Muhe kirjanik: Boriss Strugatski.

FOTO: Tass photo / SCANPIX

In memoriam. Boriss Strugatski (1933–2012)

Boriss ja Arkadi Strugatski romaan «Raske on olla jumal», minu arust nende parim teos, räägib tänapäeva inimesest, kes satub pimedasse, virtsaveest ja reetmistest läbi imbunud keskaega. Ta ei tohi selles okseleajavas maailmas mitte midagi muuta, võib ainult jälgida... Täna võib öelda – soovisid kirjanikud seda või mitte –, et romaanis kujutatud keskaeg meenutab aega ja riiki, milles Boriss ja Arkadi Strugatski (1925–1991) elasid ja mille (helgesse) tulevikku nad uskusid.

Sõbrad tegid mind Boriss Strugatskiga tuttavaks mõni päev pärast Arkadi surma. Meie vestluses naasis Boriss kogu aeg oma kirjandusliku üksilduse juurde, ta tunnistas: «Eluaeg töötasin kahemehesaena. Ma ei suuda midagi rohkem kirjutada...»

Strugatskid ja Tarkovski

Strugatskite populaarseim teos oli «Väljasõit rohelisse» (eesti keeles ilmunud raamatus «Miljard aastat enne maailmalõppu» – toim). See jutustus sündis pisiasjast, Arkadi ja Boriss jalutasid Komarovos (suvituskoht Peterburi lähistel – toim) ja märkasid pikniku jälgi: konservipurke, kustunud lõket, laiali valgunud masinaõli. Nähtu pani neid küsima, kuidas tajuvad metsaelanikud neid jumalate pidusöögi jälgi.

Raamatus tulevad inimesed elama «tsooni» ümbrusesse: see on eluohtlik ja salapärane koht, mida on külastanud tulnukad, kes lahkudes jätsid maha veidraid asju, mis huvitasid teadlasi, aga ka marodööre, spekulante ja «stalkereid» ehk meeleheitlikke uljaspäid, kes öösiti tsooni hiilivad.

Kirjanduses ei ole õilsast röövlist ligitõmbavamat tegelast. Strugatskite veidi tahumatusse stalkerisse armuti mitte ainult Venemaal, vaid ka kümnetes riikides, kus raamatu tõlked ilmusid. Raamatu lõpus, nagu peab, tabab röövlit selginemine – valguskera lubab täita ükskõik millise soovi ja meie kangelane palub: «Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!»

Jutustuse põhjal valminud Andrei Tarkovski filmi «Stalker» suhtus Boriss Strugatski kahetiselt. Sest geniaalne režissöör püüdis oma filmis öelda midagi, mis ei olnud kirjanike veendumistele omane. «Meie vennaga,» ütles Strugatski, «tegime ümber, täiendasime stsenaariumit ja aina rohkem kaugenes see algallikast.»

Strugatski arvates oli Tarkovski Stalker tänapäeva Kristus, kes teostab end ohverdades, teeb kangelastegusid selleks, et inimestel säiliks usk. «Me ei mõistnud kõiges Tarkovskiga teineteist, me ei olnud ühte meelt tegelastest välja kasvanud sümbolite lahtimõtestamisel. Jumalani jõudmiseks olime liiga tõsiusklikud kommunistid.»

Ja Strugatski jätkas: «Ettekujutus Jumala olemasolust on kõige kõikehõlmavam teaduslik hüpotees. Lühidalt formuleerides: Jumal on kõlbelisus (moraalsus). Kuid iga ratsionaalselt mõtlev inimene mõistab suurepäraselt, et moraalsust võib hoida ka ilma usuta Jumalasse, tuginedes vaid Sõbrale, Tööle, Armastusele. Sest enamiku jaoks on Jumal lootus abile, pääsemisele. Kark neile, keda ei hoia selgroog. Kuid teisiti võttes on mõttetult raske elada, kui arvestada ainult enda, sõprade ja õnnega...»

Strugatski tunnistas, et 35 aastat püüdsid nad vennaga tõestada, et ulmekirjandus, nagu iga teinegi kirjandus, püsib sama kunstilise usutavuse põhimõttel, seal mõtiskletakse samamoodi elust ja surmast, inimese saatusest.

Kirjanik – see, keda loetakse

Kirjanikul on kohustused. Nii arvas Boriss Strugatski. Kirjanik peab kirjutama nii, et teda loetaks. See oli tema arvates kirjaniku moraalne kohus.

«Iga kirjanik on kindel, et ta ei ole oma kõige olulisemat raamatut veel kirjutanud. Meie vennaga oleme terve elu unistanud kirjutada mitte lihtsalt realistlikku raamatut, vaid koguni dokumentaalset – oma perest. Meie vanaisal, kes oli advokaat, oli kolm poega ja kõik läksid revolutsiooniga kaasa. Noorim hukkus kodusõjas, vanem hukati 1937. aastal, keskmine, Natan, meie isa, hariduselt kunstiteadlane, astus bolševike parteisse 1916. aastal ja oli sellele truu oma elupäevade lõpuni. Ta oli üks neist komissaridest, kellest tehti pärast romantilisi filme ja kes elas õudset kaunist elu.

Kui algas Leningradi blokaad, läks ta vabatahtlikuna rahvaväkke, endal süda haige. Hiljem üritas ta koos minu vanema venna Arkadiga Leningradist ära sõita, kuid hukkus. Arkadi jäi ellu. Meie emaga jäime Leningradi ning isa ja venna toidukaardid päästsid meie elu.

Ma jumaldasin vanemat venda ja hakkasin kirjutama, teda järele tehes. Me elasime eri linnades, üks Piiteris, teine Moskvas, kuid kirjutasime koos, tulime kokku ja kaalusime iga sõna. Aga dokumentaalromaani me ei kirjutanudki...»

Boriss Strugatski surmaga sai kirjanduses läbi epohh, mil usuti inimesse, tema headusse, õilsusesse, valmidusse ohverdada end teiste nimel...

Teoseid

•    «Purpurpunaste pilvede maa», «Keskpäev, 22. sajand» («Tagasitulek»), «Põgenemiskatse», «Raske on olla jumal», «Ajastu ahistavad asjad», «Tigu nõlvakul», «Inetud luiged», «Asustatud saar», ««Hukkunud alpinisti» hotell», «Väljasõit rohelisse», «Miljard aastat enne maailmalõppu», «Põrnikas sipelgapesas», «Suur Ilmutus», «Hääbuv linn».