/nginx/o/2012/11/18/1439856t1h87a0.jpg)
Kui sihikule võtta kogu perele sobiv balletirepertuaar, pole valik kuigi suur ja «Tuhkatriinu» kavvavõtt on ootuspärane. Iseenesest pole üllatav ka koreograafi valik – on ju Marina Kesler ballettmeister, kes eelistab abstraktsioonidele jutustusi tantsu vormis, kuigi siiani oli tema lugudes oluline elus ettetulev konflikt või kesksete tegelaste murdepunkt.
«Tuhkatriinu» seda ei paku ja see annab end kohati ka tunda: vaatamata tugevatele muusikalistele kärbetele võib aeg-ajalt aru saada, et ei lugu ega Sergei Prokofjevi muusika ole suutnud lavastajat piisavalt inspireerida liikumiskeele loomisel, milles klassikaliselt puhast sirgjoont on vürtsitatud mats-ekilike nurkade ja lainetustega.
Viimatimainitu sobib suurepäraselt iseloomustama eredalt groteskse võõrasema (Triinu Leppik) ja -õdede (Marika Muiste ja Heidi Kopti) kiuslikku ja kadetsevat egomaanilist minapilti, kuid on küsitavam nimitegelase ja printsi iseloomustamisel.
Tuhkatriinu, vähemalt Alena Škatula esituses, on ilus, veidi lapsemeelne ja naiivne, mistõttu puhtalt balletiklassikale põhinev liikumiskeel sobinuks talle enam. Sama kehtib ka printsi kohta – Jevgeni Grib on Kesleri koreograafilise käekirjaga hästi tuttav, mistõttu vabastustehnikal põhinevad jäsemeheited ja kerepõrgatused mõjuvad iseenesest väga loomulikuna, kuid jäävad asjaks iseeneses ega haaku hästi rolliga.
Värvikad tegelased
Printsil ja Tuhkatriinul on kaks suurt ühist duetti: kohtumine ballil, mis ootamatult ruttu erootiliseks muutub (loogilisem oleks see teises duetis) ja taaskohtumisjärgne õnneduett balleti lõpus, milles armastajad videoprojektsiooni kaudu taevastesse sügavustesse kaovad. Mõlemad on pikitud keeruliste tõstete ja kehapõimingutega, mis iseenesest on küll silmale ilusad vaadata, kuid mõjuvad teose ja situatsiooni kontekstis konstrueerituna.
Balletti on ohtralt maitsestatud igas mõttes värvikate tegelastega. Siin on glamuurne, tulest tõusev fuksiapunane Haldjast ristiema (Olga Rjabikova), kes püünel tippiva modellikõnnakuga annab üle kutsed printsi ballile ja new-age’ilike käteliigutustega nähtamatut armuvõrku tegelaste vahele koob.
On lumememmena kohale ilmuv ja kasukatest välja kooruv tantsuõpetaja (Jonathan Hanks), kes näitab, et varvastants pole sugugi ainult naiste rida. On printsi sõbrad (Andrus Laur, Jonathan Hanks ja Bruno Micchiardi), igaüks isemoodi krutskivend, kellest kaks viimast saavad Haldja abil paari pandud võõrasõdedega (kuid kolmikpulma meid siiski ei kutsuta – ilmselt pole neil asja peategelaste taevasse).
On lilled, siidiussikesed ja mesimummud, Kuningas ja Kuninganna, õukondlased ja isegi kolm apelsini. Lisaks viimatinimetatuile esinevad viited Prokofjevi sellenimelisele ooperile ka Printsi «meelehaiguses» pärast Tuhkatriinu kadumist ballilt.
Kohvi ja koogi kõrvale
Ballett on olemuslikult sünteetiline kunst: vaataja tähelepanu ja imetluse suudavad võita Liisi Eelmaa mustvalge siiruviiruline Tuhktriinu-kodu ja lillades-kollastes toonides loss, millesse Gerly Tinni futuristliku hõnguga kostüümid ja soengud teravust lisavad.
Priidu Adlase valguskujundus tekitab põnevust seal, kus tantsuline tekst kipub hõredaks jääma, ning Aleks Tenusaar täiendab «Tuhkatriinu» visuaalset maailma kosmilise videopildiga, mis balletile suurejoonelise lõpu loob.
Kokkuvõttes sobib Kesleri «Tuhkatriinu» suurepäraselt meelelahutuslikkusele suunatud repertuaari, mida saab mõnuga mekkida kohvi ja koogi kõrvale. Kas sellest piisab rahvusballeti nime kandvale ja end (kohaliku) tantsukunsti tipuks pidavale institutsioonile, on iseküsimus.
Sergei Prokofjev
«Tuhkatriinu»
Koreograaf, lavastaja ja libretist Marina Kesler. Dirigent Jüri Alperten. Kunstnik Liisi Eelmaa. Kostüümikunstnik Gerly Tinn. Valguskunstnik Priidu Adlas. Videokunstnik Aleks Tenusaar
Eesti Rahvusballeti esietendus
16. novembril Estonia teatris
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)