Lavastuses on nii eepilist ulatust kui ka selget sügavat mõõdet. Kuid kõige tähtsam – meil palutakse jälgida kahe armastava inimese suhteid. Karini ja Indreku dialoogides on psühholoogilise teatri sügavust, need on pingestatud ja peegeldavad väga täpselt tegelaskujude seesmisi üleelamisi. Dita Lūriņa ja Uldis Anže on Elmo Nüganenile tõelised mõttekaaslased, mõlemad avavad end täiesti uuest küljest.
Ka kogu näitlejaansambel on Nüganenile hea liitlane. Nende kaudu avaneb täpne ja elav pilt 1930ndate linnaelust, mida näidatakse kergete grotesksete aktsentidega. Ansambel töötab kui hea koor, kuid selles kerkivad esile ka värvikad episoodilised rollid. Näiteks Ģirts Jakovļevs suursaadikuna – ta on hallipäine härrasmees, kes viibib kõikjal, on alati valmis kedagi esindama hoolimata sellest, et suuremat aimu ümberringi toimuvast tal pole.
Väga oluline on Andris Freibergsi lavakujundus: tegevuspaigaks on panga ootesaal, mida ääristavad kassaluukidega teeninduslauad. Niimoodi näidatakse ärimaailma, kus kõike määravad raha ja inimesed, kellele see kuulub.
Kõige raskem ülesanne on Uldis Anžel Indreku rollis. Tõelise maamehena kehastab Indrek ausust ja positiivsust, kuigi tema tõeotsingud pole kerged. Kõnelustes surnud emaga saavutab Indrek aegamisi tasakaalu ja andeksandmise. Tema suhted Kariniga on mõnikord üsnagi tormilised, aga selline ju ongi armastus. Tammsaare soovib öelda, et armastus on igavene külgetõmme ja eemaletõuge.
Dita Lūriņa Karin on temperamentne ja impulsiivne naine. Temas on nii loogilist mõtlemist kui ka loomalikku tungi tõusta iga hinna eest ajastu tooni määravaks ühiskonna osaks. Kangelanna on valmis võitlema ükskõik mille eest, mis talle pähe tuleb, aga temas on ka haavatava lapse hellust. Samuti tõelist naiselikkuse kvintessentsi.
Suhted ja tegevus ei tundu lavastuses pärinevat kaugest minevikust. Tammsaare töös leiab tugevaid paralleele tänapäeva olme, probleemide ja kirgedega. Lavastaja pole mitte ainult tuletanud meelde sellise romaani nagu «Tõde ja õigus» olemasolu. Materjali valik tõstab esile ka rahvusliku iseteadvuse ja vankumatu oleku olulisuse. Ja väga võimalik, et see ongi kõige tähtsam. Elmo Nüganen tuletab seda vägagi selgelt meelde.
Gundega Saulīte arvustus ilmus 30. oktoobril ajalehes Latvijas Avīze. Avaldame lühendatult Veiko Spolitise toortõlkena.