E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Urmas Vadi Eesti

Heili Sibrits
Urmas Vadi Eesti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Urmas Vadi
Urmas Vadi Foto: Margus Ansu

Sel kuul ilmunud «Tagasi Eestisse» on urmasvadilikult hull lugu – peategelast Johni, kes näeb välja nagu Lennon, saadavad kolm aktiivset ahvi. Ahvid on nagu ahvid ikka, ainult et John peab kolmiku väljaheiteid koristama ja need tüübid pasandavad üsna korralikult. Veelgi enam, ahvid püüavad meest nahka pista. Samas ei tööta John sugugi loomaaias, vaid eesti keelt ja kirjandust väärtustava toimetajana kirjastuses Koolibri.

Kokkuvõttes on Vadi romaani peategelane täiesti tavaline keskeale lähenev meesterahvas, kes ei suuda kuuldavalt sõnadesse vormida seda, mida või keda ta oma elult tahab. Ikkagi eestlane!

Harju keskmiku tähelepandamatut elu elab John hetkeni, kui tema ellu ronivad need kuramuse ahvid. Esialgu kontrollivad pärdikud teda vaid unenägudes. Ent teatavasti on unenägudel võime mõjutada nägijate enesetunnet, pealegi kipub ahvide ja Johni loojal ehk Vadil enesel unenäolisus ja reaalsus põimuma (meenutagem kas või  filmi «Kohtumine tundmatuga»). Ja segadust jätkub ses loos viimaste ridadeni. Samas kirjutab Vadi stiilis, mida on lihtne ja nauditav lugeda.

«Tagasi Eestisse» on kui matrjoška – lugu on raamitud autori vabandava selgitusega, miks ta just Johnist kirjutab; teose põhinarratiiviks on Johni lugu, mis flirdib süü ja lunastuse teemaga. Lisaks peitub mustade kaante vahel nõretavalt sinimustvalge vabadusvõitluse romaan, mille autoriks väliseesti kirjanik, kelle stiil on kohati kivirähkilikum kui Kivriähkil endal.

Sittuvaid ahve võib pidada Johni või tema isa mineviku vigadeks, samas ka Eesti valitsuse esindajateks, kes oma sõnavõttude ja tegudega järjekindlalt mürgitavad (loe: situvad) tavalise kodaniku hinge.

Vaatamata lõbususele on «Tagasi Eestisse» sügav tekst. Vadi küsib, miks olla tänapäeval Eestis eestlane. Miks jääda siia, miks mitte lahkuda jäädavalt sinna, kus poliitikud on samuti sead, kuid kus vähemalt päike paistab ja isegi eestlased on lõbusad. John põgenebki, ta on valmis ükskõik kuhu minema, peaasi et see koht poleks Eesti.

Näib, et Vadi leidis seda teksti kirjutades Eestisse jäämise põhjuse. Oma tõde ta lugejale peale ei suru, kuid mõtlema paneb küll.

Hulljulgust autoril jätkub: laupäeval esietendub «Tagasi Eestisse» Vanemuise väikeses majas, lavastajatoolil vägesid juhtimas kirjanik ise. See võib olla pöörane õnnestumine või tõeline põrumine, sest sellist teksti lavale tuua pole sugugi lihtne.

Urmas Vadi

«Tagasi Eestisse»

JI 2012

Märksõnad
Tagasi üles