Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2012/11/12/1429872t1h0ca9.jpg)
Kui seni oli Eesti kunstiajaloo kõige mitmekesisema haardega looja Adamson-Eric, siis nüüd on Leo Lapin ta ületanud. Ta on joonistuste, graafika, maali, skulptuuride, installatsioonide, vitraažide, teatridekoratsioonide kõrval teinud 180 arhitektuuriprojekti, millest umbes 50 on teostatud, sealhulgas välismaal. Tean ammu, et ta on maru mees, kuid info kahest selleaastasest suvelavastusest Karepal paneb juba oigama.
Aga veel: 11 kunstiteoreetilist trükist ja Albert Trapeeži nime all 18 ilukirjanduslikku teost, millele lisandub sel nädalal järjekordne luulekogu. Muuseas, tema tõi käibele sõnapaari «sitased seitsmekümnendad», mis kõrvu «kuldsete kuuekümnendatega» mõjub vaimuka kujundina.
Sama leidlik on ta oma sõnumite edasiandmisel kujutavas kunstis, mis on sama selge, loogiline ja konstruktiivne kui tema mõttetöö. Pärast ERKI lõpetamist võttis ta kähku läbi opi, popi ja suprematismi ning suundus esimesena Eestis kontseptualismi.
Kuna oli nõukogude aeg (1972–1979), pani ta joonistuste sarjale nimeks «Masinad». Tegelikult oli autori põhihuvi naine, mees ja seksuaalsus. See on teema, kus võib enim libastuda labasusse ja räigusse. Lapin käsitleb seda aga nii paeluvas kunstipärases vormis, et tema aktid on ühed hõrgumad eesti kunstis. Lapin on jäänud esteediks.
Lapini kõrgvorm
Tartu Kunstimajas autori 65. sünnipäevale pühendatud näitusel «Koodid» avalduvad Lapini ande kõik küljed ja näiteks kuraatoritöö lausa kõrgvormis.
Koodide lugu sai alguse 2001, kui Lapin EKA kompositsiooni ja värviõpetuse õppetooli professorina hakkas süvenema värvide ajalukku ja andis lõpuks välja trükise «Arhetüüpiline värviõpetus» (2009). Lapin selgitab, et inimene eraldas oma ajaloo algul ainult musta ja valget ja siis järgnes ooker, punane, oranž, kollane, roheline, sinine. Oma teooria on ta valanud visuaalsetesse vormidesse nimedega «Koodid», mis näevad välja nagu värviliste vertikaaltriipudega joonlauad, millel kõrgust 10–20 sentimeetrit ja pikkust kuni neli meetrit. Ta on teinud neid üle 300.
Praegune näitus, mis on viimase 15 aasta suurim, koosneb 21 teosest aastatest 2004–2012. Teoste paigutus allub Lapini värviõpetusele – algab mustvalgetest – ja samas on kunstnik suutnud saavutada kolme ruumi ühtse suurejoonelise kujunduse. Näitus illustreerib
autori poolt nii armastatud tühjuse väge, millest ta on kirjutanud kaks raamatut: suured seinapinnad annavad neile asetatud vähestele triipmaalidele erilise jõu. Mitte igaühel ei teki sellist fenomeni.
Kui üldvaadetelt keskenduda konkreetsele taiesele, siis on see triipude vaheldusrikas rütm, mis tundub, et ei kordu mitte kuskil. Ilusaim värvikooslus on ikkagi sinimustvalge.
Skandaalivaba avangardist
Viimasel ajal on autor triipe maalinud vabama käega ja rikastanud koode teokarpide, helmeste ja muuga. Eriti maaliline on 2009. aastal Tallinna Kunstihoone 75 aasta juubeliks loodud 4,5-meetrine triibustik. Vasakust servast sinimustvalge ja paremalt suviselt kollane ning kõikjalt on lendu tõusmas liblikad, keda väga armastas ka näiteks romantik Philipp Otto Runge. Aga riuklikumalt mõeldes on need liblikad muusad, keda taga ajades tallavad kunstnikud maha kõik õied, nagu see toimub Tammsaare metafoorses miniatuuris «Poiss ja liblikas».
Kuldsete Buddha-kujukestega kaunistatud kood on pühendatud Linnart Mällile (7. juuni 1938 – 14. veebruar 2010). Maal algab punasekoloriidilisena sümboliseerimaks Mälli nõukogulikku kasvukeskkonda, jätkub budismi sümbolvärvi kollasena ja lõpeb kõiksuse türkiissinisena. Triibud voolavad ja segunevad, nagu oli Mälli elu – tõsine, kirglik ja boheemlik. Mulle on see kõige hingelähedasem teos näitusel.
Leo Lapin on 40 aastat olnud eesti kunsti avangardis, kuid seejuures pole olnud mitte ühtegi skandaali ei tema ühegi teose ega isikuga seoses. Kui välja arvata nõukogudeaegne kultuuriministeerium ja Moskva seltsimeeste mõningane hämming Tallinna Kunstihoones Lapini teoste ees, mille eksponeerimise Jaak Kangilaski ikkagi ära põhjendas (juhtusin pealt nägema), siis pole tal olnud konflikte vaatajaga. Sest ta on jäänud siiani esteediks.
Kas ta ikka kuulub eesti moodsa kunsti klassikute hulka?
Näitus
Leonhard Lapin
«Koodid»
18. novembrini
Tartu Kunstimajas