/nginx/o/2012/11/28/1459490t1hc445.jpg)
Andrus Joonas on maali- ja performance’i-kunstnik, õppejõud ja kuraator, kuid lisaks sellele oma loomingus esoteerikust müstik ja isekootud mütoloogiate looja. Justkui Krõlovi valmide peegeldaja, kus igas tema töös peitub sepitsetud alltekst, mida suudavad lugeda vaid need, kes Joonast piisavalt tunnevad.
Oma kunstnikukarjääri alustas ta legendaarsete ja isikupäraste maanteenäitustega aastatel 1995–2006 hiiglaslike monumentaalmaalide eksponeerimisega oma kodukohas Pärnu-Tõstamaa maanteel.
Ta on lõpetanud Pärnu Sütevaka kunstiosakonna ja Eesti Kunstiakadeemia kolledži Academia Grata ning olnud õppejõud nii Academia Gratas kui Academia Non Gratas. Lisaks kuulus Joonas tegevuskunstirühma Non Grata. 2000. aastal loobus ta kontseptuaalse aktina oma CV esitamisest enda tõestamiseks kunstnikuna.
Siis ta deklareeris: «Elamisel CVga või ilma selleta ei ole olulist vahet, kuivõrd mõlemad on illusioonid ja ei väljenda ega kinnita seda, kes ma tegelikult olen.»
Olgu näiteks tema sümbolistlik maaliseeria «Aledoia». Sõna, mille tähendust keegi ei tea, kaasa arvatud Joonas ise. Aledoia on salasõna, mida kunstnik kannab endaga mantrana juba aastaid. Pähkel kunsti- ja kirjandusteadlastele, kuna ei kuulu nende traditsioonilisse leksikasse.
Aledoia algas 2001. aasta valminud samanimelisest lillemaalide sarjast, mida võis tõlgendada oma rikutuse tasemelt. Kui keegi tahab, võib pidada neid suisa roppusteks. Joonas ütleb oma loomingu kaudu kõik ausalt, siiralt ja otse välja, nii robustselt kui vaja.
Samas on ta oma tööde suhtes liiga masohhistlik, sest enamik oma teoseid sarjast «Kunstnik tapab koletise» põletas Joonas ära.
Joonas on osav sõnaseadja, kohati kasutaks ta justkui esperanto keelt, ega ta muidu oleks tuntust kogunud nii Saksamaal, Lätis, Leedus, Venemaal kui Ameerikas.
Tema alter ego on Kollane Huntmees, libahunt, kes varjab sisemist mina kuupaistel võõraste sulgedega. Siia sobivad read Ilmar Laabani luuletusest «Hermafrodiidi menüü»: «Huntidel on jumalate vurrud, katuste hüüd kärbseseente vaikus, lill-naised lumest jäsemetega.»
See on allegooriline lähenemine oma autobiograafiale CV asemel ning isiklikule intiimelule ja paratamatutele pettumustele.
Seekord on Joonas koostanud näituse ebatraditsioonilisest maalist, videotest ja lavastusliku tegevuskunsti jäädvustustest.
Kõige olulisemad on kolm uut kontseptuaalset suurt performance-maali: näituse nimiteos, «Sinine veri» ja «Black and White» ning maalidega seotud performance’ite videod.
Video «Iidoli toit» improvisatsioonilisest etendusest kajastab inimese ja teda ümbritseva reaalsuse erinevate arusaamade võimalusi ja võimatusi, see on lugu väljakutsetest, sõjast ja leppimisest tegelikkusega. «Wonderbird and the white ship» on mikstuur, mille tegevus toimub mitmel maal ja ajal nagu sümbolistlik-rituaalne muinasjutt.
Budismi kogemus pärineb Joonasel 2011. aastast Pärnu raamatukogust seminarilt, kus kunstnik kirgastus ja tundis energeetilist kuldset välja raamatukogu kohal.
Omapärane on budismi suhe mütoloogiliste kujude reaalsusse, millega tegeleb ka Joonas. Seda on kirjeldanud Linnart Mäll.
Kui rahvalikus budismis peeti neid täiesti reaalseks, siis filosoofiline budism vaatles kujusid teadvuse loominguna ja välistas sellega küsimuse nende reaalsusest või ebareaalsusest. Selline lähenemine avas võimaluse budistliku panteoni piiramatuks laienemiseks, kaasati tohutult kõigi budismi levialasse kuuluvate rahvaste ja hõimude jumalaid, pooljumalaid ja teisi mütoloogilisi olendeid. Joonas näib olevat jõudnud nirvaanasse.
Tehniliselt on need väljapanekul eksponeeritud videod ja maalid ühendatud installatiivseks tervikuks, kus on kasutatud erinevaid loomingulisi väljendusvahendeid, mis on valmistatud kõik saladuslikus autoritehnikas. Enamasti on tegu assamblaažide, akumulatsioonide ja kollaažidega, kus tähtis on sõnum. Osalt sarnanevad need Ameerika popkunstniku Robert Rauschenbergi 1960ndate tööga, kus lõuendile oli kleebitud madrats.
Teos kuldsest budast ei vihja sellele, et Joonas on budist, pigem vastupidi. Ta on elupõline anarhist ja konformist, kes võib igal hetkel olla üllatuslikult äärmiselt konservatiivne.
Näitus
Andrus Joonas
«Kuldne buda Pärnu raamatukogu kohal juunis 2011»
Metropoli galeriis (Tallinnas Vana-Kalamaja 46)
14. detsembrini