. Nägin kõik näitlejad ära, aga see ei tähenda ju veel seda, et tead näitlejate kõiki omadusi, võimeid. Ma väga pikalt mõtlesin selle üle, kes oleks selle teatri Karin. Neid variante oli üsna mitu. Mõtlesin, arutasin siinsete inimestega, põhjendasin oma arvamust.

Minu meelest on ülimalt oluline, just siin, just külalistööd tehes, et vaataja, Läti vaataja ei võtaks seda nii, et see on mingi Eesti lugu, noh, et eestlased on sellised. Tähtis on, et vaataja võtaks selle loo omaks. Aga selleks peavad olema need näitlejad, kes kannavad Tammsaare põhiideed. Vaataja peab neid näitlejaid, Karinit, Indrekut, Tiinat armastama ja usaldama. Mõnes teises rollis võib ju võtta osa peale näitleja, kes on avastus, aga siin on see omaks olemine hästi oluline asi.

Ma üldse ei kahetse, et valisin Karini rolli just selle näitleja, ta on läbi teinud tohutu arengu. Teatri direktsiooniga oli juttu sellest, et mitte kasutada näitlejaid nende tavapärases ampluaas, vaid anda neile võimalus avaneda teise kandi pealt. Tihti külalislavastajad seda ei tee ja ei peagi tegema, see ei ole nende ülesanne.

Aga kuna selles teatris pole peanäitejuhti, minul see kogemus aga on, siis ma juhtisin sellele tähelepanu, et kas ei oleks mõttekas võtta näitleja, kes pole varem midagi taolist teinud, et ta saaks ennast avada. Siis võidavad kõik, näitleja, vaataja, teater ja isegi Tammsaare võidab. Üsna mitu näitlejat sai nii valitud.

Elmo Nüganeni intervjueerisid korraga nii Postimees kui ERR.