Nüganen vajab suurt lava

Pidu surnukirstul ja pangasaalis. Foto: Gunārs Janaitis

Kas eestlane, kes ei saa sõnagi aru läti keelest, suudab igavusse suremata vaadata kolm tundi ja nelikümmend minutit Tammsaare «Tõe ja õiguse» neljanda osa dramatiseeringut? Suudab! Veelgi enam: bussitäis eestlasi, kes viibisid Riia rahvusteatris Elmo Nüganeni lavastuse «Maa ja armastus» esietendusel, lahkus saalist vaimustunult.

Kuigi 1901. aastal ehitatud uhkes hoones, mis oma pidulikkuses sunnib kahvatuma ka Estonia teatri, polnud esietenduse lõpuovatsioon kõige tulisem, võib kinnitada, et Nüganeni lavastusest olid eestlaste kõrval lummatud ka lätlased. Ainult et braavohüüete asemel pühiti silmanurgast pisaraid ja tänati tegijaid vaoshoitud aplausiga.

«Maa ja armastus» on Nüganenile esimene kord lavastada üht ja sama materjali teist korda. Ent kindlasti pole 1919. aastal loodud rahvusteatri lavastus Tallinna Linnateatri «Karini ja Indreku» kordus, vaid täiendatud ja uute rõhuasetustega uusversioon (Põrgulavalt on tuttav kas või lavaline liikumine, kohati ka muusika, õlgade üles-alla liigutamine jne).

Lätis astub Nüganen veel mitu sammu edasi. Mitte et Riia lavastus oleks parem – mõlemad on tugevalt lavastaja nägu, lausa vapustavad –, see on lihtsalt vanema ja kogenuma lavastaja töö. «Karinit ja Indrekut» näinutel pole Riias igav, selleks on eesti ja läti näitlejad ja nende loodud rollid erinevad. Samas võib just Tallinna lavastus aidata «Maast ja armastusest» aru saada, sest tekst kattub peaaegu sõna-sõnalt.

Lätti tasub sõita juba sealse Karini pärast – Dita Lūriņa ei jää milleski alla Hele Kõrvele ega ka VAT Teatri Katariina Undi Karinile, kõik kolm Karinit on tugevad ja jõulised naised, kes ei lepi neile seatud raamidega. Läti Karin on blond tulesäde, ühtaegu nii küps naine kui ka lolitalik tütarlaps, kes ei vaja vähemat ega rohkemat kui ELU.  

Dita Lūriņa võrdväärse partnerina näitab Uldis Anže Indrekut mehena, kes armastab küll oma naist, kuid ei saa tema eluenergiaga hakkama. Traagilise armastuse taustaks on aga ennasthävitav pidu pangasaalis – just viimast lava kujutabki.

Teine põhjus, miks Nüganeni lavastuste austajatel tasub Riiga sõita, on just sealne lava. Riias näitab Nüganen, mida ta on võimeline pöörleva, mitut moodi üles-alla liikuva lavaga tegema. Tõsi, Põrgusaali intiimsust ei ole võimalik saavutada, kuid kõike muud küll.

Ma armastan linnateatri väikeseid saale, näitlejate lähedust, kuid pean tunnistama, et Nüganen on praegu Eestis ainus lavastaja, kes väärib suurt lava. Ja seda oodatum on tema järgmine töö, 9. märtsil Eesti Draamateatris esietenduv Tom Stoppardi «Laevahukk».