Kolmas väiketeatrite laine

Eesti kaasaegse teatri ajaloos on ilmunud kolm väiketeatrite lainet, mille on esile kutsunud kas majanduskriis või -buum. Kokku on 21 iseseisvusaasta jooksul tekkinud ligi 30 väiketeatrit. Lisaks on majanduskriisi tagajärjel kasvanud tööturul vabakutseliste näitlejate hulk.

«Väiketeatrite panus eesti teatripilti on märkimisväärne – vaadates uuslavastuste, etenduste ja külastajate arvu, sünnib pea kolmandik eesti teatrist erateatrites. Seejuures on paljud väiketeatrite lavastused või initsiatiivid leidnud tunnustust ka teatriauhindade jagamisel. Kuid riigi toetus erateatritele on olnud aastaid alla kümne protsendi kogutoetusest,» selgitab Kaarel Oja, Telliskivi loomelinnaku sisujuht.

Oja järeldab 2010. aasta Eesti Teatri Agentuuri teatristatistika kogumikus ilmunud artiklis «Erateatrite etendustegevuse mahud 2004–2010», et erateatrid teenindavad riiki efektiivsemalt kui riigiteatrid.

Oja kinnitab, et vastupidiselt kõigile majandusloogikatele, mille järgi suuremad organisatsioonid peaksid saavutama mastaabisäästu, on olukord meie teatrites vastupidine – mida suurem teater, seda kallim on riigile nii üks etendus kui ka üks teatrikülastus. Väiketeatrite jaoks tähendab selline eelarve piiratus reeglina, et raha saab kulutada vaid elementaarsete kulude katteks nagu töötasud, kuid tegevuste jaoks, mis võiksid uuslavastuste mängukordade arvu ja publikuarvu tõsta ehk kommunikatsioonikuludeks, mängupaikade üüriks või ülalpidamiseks, raha ei jätku.

«Väiketeatrite probleemideks peale pisikeste toetusmahtude ongi teatrisaalide nappus ja kõrge rendihind, eriti saalirent suurtes teatrites, proovipindade puudus, vähe võimalusi turunduseks ja kommunikatsiooniks, administratiivse tööjõu ja spetsiifilise teatritehnilise kompetentsi puudumine,» selgitab Kristiina Reidolv. «Tuleb tähele panna, et paljude väiketeatrite eesmärk pole saada suureks repertuaariteatriks. Nende soov on jääda väikseks, mobiilseks ja sõltumatuks, tegutsedes just nimelt projektipõhiselt ja sageli ilma kindla trupi või mängupaigata. Samas on need organisatsioonid vaieldamatult professionaalsed ja tihti kõrge kunstilise tasemega.»

Vaba Lava püüabki pakkuda lahendusi praeguste väiketeatrite ja vabakutseliste probleemidele.

«Palju on taustategevusi, milles projektiteatrid ei oma ega peagi omama alalist kompetentsi, sest seda läheb vaja ebaregulaarselt, paar korda aastas. Ratsionaalne on need teadmised ja oskused koondada ning vajaduse korral hoolitseda lihtsa juurdepääsu eest,» ütleb Oja. Reidolv peab tähtsaks tingimusi lavastuste esitamiseks enam kordi ning suuremale publikule.  Nii võtab Vaba Lava enda kanda väiketeatrite katusorganisatsiooni ja tugistruktuuri rolli.

Oja ja Reidolv usuvad, et Vaba Lava kui uus mudel sõnateatri valdkonnas tähendab arenguhüpet meie väiketeatritele ja annab uue dimensiooni teatriilmas.