Äsja Peterburis koos ERSOga suurepärase debüüdi teinud 26-aastane pianist Mihkel Poll on tõusmas üheks Eesti säravamaks nooreks interpreediks, mida kinnitab ka tema nimetamine meie esindusorkestri resideerivaks solistiks.
Mihkel Poll, muusikuks sündinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi te tegite Peterburi filharmoonia suures saalis oma suure kontserdidebüüdi, pole see linn teile muusikalises mõttes päris võõras…
Jah, sest kui olla täiesti täpne, oli minu esimene ülesastumine Peterburis kümme aastat tagasi, mil me koos teiste Maigi Pakri klaveriõpilastega ühes siinses muuseumis kontserdi andsime.
Õpetajatest rääkides... Kellele te praegu, nüüd juba professionaalse muusikuna, sügavaima kummarduse teeksite?
Esiteks oma perekonnale ja lähedastele, sest nagu õigesti öeldakse, kõik algab kodust. Ja loomulikult kõigile oma õpetajatele: Helve Kuuskmannile, Maigi Pakrile, Ivari Iljale ja Ronan O’Horale Londonis.
Ilja, kelle juures muusika- ja teatriakadeemia doktorantuuris jätkan õpinguid praegugi, on inimene, kes on mind kõige rohkem mõjutanud. Paljuski just tänu temale olen ma muusikuna see, kes ma olen.
Kuidas üldse jõuda selleni, et noort muusikut mitte ainult tähele ei pandaks, vaid ka esinema kutsutaks ja saabuks see õnnis hetk – rahvusvaheline läbimurre?
Üht eduvalemit kindlasti pole. Palju võib sõltuda juhusest: kellele, kus ja mis kontekstis juhtud silma jääma. Positiivseteks impulssideks võivad osutuda nii konkursid kui edukad kontserdid.
Oluline on siiski hoida fookus eelkõige loomingulistel küsimustel, mõtestada kunsti ja muusikaga seonduvat, harjutada, süveneda. Muusikuameti tõeline väärtus peitub ikkagi selles ning edu ja tunnustus, nii nagu mina nendest aru saan, saavad võrsuda vaid kunstiküpsuse ja loomingulise sisukuse pinnalt.
Mida te üldse karjäärist, edust ja olelusvõitlusest arvate?
Kui räägime karjäärist, siis on esmatähtis, et oleks kontserte ja võiks end ära elatada. Või kui kutsutakse mõne orkestri ette – need on märgid, et sind võetakse tõsiselt, et oled kellelegi silma jäänud. Olen väga õnnelik, et mind on toetatud ja usaldatud – ilma selleta on noorel muusikul väga raske.
Maailmas on kahtlemata väga palju väljapaistvaid interpreete. Olelusvõitlusele keskendumise asemel võiks pigem otsida kaasmuusikutelt inspiratsiooni ja innustust ise edasi areneda. Maailm ei ole õiglane paik, igaüks meist vääriks rohkem, kui tal on. Kui sellele liigselt tähelepanu pöörata, on kerge kibestuda ning jääda ilma rõõmust olemasoleva üle.
Muusiku elukutse väärtus on ju tegelikult milleski muus kui materiaalses: muusikaga on mõtet tegeleda ainult siis, kui rõõm sellest kaalub üles stressi, ebakindluse ja muud mured, mis elukutsega kaasas käivad.
Mis edusse puutub, siis pole see mitte see, kui edukas sa väliselt oled või kui palju raha sul on, vaid see, kui keegi tuleb su kontserdile ja lahkub sealt elamusega. Olen isegi sattunud kuulama selliseid interpreete, kes on küll väga kuulsad, kuid kelle puhul võid tõdeda, et jah, tase on küll väga kõrge, kuid midagi väga olulist jääb siiski puudu.
Millal te viimati endalt küsisite, kas ja kui kõrgele oma sihte muusikas seada?
Mul pole kunagi olnud tõsiseid kõhklusi või plaane tegeleda millegi muu kui muusikaga. Klaverit hakkasin õppima kuueaastaselt. Võib-olla oli oma osa selles ka geenidel. (Mihkel Polli isa Siim Poll on pianist ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli klaveriosakonna õppejõud, ema Kadri Hunt laulja, helilooja ja koorijuht, vanaisa Märt Hunt ansamblijuht, kes on kirjutanud palju tuntud lastelaule – R. L.).
Kui palju te päevas harjutate?
See sõltub paljudest asjaoludest, varem kuus kuni kaheksa tundi. Seda tuleb eriti teatud vanuses ja arenguetapis väga intensiivselt teha, sest teisiti lihtsalt ei saa. Kuid see rõõm, mida sa tulemusena hiljem koged, annab palju tagasi. Enne kontserti ma väga palju ei harjuta, et end mitte liigselt väsitada. Oluline on oma energia siiski lavale, mitte proovisaali jätta.
On teil hea lavanärv?
Eks esinemiskogemustega kaasne ka oskus lavanärvi paremini kontrollida ja enda kasuks pöörata. See annab heal juhul esinemisele palju juurde, halval juhul võib aga viia katastroofini. Eneseusk ja tahe on kindlasti tegurid, ilma milleta on laval raske. Pärssivalt mõjuvad alati must südametunnistus (st vähene ettevalmistus) ja füüsiline väsimus.
Tänapäeva loovinimesed, ükskõik mis vallas nad tegutsevad, on võrreldes eelmiste põlvkondadega palju avatumad suhtlejad, neile pole probleem lubada võõrad oma loomingulisse kööki, olla avalikkuse pidevas huviorbiidis … Kuidas see teie natuuriga sobib?
Ma arvan, et tõeline kunst on ikkagi midagi väga isiklikku ja sünnib sügaval sisimas. Kuivõrd suudab looja keskenduda veel muule, sõltub tema natuuri tugevusest. Pahatihti on kõik see, mis üldsust huvitab, tegelikult vähetähtis ning viib tähelepanu asja sisult kõrvale. Loomeinimeselt peaks eelkõige ootama ikkagi sisulisi väärtusi, mis tihti sünnivad seletamatute ning valulike protsesside tulemusel.
Mihkel Poll
• Alustas klaveriõpinguid 6-aastaselt Nõmme muusikakoolis. Praegu õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Londonis Guildhalli muusika- ja draamakoolis.
• On edukalt osalenud vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel. 2010. aastal võitis Guildhalli kooli Wigmore Recital Prize’i, millega kaasnes tänavu juulis debüütkontsert Londoni Wigmor Hallis.
• On andnud kontserte Eestis, Venemaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Belgias, Suurbritannias, Kreekas, Lätis ja Ameerika Ühendriikides.