Elu – see on koht, kus elada ei saa

Kirbul: Valgevene talupoeg Suštšenja (Vladimir Svirski) tahab teha moraalseid valikuid ebamoraalsetes tingimustes. Foto: Kaader filmist

Tänavuse PÖFFi vene programmi iseloomustab põgenemine tegelikkuse eest.

Vene filmikunst on valmis tegema filmi ükskõik millest, ainult mitte elust. Ainult mitte sellest reaalsusest, mis on meile tuttav ajalehtede, raadio ja televisiooni vahendusel. Ainult mitte sellest ajalisest, geograafilisest, sotsiaalsest ruumist, kus me kõik eksisteerime. Ainult mitte inimesest kõigi tema hädade, rõõmude ja armastusega. Vene nagu muide ka maailma filmikunst ei tea hoopiski, kuidas karjuda, sosistada, kähistada või ulguda sellest, mis toimub siin ja praegu.

PÖFFi kavas on žanrilt ja sisult küll väga erinevaid vene filme, aga kõiki neid ühendab vähem või rohkem põgenemine tegelikkuse eest.

Eriti iseloomulik on nimeka, isegi kultusliku režissööri Kirill Serebrennikovi film «Reetmine» («Izmena»). Jutt käib selles kirglikust armastusest, mis on inimesest tugevam ja juhib kogu tema käitumist. Näidatud on seda kirge kahe pealtnäha eduka abielupaari näitel: ühes murrab truudust naine, teises mees. Intriig on selles, et petetud mees ja naine kohtuvad juhuslikult ja üritavad ise oma truudusetutele elukaaslastele sarvi teha, aga ülekohus pesitseb neis liiga sügaval hinges, et võiks haududa lihtsalt üht magusat kättemaksu.

Edasine kujuneb kannatanutele siiski üsna sobilikuks: truudusemurdjad kukuvad armatsedes rõdult surnuks. Vooruslikud mees ja naine on nüüd vabad ja loovad kumbki uue pere. Aga mõne aja pärast kohtuvad uuesti, et juba ise oma uutele seaduslikele abikaasadele truudust murda.

Filmi emotsionaalne vaesus ja loominguline abitus ei peitugi mitte niivõrd süžee skemaatilisuses, selle puhtteoreetilisuses. Hoopis selles, et ekraanil tegutsevad luust ja lihast inimeste asemel robotid, kes on justkui pappkarbist välja võetud. Pole ei konkreetset riiki ega linna, karaktereid ega temperamenti, isegi seda kirge mitte, mis tõukab inimesi üksteise embusesse. On vaid puhta lehe külm tühjus, kus on näha ainult vaevu eristatavaid varje.

Paradiisi poole

Veel üks nimekas vene režissöör Aleksei Balabanov sunnib oma uue filmi «Mina tahan ka» («Ja tože hotšu») tegelasi sõna otseses mõttes elust tühjaks jooksma. Autosse istuvad bandiit, muusik, alkohoolik ja prostituut ning sõidavad kusagile õnne kellatorni juurde. Sealt pole veel keegi tagasi tulnud, seal on igikelts ja kõrge radiatsioonitase, aga seal on ka sissepääs õnne juurde neile, keda «välja valitakse».

Tegelased sõidavad ringi surnud linnas – Peterburis –, mis on purustatud, mustad draperiid varjavad poolenisti hävinenud hooneid; teed on auke täis, kõikjal roiskub ja mädaneb. Aga mitte ainult linnast ei õhku vastikust. Prostituut, kes on õppinud ülikoolis filosoofiat, alkohoolik, kes on kaotanud mõistuse, muusik, kes sarnaneb vegeteeriva aedviljaga, igavlev mõrtsukas (temap see oligi, kes kuulis õnne kellatornist oma pihiisalt, kelle juures ta käib oma patte lunastamas) – neile kõigile on elu tülgastav. Nad on ammuilma surnud, ussitanud.

Aga surnud on ka maailm ise. On ainult surnud maailma igikelts... Balabanovi «tsoon» ei sarnane mitte millegi poolest «Stalkeri» «tsooniga», kuhu kõigest kolmkümmend aastat tagasi siirduti õnne järele – lootuses mitte surra, vaid ellu jääda... Tuleb välja, et ei õnnestunud.

Kogu oma mõistukõnelisuse ja etteantuse juures loob Balabanovi film usutava pildi närtsinud, ükskõiksest agooniast. Kõik, mis kunagi oli kallis, oluline ja huvitav, on nüüd surnud, aga uut pole sündinud. Mõte on ehk liigagi selge, liiga ühetähenduslik ja sirgjooneline, aga on vähemalt tõele kusagil väga lähedal.

Põgenemine minevikku

Sergei Loznitsa film «Udus» («V tumane»), mis põhineb valgevene kirjaniku Vassil Bõkavi samanimelisel jutustusel, üritab meid tagasi viia kangete ja vastupidavate nõukogude filmide aega. Tegevus leiab aset Valgevene külas, mille on okupeerinud sakslased. Peategelast kahtlustatakse koostöös vaenlasega. Partisanid tulevad talle järele ja viivad mahalaskmisele, aga hukkuvad ise tulevahetuses kohalike politseinikega. Seejärel otsustab peategelane eneselt elu võtta, sest ei suuda elada kahtlase reputatsiooniga, ta ei saa heita varju oma perekonnale.

Kui Bõkavi eksistentsialistlikus jutustuses näeb kõik välja veenev ja usaldusväärne, siis film osutub täiesti abituks. Me ei usu kangelase moraalsetesse kannatustesse – kas sellepärast, et seesama moraal ise on juba ammu surnud, või siis sellepärast, et moraali olemus on segane ka filmi autoritele endile.

Katsena minevikku tagasi pöörduda näib ka Oleg Pogodini film «Vene maja» («Dom»), kus poolteist tundi järjest tulistavad kõik kõiki. Suursugune bandiit (Sergei Garmaš), tema isa (Bogdan Stupka), vend (Vladimir Jepifantsev) ja sugulane (Jekaterina Rednikova) – perekond, mis püsib püsti vaid nimekate näitlejate pingutuse tõttu, ei asu mitte juhuslikult üksikus majas keset steppi: selliseid perekondi, bandiite ega tapmisi enam tänapäeval lihtsalt ei ole. Liiga hirmsaks osutus bandiitide tõde, et seda edasi romantiseerida, kahju, et Oleg Pogodin seda pole märganud ja jäi pidama 1990ndate «kooperatiivifilmi» stiili juurde.

Ja lõpuks Avdotja Smirnova film «Kokoko», mida ilma igasuguse häbitundeta ülistasid kõik Vene telekanalid, nii et vaadata tuleks seda kas või lihtsalt hingelise profülaktika pärast.

See on täiesti väljamõeldud, pöidlast välja imetud lugu sellest, kuidas muuseumitöötaja (Anna Mihhalkova) toob enese juurde vanasse piiteripärasesse korterisse provintsitari (Jana Trojanova), kellega on saanud tuttavaks rongis. Ja jällegi: õhutühi ruum, kus pole ei tundeid, ei armastust, ei viha, ei muresid, ei kirgi – on ainult üks imelik, selline papist elu simulatsioon, millest ei tea mitte midagi ei tegelased ise ega ka nende loojad.

Kas võib keegi teada, mil viisil jõuab üks režissöör üldse reaalsuse tajumiseni, selleni, et ekraanil kujutatav mõjuks usutavalt. Kas ta peab selleks midagi ise üle elama, teada saama ja mõistma? Kas ta peab enne vähemalt luurajana vaatlema seda eluolu, mida ta pärast ekraanil kujutab? Kas ta peab tõukuma reaalsetest saatustest, ametitest, asjaoludest, jättes mulje, et teab? Või võib kõik olla ka fantaasia sünnitis, mis ei vaja mingeid korrektiive?

Tänapäeva režissööril ei ole aega. Pole aega, et süüvida ellu. Aga filmikunst on kättemaksuhimuline ega andesta.