Postimehe žürii hääletas PÖFFi võistluskava parimaks filmiks «Lumivalgekese», jätkates traditsiooni – ka eelmisel aastal võitis tummfilm, hiljem Oscari pälvinud «Artist».
Suur tumm võitis jälle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Jakobson
(filmi)näitleja
Võistlusprogramm üllatas mind eelkõige sellega, et PÖFFi n-ö kaubamärgiks kujunenud sügavalt masendavaid filme oli vähe, paari erandiga. Esimestena tulevad pähe Läti «Kolka cool» ja Kreeka «Poiss sööb linnutoitu». Algul ärritasid need väga, just sellepärast, et tegijad olid minu kui vaataja jätnud ilma igasugusest võimalusest tegelastele kaasa tunda.
Esimesel juhul olid nad lootusetud jobud, teisel juhul oli peategelasest poiss ilmselt psühhiaatriahaigla patsient. Kuid tagantjärele mõeldes valdab mind lugupidamine režissööride vastu, kes ilmse mittemeeldimise teekonna ette on võtnud.
Väga meeldisid «Reetmine», «Lumivalgeke» ja «Seenelkäik», «Halima teekonna» ajal lahistasin pool filmi nutta. Kõige ilusama kaadri preemia läheb «Reetmisele»: veealune võte kahe peategelasega, kes kohtuvad pärast viit aastat, oli imeilus.
Üks tähelepanek veel: kui tavaliselt arvatakse, et eesti filmid on sellised, kus vähe räägitakse, siis võistlusprogrammi vaadates tuli välja, et ka mujal elavad väga napisõnalised inimesed. No Iraanis ja Lätis muidugi, Norra – ka põhjamaised tüübid, vähese jutuga. Aga et India, Kreeka ja Vene filmides tegelased isegi hommikuse terega jänni jäid, oli üllatav.
Eripreemia paralleeluniversumite kohtumise korraldamise eest läheb austerlasele Ulrich Seidlile: stseen, kus Annamaria püüab härra Rubnikut tema surnud ema toas palvetama panna, oli lihtsalt herrlich.
Kaspar Jancis
animafilmilavastaja
Hindasin filme vastutustundetult ja ebaõiglaselt. Üldise hinnanguna võin öelda, et prevaleeriv tõsimeelsus muutis mind teatud aja pärast tundlikuks.
Hindasin nalja kõrgemalt kui rahvuslikku alaväärsuskompleksi ja pessimistlikku eneseteadvustust. Kummaline ja originaalne sai ka lisapunkte. Oli hariv.
Peeter Oja
teatri-, tele- ja naljamees
Pole eales nii lühikese ajaga nii palju filme vaadanud. Rutiiniks muutuv hämming. Millest küll filme tehakse!? Võib ju öelda, et igasugusest jamast võib teha. Teisalt, kui teema mind ei köida, peab see vähemalt autorit sütitama. Ega’s ta niisama kaameraga põristades aega surnuks löö.
Kolm filmi jäävad meelde. Francois Ozoni «Kodus» – maitsekas. Haifaa Al-Mansouri «Wadjda» – siiras ja südamlik. Piotr Trzaskalski «Minu ratas» – ei pea olema õppinud näitleja, et luua usutav ja aus roll (Michał Urbaniak).
Lausa pahatahtlik oleks kahelda eesti filmi mõttekuses.
Jelena Skulskaja
publitsist ja kirjanik
Shut up, if you want to be great! Sellist nõu võib anda tänapäeva filmidele tervikuna, iseäranis aga väärtfilmidele, mis kaugenevad meelelahutusest kirjanduse (lõputud jutuajamised) või teatri (suletud interjöörid ja temporütmi aeglus) poole. Muinasjuttude sõnaaher lihtsameelsus ja süütu julmus – vaat mis on suuteline praegu muljet avaldama.
Just sellepärast kogus suurima hulga pooldajaid ka Hispaania tummfilm «Lumivalgeke», mis on täis laste öiste košmaaride neitslikku julmust ja kus tegutsevad head kääbused, kartmatud toreadoorid ja võõrasemad-mürgitajad.
«Lumivalgekese» uulitsagrimassid osutusid suuremaks julgustükiks kui nekrofiilia Lõuna-Korea filmis «Taak» või Kreeka filmis «Poiss sööb linnutoitu» kujutatud dokumentaalne masturbatsioon koos sellele järgneva spermasöömisega.
Filmikunst on ennast tükeldanud ja vadistanud juba nõnda palju, et edasi tuleks vait jääda ja nähtavasti end tagasi riidesse panna. Nii arvan mina.
Manfred Vainokivi
dokumentalist
Olen ikka mõelnud, mis tunne on kriitikul filmile negatiivset hinnangut andes. Seekord sain seda joovastavat tunnet korduvalt kogeda.
Takkajärgi üle vaadates tundub, et esimese päeva filmid «Taak», «Minu ratas» ja «Eestlanna Pariisis» väärinuks kõrgemat hinnet.
«Poliitiline korrektsus», «suurus loeb» ja «erinevus rikastab» on need kolm vaala, millele võistlusprogramm toetub. Sellest raudsest printsiibist lähtuvalt haigutab must kuristik tugevamate ja nõrgemate filmide vahel.
Vaatajat vaevalt tegijate printsiip kotib. Vaataja tahab head filmi vaadata.
Samas vaevalt ka tegijaid minu jutt kotib. PÖFF on minu bufonaadist sõltumata aastaid toiminud ja järgmisel aastal kordub kõik nii, nagu see oli eelmisel aastal ja siis üle-eelmisel ja nii edasi.
Lõpuks. Hea film tuleb sulle lähedale, vilets jääb kaugeks, see on justkui binokliefekt. Ilmselt oli binokkel mul enamjaolt tagurpidi ees. Meeldiv inimene ütleb reeglina positiivse välja ja jätab negatiivse enda teada. Ebameeldiv inimene talitab vastupidi.
Kui valida žürii meeldivaim ja ebameeldivaim liige hinnete alusel, siis tõenäoliselt oleksin selles arvestuses suveräänselt ebameeldivaim. Tuleb minna meelt parandama, omm, ommmm...
---------------------------------------------------
1. koht
«Lumivalgeke»
Tütarlaps põgeneb 1920ndate Hispaanias kurja võõrasema juurest ja ühineb kääbustest härjavõitlejatega. Režissöör Pablo Berger. Hispaania kandidaat mitteingliskeelse filmi Oscarile.
«Filmikunst suure tähega, imeilus pilt, väga hea näitlejatöö, teostatud mustvalge tummfilmi esteetikas. Melodraama oma parimal kujul.» (Maarja Jakobson)
Täna Tartu kinos Cinamon ja kolmapäeval Kumus
2. «Wadjda»
12-aastane araabia tüdruk hakkab raha koguma jalgratta jaoks, kuigi ühiskond sellele vastu seisab: Saudi Araabias tüdrukud rattaga ei sõida. Režissöör Haifaa Al-Mansour.
«Siiras ja südamlik.» (Peeter Oja)
«Paljutähenduslik naivism.» (Manfred Vainokivi)
Täna Tallinna kinos Solaris, homme Tallinna kinos Artis ja laupäeval Kärdla kultuurikeskuses
3. «Seenelkäik»
Rahvasaadik Aadu Kägu eksib metsa ja satub supi sisse. Režissöör Toomas Hussar.
«Lõbus, õhinapõhine film, mis hüppab üle oma lati.» (Kaspar Jancis)
Täna Tallinna kinos Solaris
4. «Taak»
Küürakas surnukuuri sanitar, kes valmistab viimseks teekonnaks ette laipu, elab oma üksildast ja tõrjutud elu, üritades hoolitseda ainsa inimese, transseksuaalse kasuvenna eest, kellest ta peale surnute veel hoolib. Režissöör Kyu-hwan Jeon.
«On selline labane väljend nagu «jõle hea». See on film, mida võib julgelt hinnata nii 1 kui 5 vääriliseks. Psühhoanalüütikute maiuspala.» (Manfred Vainokivi)
«Nojah.» (Peeter Oja)
Kolmapäeval Tallinna kinos Coca-Cola Plaza
5. «Kodus»
Kirjandushuvilise õpilase koolikirjandid oma sõbra perekonnast pööravad segamini kirjanduse ja elu, viies dramaatilise lõpplahenduseni. Režissöör Francois Ozon.
«Apetiitne prantsuse filmikunst.» (Manfred Vainokivi)
Kolmapäeval Tallinna kinos Solaris
6. «Ninasarviku hooaeg»
30 aastaks võimule sobimatute luuletuste pärast vangi mõistetud iraani mees hakkab pärast vabanemist otsima oma naist, kellele on teatatud, et ta suri vangistuses. Režissöör Bahman Ghobadi.
«Suurepärane operaatoritöö, iga kaader maaliliselt läbi komponeeritud. Ka lugu ise on haarav ja traagiline, aga näitlejatele on jäetud nii vähe (dialoogi, emotsioone), et raske on tegelastega kaasa minna.» (Maarja Jakobson)
Teisipäeval Tallinna kinos Coca-Cola Plaza ja kolmapäeval Tallinna kinos Solaris