Igavesti poisid

Viisik, keda on tegelikult kuus: (vasakult) Mait Eelrand, Peeter Podelsky, Ivar Sipra, Kalev Kosk, Urmas Raagel ja Peeter Keäri üritavad väärikalt vananeda. Foto: Mihkel Maripuu

Viis vanaisa ja üks vanavanaisa kogunevad igal neljapäevaõhtul Toompea külje alla prooviruumi, et elektrikitarride ja trummidega mürtsu teha.

Kes on näinud paari aasta tagust mängufilmi «Kormoranid», teab – aga ainult ligilähedaselt –, millistest meestest jutt. Ansambli Viisik liikmed, keda tegelikult on kuus, mitte viis, leiavad siiski üksmeelselt, et linateoses kujutatud tegelaskujudel pole nendega küll mitte mingisugust pistmist.

«Täiesti mööda,» ütlevad nad ühest suust. «Guido Kangur tegi suurepärase rolli, aga samamoodi võib teha filmi kunagistest maailmakuulsatest iluuisutajatest näitlejatega, kes uiskudel püstigi ei seisa. Millegipärast kultiveeritakse arvamust, et toonased rokimehed ei teinudki muud kui jõid.

Aga me olime ju 17–18-aastased nagad, no palju me ikka juua jõudsime?» küsib bändiliige Mait Eelrand retooriliselt.

«Me ainult harjutasime,» pistab keegi muheldes vahele.

Bändiruum on eredalt valgustatud, pillid üles sätitud ning kuue mehe näolt peegeldub poisilik hasart. Osa ei malda intervjuu ajalgi pillikeeli või -klahve sõrmitsemata jätta, sest stuudiot üürivad nad oma raha eest ning hakkab kahju, kui kahest tunnist kas või minut niisama lendu läheb.

Viisik on tänaseks pea kaks aastat koos käinud ning esimesele, «Viltkübara» loole kõvasti lisa tootnud – kokku 40 lugu, mis kõik repertuaarilehel kenasti reas. Veel tähtsam on aga see, et juba on antud ka kontserte: Rockstari baaris, Kalamaja päevadel, teatri- ja muusikaakadeemia rebastepeol.

Vaat selliseid ägedaid pidusid nagu tudengite juures võiks rohkemgi olla, leiavad mehed, sest higist nõretava publiku ees esinemise nimel tasub elada. «Nihuke kisa ja aplaus oli, et oh-oh-oo! Nad ei uskunud oma kõrvu!» rõõmustavad vana- ja vaarisad.

Saagem tuttavaks!
Kitarrist Mait Eelrand (62) on mänginud Fixi esimeses koosseisus, enne seda ehk 1960ndate keskpaigas aga ansamblis Robinson ja pärast Fixi Aruküla ansamblis Olmerid. Lisaks musitseerimisele on Eelrand töötanud ajakirjanikuna, olnud ajalehe Esmaspäev peatoimetaja ning tõlkija ETAs ja BNSis.

Klahvpillimängija Peeter Podelsky (63) alustas 1965. aastal Rütmikutes, mängis 70ndate algul restoranides, ansamblites  Kreedo, Elektra jm. Töötanud ka hotellinduses, pagaritööstuses, autoremondi ja kinnisvara alal.

Laulja ja trummimees Ivar Sipra (57) lõi kaasa 60ndate teisel poolel tegutsenud bändis Positron, seejärel ansamblites Mess, mida juhtis Sven Grünberg, ja Noor-Eesti, mille ees seisis Rein Rannap. Edasi tulid varieteed, restoranid ning Tajo Kadajase ansambel Meie. Muudest ametitest võib mainida raadio- ja telekapoe müüjat.

Basskitarrist Peeter Keäri (63) kutsus 1965. aastal ellu legendaarse Mikronid, mis tegutses nn Gorbatšovi viinaseaduseni – selle järgi pidudel alkoholipudeleid laual olla ei tohtinud. Keäri on pool elu töötanud elektriku ja elektrikute brigadirina, praegu tegutseb korteriühistu tegevjuhina.

Solist, seitsme lapse isa ja bändi ainus vanavanaisa Urmas Raagel (57) on tegelikult Viisikute pesamuna. Tema alustas laulmisega Jaan Tombi nimelises poistekooris, jätkas Marati estraadiorkestri ja Põltsamaa Ranna restorani lauljana ning lõi pikki aastaid kaasa ühes kahemehebändis.

Löökriistamängija Kalev Kosk (57) on seniajani tegevmuusik, kes mänginud Anne Veski ja Marju Läniku ajal Mobiles, Lamendis, Mikronites, Music Seifis, Toomapoegades, Magnetic Bandis ja osalenud Ervin Abeli estraadikavade tuuridel. Kosk on ka kunsti- ja käsitööõpetaja, veab trummiringi ning on tegutsenud restaureerijana.

On, mida meenutada
Kirevast muusikuelust, mis jäänud aastate taha, on kõigil üht-teist mäletada.
Peeter Podelsky:
«Rütmikutega – toona oli solistiks Tõnis Mägi ja mina mängisin trumme – juhtus selline lugu, et meid kutsuti 1966. aasta mais Saaremaale moedemonstratsioonile mängima. Lennukiga läksime, lennukiga tulime. Esinemise ajal, see oli vabaõhulaval vana kuursaali ees, tõi keegi trummikomplekti kõrvale ühe ämbri. Vaatasin, et vee moodi see küll ei ole.

Niisugune kollakas, ja kopsik kõrval. Tuli välja, et see oli saare õlu. Ehtne. Eks suutsime siis mängu ajal kümme liitrit ära venitada. Asi lõppes sellega, et enne õhtust mängu oli vaja väike uinak teha, et õhtul jälle jalad alla saada.»

Urmas Raagel:
«Meenub üks Alatskivi lossis peetud pulmapidu, kus bassimees oli pisut ülejoonud. Kui meie loo ära lõpetasime, siis tema mängis edasi. Alles siis, kui talle õlale koputasin, lõpetas ära!»

Ivar Sipra:
«Kord 1970ndate algul tuli meil Positroniga pistmist KGBga. Tol ajal jõulupidusid polnud, olid nääripeod. Olime ühes kolhoosis või sovhoosis, pidu käis ja eks seal kõik jõid, meie olime kained, ning rahvas hakkas äkitselt laulma, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma.

Meie, tinks-tinks-tinks, hakkasime vaikselt laulu saatma. Ja keegi käis KGB-le koputamas, just nagu olnud see laul meie repertuaaris. Pärast käis majandirahvas tunnistusi andmas ja täitsa kriitiline moment oli. Vaevalt et selle eest oleks Siberisse saadetud, aga jama oleks olnud küll. Õnneks me mängukeeldu ei saanud.»

Mait Eelrand:
«Ajad on muutunud. 60ndate keskpaiku mängiti võimenditega, mida võis vabalt kaasa võtta. Kui Arukülas sai mängitud ja Raasikul oli pidu, võttis kamp tehnika kaasa ja see tõsteti rongi peale.

Aga vanad inimesed virisesid ikka, et muusika on liiga kõvasti! Nüüd on nii, et osta poest, mida tahad, aga vanasti polnud isegi kitarre, needki tehti kusagil salatöökodades piltide järgi, aga nägid päris ilusad välja. Isegi valjuhääldajate kastid tellisime sealt. Meil polnud transporti, üks sõber töötas aga miilitsas ja nii sõitsime töökotta miilitsaautoga.»

Peeter Keäri:
«Mobiiltelefone toona polnud, aga esinemised sai ikka kuidagi kokku lepitud. Transpordi saamiseks läksime draamateatri kõrvale. Seal, kus praegu on taksopeatus, oli tol ajal linnalähiliinide bussijaam.

Tavaliselt seisis seal alati mõni buss, millel oli tunnine või kahene paus. Viie või kolme rubla eest olid juhid alati nõus meid sõidutama Lasnamäele, et seal kola peale panna ja esinemiskohta viia, äratoomine oli nädal aega hiljem.

Muide, teleesinemiste ajal pandi bändiliikmete pikemad juuksed klambriga tagant kinni. Aga kui pärast salvestist nägime, ei näidatud juukseid üldse, vaid minu paremat kätt, mille küünealused mustad. Riidlesin pärast Reet Linnaga, kes oli toimetaja, et mis te jamate. Öelnud siis, oleksin vähemalt küüned puhtaks teinud!»

Kalev Kosk:
«Kui viigipükstega trummi mängisin, jäi basstrummi nui tihtipeale püksisäärde kinni, sest olin jälle pesulõksu maha unustanud. Kord Ervin Abeliga tuuril olles juhtus, et basstrummi löök pidi tulema, aga ei tulnud. Pidin siis nuia säärest lahti päästma.»

Vananeda väärikalt
Viisiku kokkukutsujaks oli Peeter Keäri. Üksteise olemasolust olid kõik mehed enne teadlikud, kuid lävinud vaid vähesed. Ja nii mõtlesidki nad algul, et tore oleks lihtsalt nn klubilist tegevust arendada ja koos aega veeta. Läks aga teisiti – esimesest kokkusaamisest sündis uus ansambel, millega üritatakse endast jälgki jätta. Kes viitsib, võib juba praegu kuulata Youtube’ist biitlite loo kaverit «See mees».

«Kihvt on väärikalt vananeda,» räägivad Viisiku liikmed kui ühest suust.
«Kirjutasin Facebookiski, et kui pensionärid mängisid vanasti mandoliiniorkestris ja naised kudusid sukka või tagusid jauramit, põmm-põmm, vastu põrandat, siis tänapäeva pensionärid on aktiivsemad. Me mängime ikka elektripillidel, mitte mandoliiniga,» muheleb Peeter Keäri. «Ega sellest lahti saa. See on nagu ravimatu haigus,» tunnistavad mehed.

«Me oleme raudselt noorusaega tagasi läinud, teeselnud vahepeal, et oleme täiskasvanud. Tegelikult oleme poisid siiamaani!» tähendab Keäri.

«Ja meil pole enam biitlite-kartust,» kinnitab Ivar Sipra. «Varem arvasime, et pole mõtet proovidagi, nagunii ei mängi ära. Nägin üht intervjuud, kui Brian May Queenist rääkis sama asja. Järelikult oleme samast asjast läbi imbunud. Ainukese vahega, et meie olime siin raudse eesriide taga. Kes teab, äkki oligi hea, sest praegu tee, mis tahad, keegi su kallal ei kobise.»

Nüüdisaja popmuusika kohta pole meestel ühtki paha sõna öelda. Mis on mõneti üllatav. Muusika on muusika, peaasi et seda hästi tehtaks. «Aga jah, suuri lemmikuid meil nende hulgas pole. Oleme ikka oma aega jäänud,» tunnistavad nad.

«Mina olen jälle vaadanud neid Grammyde jagamisi. Poistebändidele antakse Grammy kitarri plämmimise eest,» on Sipra kergelt nördinud. «Sa ei saa neid ju Eric Claptoni või Richie Blackmoore’iga võrrelda – need mängisid nii, et teine mees järele ei mängi!»
«Meie ajal oli nii, et parem mängida viletsalt, aga hästi hääles pilliga, kui mängida hästi, aga häälest ära pilliga,» mainib Keäri.

Ivar Siprale meenub üks raadiosaade, kus intervjueeriti 60-aastast Gustav Ernesaksa. Lauluisa rääkinud, et elage nii vanaks nagu mina, küll siis saate teada, milline on hea muusika.

«Nii et ei maksa haliseda. Loeme hommikust õhtuni lehtedest ja kuuleme vasakult ja paremalt, kui raske elu meil on. Jah, on küll raske, aga NII raske ta nüüd ka ei ole. Tuleb oma anded üles leida – käige koos ja tehke midagi! Pea püsti ja mõnusalt edasi,» kõlab Viisiku sõnum. «Ja tõesti, sellise kontserdi tahaks veel maha pidada, et publikul ninaotsast higi tilgub!»