Lugu armastuse võimalikkusest

Rogožin (Kristian Põldma) ja Mõškin (Rait Õunapuu) Vallo Kirsi lavastuses «Idioot» Viljandi kultuuriakadeemia ja Ugala teatri koostöös. Foto: Jaanus Laagriküll

Fjodor Dostojevski 1868. aastal ilmunud suurteose «Idioot» põhjal valmis Viljandi kultuuriakadeemia 9. lennu teatritudengite diplomilavastus koostöös Ugala teatriga.

Tuleb kiita viimasel ajal mitmete tähelepanuväärsete lavastustega publiku ette tulnud Ugala teatri julgust võtta püsirepertuaari tudengite nii pretensioonika autori teose põhjal valminud diplomilavastus.

On november, nagu muide romaanigi alguses. Kõlareis koguvad vaikselt tuure Vene kultusbändi Auktion 1989. aasta pala «Nepman» nakatavalt pöörased avataktid. Varssavi-Peterburi rong läheneb sihtkohale. Udu pole, kuid lavavalgus pulseerib. Varjud värelevad kardina taga. Sealt nad tulevadki: näruses sinelis leebe Mõškin, bravuurikas playboy Rogožin ja koeralikult lipitsev Lebedev. Karakterid joonistuvad välja esimese paari minutiga, vene hing möllab, viina voolab kosena. Auktioni bassid raiuvad hüpnootiliselt. Nii algab mulle isiklikult viimaste aastate sügavaima teatrielamuse andnud «Idioot».

Viljandi kultuuriakadeemiat lõpetav Vallo Kirs ja dramaturg Tõnis Parksepp töötasid stsenaariumi välja kahe aastaga. Kõik põhitegelaste osatäitjad leidis Kirs oma kursuselt. Teatritudengite lavastus ei ole klassikaromaani kaanest kaaneni mugandus, kuid päris kindlasti on tabatud olulist, mis nii ambivalentse materjali puhul on saavutus.

Klassiku universaalsus

Klassikute saatus on inspireerida kõikmõeldavaid interpreteerimisvorme. Näiteks Bachi loomingut on ette kantud nii balalaikal kui digeridool ning eks enne läheks issanda päike looja, kui jõuaksime ühele poole Dostojevski erinevate muganduste nimekirjaga.  

Romaani kirjutamise ajal seisis Euroopa ja Aasia vahel paiknev, muutuste tuules juba vaikselt pragisev Vene impeerium eksistentsiaalse küsimuse ees: kui läänelikuks võiks õieti muutuda ja mis juhtub siis, kui Euroopal lasta vabalt siseneda. Õigupoolest seisab Venemaa identiteediteemalise dilemma ees ka tänapäeval ning üleüldse on rahvuslike traditsioonide jätkamine muutuvas maailmas äärmiselt aktuaalne, ka Eestis.

Lavastuses jäetakse aga ohtralt äratundmist võimaldavate ajalooliste paralleelide tõmbamine täiesti kõrvale ning keskendutakse inimhinge laiemale diapasoonile. Dostojevski on universaalne ka väljaspool ajastut ning see universaalsus ongi tema loomingu lavale toomises peamine võti.

Kõnealune «Idioot» on õnneks vaba ka marginaalsest eksperimenteerimisest ja ekstravagantsusest. Isegi Rogožini punksoeng ja tanksaapad ning tegelaste väljakutsuvalt teatraalne grimm haakuvad tervikuga.

Tegevus peopesal

Ideaali- ja harmooniaihaluse libeda tee valinud vürst Mõškin on Rait Õunapuu kehastuses siiras ning pehme loomuga kaunishing, kelle spontaanne headus ja kalduvus eneseohverdusele viib sirgjooneliselt vältimatu traagilise lahenduseni. Mõškin on nagu vahast peegel, kes võtab iga selle ette astunu kolmedimensioonilise kujutise ning Õunapuul õnnestub sellist isiksuse lahustumist ääretult sugestiivselt kujutada.  

Nastasja Filippovnat on korduvalt peetud maailmakultuuri üheks jõulisemaks femme fatale’iks. Adeele Sepp kannab suurepäraselt välja nii kire kui põlguse, iha ja lootusetuse ning tema perfektselt läbitunnetatud roll balansseerib originaalitruult intriigide, hulluse ja paranematute lapsepõlvehaavade vahel.

Armukolmnurga kolmas tipp ehk minut-minutilt järjest enam kire süngetesse hoovustesse vajuv Kristian Põldma teeb heitliku Rogožini ähvardava karakteri täiesti loogiliseks. Usutav on nii suudlus põsele kui sekund hiljem kõrile surutud habemenuga. Klaudia Tiitsmaa ärahellitatud kindralitütar Aglaja jätab esmalt kahvatu mulje, kuid seda suurem on efekt nähes tema puhkeva ilu õrnust etenduse edenedes.

Lavastuses teevad kaasa ka Ugala staažikad meistrid. Vilma Luik, Andres Tabun ja Tarvo Vridolin on laval kogenud kvaliteetse professionaalsusega, kuid ei kipu hetkekski domineerima ning lasevad noorte värskel säral kiirata.

Ugala väikses saalis on publik vahetuma elamuse huvides paigutatud ümber lava. Minimalistlik lavakujundus otsekui sümboliseerib seda, et maailm meie ümber võib küll muutuda, kuid selle põhidetailid jäävad ikka samaks.  

Kui pahatihti takerduvad isegi kogenud lavastajad Dostojevski ikoonsusse, siis praegu on värskus ja energia need, mis muutsid etenduse millekski oluliselt enamaks kui pelgalt järjekordseks kohustusliku kirjanduse dramatiseeringuks.

Etendus

«Idioot»

Fjodor Dostojevski

Lavastaja Vallo Kirs

Dramaturg Tõnis Parksepp

Muusikaline kujundus Tanel Kadalipp

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Valguskunstnik Villu Konrad

Osades Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Kristian Põldma, Siim Maaten, Tarvo Vridolin, Katrin Kalma, Andres Tabun, Marika Palm ja Vilma Luik

Esietendus Ugala väikses saalis 21. novembril