Kenneth Muuli: otsustasin luua maailma, mis ei saa otsa

Kenneth Muuli Foto: Liis Treimann / Postimees

Suurt ulmefantaasiat kirjutav 18-aastane Kenneth Muuli väidab, et tema kavandatav triloogia tegeleb mõnes mõttes ka valgustusideede taaslevitamisega.

Esiteks, kuidas lugejad maailmas, kus sedalaadi kirjanduse valik on meeletu, teie raamatu «Hero» üldse üles leiaks, selle kasuks otsustaks? Ega keegi valikut tehes jõua süüvida ega hakkagi süüvima teie argumentidesse, mis teeb te raamatu eriliseks.

Minu raamatu teeb eriliseks graafilisus. Tänapäeva inimene läheb vaatama filme raamatute asemel, sest filmid annavad füüsilisema kogemuse. Maailm on muutunud kiiremaks ja elu sellega ühes, leian, et raamatu traditsioonilist vormingut veidi ümber mõeldes olen avastanud viisi, kuidas tuua inimesi taas lugema. Kui lugejal ei ole lõputult aega süveneda ja mõtiskleda, siis saab ta endale ette juba suures mahus valmis kujutatud tegelased. Täpselt nagu filmi on lihtsam jälgida, kuna peategelane on kogu aeg silme ees, muutub ka raamatu lugemine lihtsamaks, kuna inimesel on osadeks lahti võetuna kujutatud ette terve maailm, kus sündmustik toimub. Tihtipeale kurdetakse ka, et kui suur ja põnev lugu ära lõpeb, siis saab elamus justkui otsa, kuna teose universum on piiritletud kaanest kaaneni. Olen ka ise seda tundnud ja seepärast otsustasin luua maailma, mis ei saa otsa.

Kindlasti on oluline mainida ka, et tegemist ei ole järjekordse armukolmnurgaga ega printsi ja printsessi looga. Ma olen tüdinud, et elu juures ei nähtagi enam muud kui suhteid, seda eriti, kui armastusest on tehtud müügiartikkel. Just seepärast otsustasingi, et minu raamat ei keerle ümber armastuse. Armastus on viidud aktiivseks kõrvalteemaks ja selle asemele on tõstetud tegelaste eksistentsialismi küsimus ning ellujäämisinstinkt. Meie endi maailm on kohutavalt elav ja püüan teosega ergutada inimesi seda jällegi uutes värvides vaatama.

Teiseks, olete loonud oma teosele suured globaalsed taustsüsteemid, aga miks te arvate, et keegi jõuab ja viitsib ja tahab neisse süüvida ning kõigest sellest osa saada ning oma väärtuslikku aega, mille eest võitlevad paljud – tööandjast alates ja meelelahutusportaalidega lõpetades –, teie teosele kulutada, seda enam, et te raamat nõuab suurt aja ja vaimuenergia pühendamist?

Teose kirjutamisel oli algusest peale selge, et ma ei taha luua ainult üht lugu, ma tahan kirjutada elust. Me kõik elame, elu on maailma kõige huvitavam osa, miks muidu müüksid tabloidajakirjad ja tõsieluseriaalid. Inimestele meeldib elu. Konkreetse loo idee pärineb samuti elust enesest, kuid kuna ma ei ole eriline autobiograafiate fänn, otsustasin inimestele edasi anda vaid enda ideed ja kogemust. Kasutan selle jaoks seda loodud universumi ja seal esinevaid tegelasi.

Olen andnud endast parima, et luua maailm, kuhu ei peaks süvenema, vaid milles saab elada. Väga lihtsa näitena võin tuua, kui inimene logib sisse heronovel.com leheküljele, siis tunneb ta taustal ära kohe leegi praksumise ja ühtlasi pendeldava kella. Raamatu leheküljed on pööramisel rasked, «Pärimus» («Lore») on iganenud ja vaid välimuselt justkui hingab välja seda vananenud hõngu ja tarkust. Kõik detailid on läbi mõeldud aitamaks inimesele avamise hetkest alates piiluda teise maailma, et lüüa lahti nende fantaasia uksed. Kõik see kiirgab inimesele õiget meeleolu ja lugu ulatub justkui lugejale tuppa sisse, ta saab sellest tõeliselt osaks.

Kindlasti ei pea raamatu lugemisele kulutama vaimuenergiat, pigem see just laeb inimest sellega. Tarvis on vaid minna kohale ja pöörata lehte, raamat teeb kõik edasise teie eest. Kust iganes te ka sisse ei logiks, ulatab Alterra teile alati käe ja tõmbab teid enda sisse.

Kolmandaks, kuidas te kavatsete oma raamatu ikkagi maailma viia? Raamatu võib kirjutada igaüks, nagu võib igaüks anda välja heliplaadi, aga küsimus on selles, kuidas see maha müüa.

Raamat on mõeldud kõigile ja juba see ainuüksi on põhjus, miks teosega kindlasti tutvuda. Lugu kandva probleemi kõrval käiakse raamatus üle palju teravaid ja igapäevaseid elulisi küsimusi: mis on moraalne ja mis mitte, kuidas meid sunnitakse kalduma oma unistustest kõrvale ning meie võitlus nende mõjutajate vastu. Siin on tõesti kõigile midagi.

Minu isiklik soov on alati olnud teha oma looming kättesaadavaks kõigile. See tähendab, et teoreetiliselt saaksid isegi maailma kõige vaesemad kodanikud – inimesed, kes elavad ära vähem kui dollari ja 25 sendi eest päevas – lubada endale «Hero» romaani kahe päeva säästudega.

Kuid veel enam on mul soov lugejatega tõesti suhelda. Kavatsen lähikuudel avada foorumi, kus lugejad saavad arutleda raamatu sisu üle ning kus ma annan kõigele ka enda perspektiivi. Tahan anda teoses seiklejale võimaluse selle loo sisu muuta. Kujundada tegelasi, kellest ta loeb, kujundada maailma, millest ta loeb. Kõige selle taga seisab idee, et täpselt samamoodi, nagu lugeja saab kujundada minu loodud fantaasiauniversumi, saab ta kujundada ka meie reaalset maailma. Lühidalt võib öelda, et tegemist on mõnes mõttes ka valgustusideede taaslevitamisega.

Neljandaks, küllap teate isegi, et kõiki teiesuguseid seni tundmatuid autoreid, kes võtavad ette teha midagi loominguliselt suurt ja eepilist ja maailmavallutuslikku, peetakse pehmelt öeldes megalomaanideks. Kuidas veenate lugejaid, et te seda ei ole?

Ma ei ole mitte mingil juhul kirjanik. Arvan, et see on roll, mida ei tohiks keegi endale võtta, see on tiitel, mis pälvitakse lugejatelt, kui autori looming on tõesti midagi väärt. Minu eesmärk on jätta märk inimeste mõtetesse ja südameisse ning seda mitte endast, vaid positiivsetest ideedest ja süngetest tõdemustest, mis paneksid lugeja teistmoodi käituma; tekitaksid temas emotsiooni, kus ta annab endast oma võimalustega kõik, et luua inimeste vahel harmooniat. Loodan, et peale teose lugemist mõtlevad inimesed tõesti sügavalt oma elu peale ning mida head ja arengut soosivat nad on selle jooksul korda saatnud.

Samas aga ei ole mul mingeid pettekujutlusi sellest, kui suur on meie maailm. Ma tean, et lootus üksi on vaid lolli lohutus ja seeläbi jätkan pidevat tööd levitamaks oma utoopiliste tulemustega, kuid reaalsete sammudega [saavutatavaid] ideid. Ma ei taha luua järjekordset meedia ja/või moelainet, oleksin palju rohkem rahul, kui suudaksin luua tasase ja pideva loode, mis lihviks ühiskonda. Elu meie ümber ei lõpe ja sestap tahan hakkama saada püsivalt progressivsete tulemustega.

Viimaks, olete kõigest 18 ja kirjutate nii hiiglaslike mõõtmetega ja suurte ambitsioonidega teost – kust tuleb teie enesekindlus ja elutarkus, et seda kõike teha?

See on väga raske küsimus. Tõenäoliselt tuginen ütlusele, et lapse suu ei valeta, kuigi päris lapseks mind vist enam lugeda ei saa. Nii palju kui ma oma elu mäletan, olen alati analüüsinud, ma ei tea, miks, aga olen. Minu eepilised proportsioonid pärinevad tüdimusest, ma ei pruugi mõista maailmast kõike, kuid isegi väga vähese pealt saab aru, et midagi on meie keskel totaalselt valesti.

Kui väike laps küsib suurelt inimeselt, miks on sõda, siis on «täiskasvanu» täpselt sama nõutu kui küsija. Mis kasu on olla toiduahela tipus ja seal lihtsalt looderdada, sama hästi võiks olla meie asemel majesteetlikud lõvid või jõulised krokodillid. Kas meil on õigus öelda, et elu on vaid tugevatele, kuna nii ju loomariigis käib? Kui meil on võimalus teha ja elada teistmoodi, siis miks me seda võimalust ei kasuta? Kaua võib laiskus meid oraga taga ajada? Kaua võib loomaks jääda? Läbi elu kummaliste keerdkäikude ja kokkusattumuste tulemusel on mulle selgeks saanud, et inimestel on kindlasti läbi käia veel üks suur evolutsiooni etapp – vaimne evolutsioon. «Seal, kus näed viga laita, seal mine ja aita» – sellest visioonist tulenebki mu enesekindlus.