ERSO teenis Peterburis välja braavod

Suurejooneline: Peterburi Filharmoonia suur saal. ERSO aktsioonis. Fotod: Foto: Maarja Kasema

Neeme Järvi juhatas pärast 30-aastast vaheaega taas ühes maailma kõige väärikamas kontserdisaalis ERSOt.

Seda, et muusika on kultuuridiplomaatia mõjuvamaid saadikuid, tõestasid nädalavahetusel ühes maailma kõige nimekamas, Peterburi Filharmoonia suures saalis Neeme Järvi juhatatav Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja pianist Mihkel Poll.

Soe slaavi hing väljendas oma emotsioone midagi tagasi hoidmata – eesti muusikuid tänati sooja aplausi, liigutuspisarate ja lavale saadetud lillebukettidega.

Juba Tallinna publiku ülisoe vastuvõtt, mis sai samale kavale – «Kultuurisild Tallinn – St. Peterburg» on ERSO ja Polli kolmest ühisprojektist esimene – osaks kaks päeva varem, näitas, et Peterburi võetakse kaasa muusikametropolile vääriline muusika: Pjotr Tšaikovski «Pidulik kroonimismarss», Artur Lemba I klaverikontsert G-duur ja Dmitri Šostakovitši V sümfoonia d-moll.

Küll mitte kroonimine, aga pärgamine kaasnes ka Tallinna kontserdiga: Neeme Järvile anti sel õhtul üle Eesti Muusikanõukogu 2012. aasta interpretatsioonipreemia.

Kirju, ent tänulik publik  

Maestro Järvi polnud kava koostades midagi kahe silma vahele jätnud. Isegi seda mitte, et Šostakovitši V sümfoonia esiettekanne toimus samas Peterburi Filharmoonia suures saalis täpselt 75 aastat tagasi – legendaarse Jevgeni Mravinski juhatatud filharmoonia sümfooniaorkestri esituses.

See kaunis ja lugupidav žest – tuua teos selle juubeli auks Peterburis ettekandele –, andis muljetavaldavalt professionaalsest esitusest juba niigi vaimustuses publiku puhul juurde nii mõnegi plusspunkti.

Vaheajal publiku arvamust uurides selgus, et püsikuulajate seas oli palju ka neid, kes ühel või teisel moel on seotud Eesti või eesti kultuuriga. Ka moskvalasi oli kontserdil palju ning seda meeldivam oli kuulda vaid maailma parimaid nägema-kuulama harjunud pealinnapubliku siirast imetlust. Moskvalased avaldasid otsesõnu arvamust, et nii hea orkester peaks kunagi ka Venemaa pealinnas esinema, ja selleks sobiks vaid sama auväärne saal.

Moskva konservatooriumi tudengi Igori jaoks oli see esimene kokkupuude ERSO ja üldse Eesti muusikakollektiiviga. Kontserdile tuli ta enda sõnul millegi väga põneva ootuses. «Juba pärast esimest osa oli selge, et teil on väga hea orkester, ja seepärast julgen öelda, et ärge unustage Moskvat! Kuigi teil tuleb arvestada sellega, et meie publik on väga asjatundlik ja nõudlik...»         

Nii mõnelegi arvamust avaldanule oli ERSO juba vana tuttav, keda oldi kuulamas käidud isegi Tallinnas. Eakam osa publikust mäletas aga maestro Järvit veel nõukogude ajast. Soojalt meenutati Järvi juhatamisi samas saalis 2000. aastal (see oli Järvile pärast 20-aastast vaheaega esimene kord taas Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestrit dirigeerida – RL),  2003. aastal (Tobiase «Joonase lähetamine») ja ka kogu Järvide dünastia ülesastumist 2005. aastal Valgete Ööde festivalil.

Kui Neeme Järvi nimi ja kvaliteet, mida ta enesega alati kaasa toob, ei vaja asjatundlikule publikule kontserdile tulekuks lisaargumente, siis laupäevase kontserdi kõige suurem ja positiivsem üllatus oli Artur Lemba I klaverikontsert ja selle esitaja, ülitundliku esituslaadiga, sugestiivselt ja meisterlikult instrumenti valdav Mihkel Poll, kes end otsejoones kuulajate südamesse mängis.

«Muljed tänasest kontserdist on väga helged. Mulle meeldib kõik: teie orkester, kava, solist: üldmulje on äärmiselt positiivne. Kuigi eriti tahtsime kuulata, kuidas kõlab eestlaste esituses Tšaikovski ja Šostakovitš, saime elamuse eelkõige Lemba klaverikontserdist ja seda esitanud noore solisti säravast ettekandest,» võtsid kontserdimuljed kokku kaks Peterburi muusikasõpra.

Ühele kuulajale oli kohtumine ERSOga aga nii emotsionaalne, et ta pidi mulje sõnastamiseks end enne tükk aega koguma. «Elasin aastaid Tallinnas ja mul on Eestiga väga isiklik suhe. Andke mulle andeks, et olen nii emotsionaalne, kuid ma ei saa sinna midagi parata – see kõik on nii liigutav! Eriti suures vaimustuses olen teie noorest pianistist,» ütles silma tikkuvaid pisaraid taskurätiga tupsutanud Anna.

«Teil on suurepärane noor pianist,» ütles samuti pisarateni liigutatud eakas Peterburi klaveripedagoog Margarita, solistile lavale lilli saates. Temale ja ta tütrele Niinale oli peamiseks kontserdile tuleku põhjuseks just palju aastaid tagasi Narvas toimunud Chopini-nimelisel noorte pianistide konkursil esmakordselt silma jäänud Mihkel Poll.

Peterburi konservatooriumis dirigeerimist õppiv Jaapani tudeng koos Peterburist pärit sõbraga olid sarnaselt paljude teistega vaimustatud muusikaõhtu positiivsest kogumuljest. Kuid noor jaapanlane ei saanud jätta tegemata isiklikku kummardust Järvile, kelle muusikatunnetus olevat tema sõnul erakordne, ja lisas, et tema üks suuremaid unistusi on osaleda Järvi suveakadeemias.

Polli etteaste vaimustas publikut sedavõrd, et pianist lasti lavalt ära alles pärast lisapalana kõlanud Rahmaninovi «Prelüüdi G-duur, op 32 nr 5». Pärast õnnestunud etteastet tõdes Poll, et kuigi vastutusrikkuselt pole saalidel ega publikul mingit vahet, on siiski väga inspireeriv astuda lavale, kus on mänginud nii mainekad orkestrid, silmapaistvad solistid ja juhatanud nii palju kuulsaid dirigente. «Kui rääkida muusikast rõõmu tundmisest, siis see on kindlasti üks neid saale, kus seda tunda saab.»

Kontserdiõhtu teises pooles kõlanud Šostakovitši V sümfoonia lõppedes vallandusid saalis braavo-hüüded ja tormiline aplaus ning maestro Järvil tuli orkestri ette kummardama tulla mitmel korral. Publik ei lõpetanud enne, kui lisapalana kõlas Šostakoviši imekaunis romanss filmist «Kiin».

Orkestri kontsertmeistri ja esiviiuldaja Arvo Leiburi suurepärane, nõtke ja tundeline soolo oli just see, mis kauni hetke enne lühtrite kustumist saalis kinni hoidis... Kontserdi järel õnnitlusi vastu võttes ütles maestro Neeme Järvi, et laval oli suurepärane olla ja ta jäi orkestriga väga rahule. «Oli tunda, et ka publikule meie etteaste meeldis.»  

Südantsoojendav oli saalis näha ka ERSO peadirigenti aastatel 1991–93, nüüd Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestri ja kammerorkestriga töötavat Leo Krämerit. Krämeril jagus oma kunagisele orkestrile vaid kiidusõnu: «Tervikuna suurepärane esinemine! Ja ma ei väsi imetlemast Neeme Järvi oskust muuta muusika nii elavaks. Väga meeldis ka Mihkel Poll. Kuulsin Lemba teoses just neid õigeid eesti helisid ja värve, mida ma pole juba ammu kuulnud.»     

ERSO direktor Kadri Tali võttis Peterburis käigu olulisuse kokku tabavalt: «Mulle tundub, et tänane kontsert on ERSO jaoks ühe täiesti uue etapi algus väga mitmes mõttes. Ning selline sündmus teeb korraga ära palju rohkem kui poliitikute aastatepikkune töö, ja seda ilma ühegi sõnata. See oli nagu ajalootund, kus me näitasime, et meil on, mida mäletada, kuid me suudame sellest kõigest üle olla, sellega toime tulla.»

Järvi laia selja taga

«Olgem ausad, midagi niisugust ei sünniks, kui meil poleks Neeme Järvit, kelle laia selja taga need asjad teoks saavad. Peame seda endale argipäeviti sagedamini meelde tuletama, et neid võimalusi ei anta meile niisama ja igavesti – peame kõiki oma inimesi hoidma,» ütles Tali silmanähtavalt orkestri väärikast etteastest liigutatuna kontserdijärgses usutluses.

«On suur vahe, kas orkester «teeb» endale mõnes mainekas saalis kontserdi, mis on kinni makstud, või on see riigi kultuuripoliitilisel toel aset leidev ettevõtmine, või pakutakse kontserti maineka filharmoonia hooajakavas.»

ERSO ajaloos on kontserdid Peterburi (Leningradi) Filharmoonia suures saalis olnud alati erilise tähendusega. Esimene kontsert koos Neeme Järviga toimus 1976. aastal ning pärast Järvi emigreerumist Ameerikasse jätkas ERSO traditsioone peadirigent Peeter Lilje.

Pärast 1990. aastal koos Eri Klasiga antud kontserti tekkis ERSO seni iga-aastastesse Peterburis käikudesse 21 aasta pikkune vahe. 2011. aastal esines ERSO Peterburi Jaani kirikus, tänavu märtsis taas filharmoonia saalis koos Andres Mustoneniga rahvusvahelisel koorimuusika festivalil.

Äsjane kontsert oli aga ­ERSO-le ja Neeme Järvile esimene pärast enam kui 30 aasta pikkust pausi.