Praegune näitus, mis on viimase 15 aasta suurim, koosneb 21 teosest aastatest 2004–2012. Teoste paigutus allub Lapini värviõpetusele – algab mustvalgetest – ja samas on kunstnik suutnud saavutada kolme ruumi ühtse suurejoonelise kujunduse. Näitus illustreerib
autori poolt nii armastatud tühjuse väge, millest ta on kirjutanud kaks raamatut: suured seinapinnad annavad neile asetatud vähestele triipmaalidele erilise jõu. Mitte igaühel ei teki sellist fenomeni.
Kui üldvaadetelt keskenduda konkreetsele taiesele, siis on see triipude vaheldusrikas rütm, mis tundub, et ei kordu mitte kuskil. Ilusaim värvikooslus on ikkagi sinimustvalge.
Skandaalivaba avangardist
Viimasel ajal on autor triipe maalinud vabama käega ja rikastanud koode teokarpide, helmeste ja muuga. Eriti maaliline on 2009. aastal Tallinna Kunstihoone 75 aasta juubeliks loodud 4,5-meetrine triibustik. Vasakust servast sinimustvalge ja paremalt suviselt kollane ning kõikjalt on lendu tõusmas liblikad, keda väga armastas ka näiteks romantik Philipp Otto Runge. Aga riuklikumalt mõeldes on need liblikad muusad, keda taga ajades tallavad kunstnikud maha kõik õied, nagu see toimub Tammsaare metafoorses miniatuuris «Poiss ja liblikas».
Kuldsete Buddha-kujukestega kaunistatud kood on pühendatud Linnart Mällile (7. juuni 1938 – 14. veebruar 2010). Maal algab punasekoloriidilisena sümboliseerimaks Mälli nõukogulikku kasvukeskkonda, jätkub budismi sümbolvärvi kollasena ja lõpeb kõiksuse türkiissinisena. Triibud voolavad ja segunevad, nagu oli Mälli elu – tõsine, kirglik ja boheemlik. Mulle on see kõige hingelähedasem teos näitusel.
Leo Lapin on 40 aastat olnud eesti kunsti avangardis, kuid seejuures pole olnud mitte ühtegi skandaali ei tema ühegi teose ega isikuga seoses. Kui välja arvata nõukogudeaegne kultuuriministeerium ja Moskva seltsimeeste mõningane hämming Tallinna Kunstihoones Lapini teoste ees, mille eksponeerimise Jaak Kangilaski ikkagi ära põhjendas (juhtusin pealt nägema), siis pole tal olnud konflikte vaatajaga. Sest ta on jäänud siiani esteediks.
Kas ta ikka kuulub eesti moodsa kunsti klassikute hulka?