Kirjandus leiab igaviku kujundis

Rein Veidemann mõõdab sammudega treppi, mis on kujundina oluline ka tema uues romaanis. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli professori, Postimehe kolumnisti Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaan «Tund enne igavikku» räägib loo Tartu Ülikoolist, meheks saamisest ja valikutest. See on Reinu lugu, kuid talle omaselt ka Eesti lugu.

Mul on hea meel Reinuga (ühes toimetuses töötades oleme sina peal) tema romaanist rääkida, sest tegemist on hea ja haarava romaaniga, mis pakub head stiili, põnevat süžeed ja ootamatusi.

Rein tunnistab, et nüüd, kui ta on tasahilju juba eemaldumas teose maailmast – ehkki emotsionaalne side jääb sellega veel kauaks, ikkagi oma laps –, võib ta «Tundi enne igavikku» vaadata teise pilguga. «Kirjanduskriitiku – mis on ju olnud pikka aega mu pärisamet – hoiakuga,» lausub ta silmade särades.

«Ja see hoiak ütleb mulle, et rangeimgi kriitik ei saaks romaanile ette heita kompositsioonilõtvust, kujundi- või mõtluste vaegust, psühholoogiliselt usutava käitumisega tegelaste puudumist.»

Samas kinnitab ta, et ükski sõlmkoht või karakter polnud enne paberile joonistatud. «Kogu muster oli peas olemas. Küpses seal mitte kui skeem, vaid kui kirjutamise säng. Seitse aastat! Kuni 2011. aastal sattusin eesti kultuurilooga tegeldes lugema üht sakraalarhitektuuri käsitlevat artiklit – aga ju olin siis piisavalt otsinud, et sellest juhusest sai sütik romaani võtmekujundile, hagioskoobile, sellele «pühale vaateavale», mis võimendub uksesilmas. Mis omakorda nii rabavalt mõjus romaani jutustajale, kui ta esmakordselt 1969. aasta sügisel Tartu Ülikooli peahoone uksest sisenes.»

Selle äratundmise järel vajas Rein vaid nädalate viisi üksindushetki, et kogu looga, õieti paljude lugudega, silmitsi seista ja need romaaniks vormida.  

Aga ikkagi, kas lisaks hagioskoobile ajendas sind veel miski «Tundi enne igavikku» kirjutama? Ehk lihtsustades küsides, miks sa selle raamatu kirjutasid?

Lihtne vastus oleks: ma ei saanud seda kirjutamata jätta. Ma ei ole see tüüp, kes end kirjutamisega lõbustaks, lootuses, et see lõbustab ka lugejaid.

See suurem pilt, mis mind selleks ajendas, on küsimus, millest tahetakse mööda libiseda või ei peeta miskipärast oluliseks, ja nimelt: kuidas sai võimalikuks see, et Nõukogude režiimi pesumasinast läbi käinud uued põlvkonnad ning eriti see nn kuuekümnendate põlvkond – talle ongi raamat pühendatud – tõusid 1980ndatel Eesti vabastusliikumise etteotsa?

Osalt võiks minu romaan olla vastuseks sellele küsimusele. 1960ndate teisel poolel, lõpus ja 1970ndate algul mängiti Eesti (NSV) ülikoolides ja eriti Tartu Ülikoolis läbi kodanikuühiskonna ja demokraatiakool. Nii nagu iseorganiseerumist ja -majandamist õpiti Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas. Siis tehti seda veel tões ja vaimus. Haridus oli valmisolek vabaduseks, kuigi vabadust ennast polnud toona isegi silmapiiril. See tuli luua enda sees.

Ja mitte kuidagi ei saa kõrvale jätta tõsiasja, et see täisharidus (mis sest, et punase udutamisega varjutatud) oli ikkagi osutunud mingil imeväel eestikeelseks. See on päästnud mitu põlvkonda eesti meele kestmiseks.

Aga teine, selle romaani n-ö suure pildi juurde kuuluv küsimus kõlab: kas ja kuidas on võimalik tõusta kõrgemale keskpärasusest, unistada millestki nimetult suurest, kui ajavaim ise töötab selle vastu? Ehk teisisõnu, piltlikult: mida teha siis, kui te olete metroo sügavusse viival eskalaatoril ja püüate alla viivast trepist tagasi üles pääseda?

Kui palju on selles romaanis Rein Veidemanni enda elu, pihtimust?

Ma ei tea kirjanikke, ulme- ja krimikirjanikud vahest välja arvata, kes ei kasutaks teos(t)es omaenda, sugulaste, sõprade või teiste lähedaste elukogemust, ilmavaateid, iseloome. Mis puutub selle romaani «autobiograafilistesse sugemetesse», siis on need «sugemed» kirjutatud enda suhtes lõikava aususega. Aga on püütud ka teiste vastu aus olla, nendele õigustuseks sõna andes, nende tunnetes ja mõtetes jutustajat vastu peegeldades.

Muide, me ju teame, et autobiograafilised on nii Lutsu kui ka Tammsaare ja Kivikase, uuemast ajast Krossi – kes näiteks on tunnistanud, et ta oli Russowis näinud oma alter ego’t –, Traadi, Kaplinski jpt proosateosed. Nii autobiograafilised, et Pearu Muraka prototüüp oli valmis Tammsaarega kohut käima, igatahes oldi solvunud. Nagu ka Lutsu mõne tegelase eluvasted leidsid, et neile on tehtud ülekohut.

Eesti viimase aja autobiograafilise romaani tipuks on olnud Mihkel Raua «Musta pori näkku». Olen ka ise selles nimeliselt tegelane ja kuuldavasti olen jõudnud nüüd ka Vanemuise teatrilavale, asjaolu, mille vastu ma küll tahaksin protestida. Aga romaani menukas levik kinnitab, et toores elu müüb!

Minu romaani sisetekstiks, nn romaaniks romaanis, on Andreas Wiigi pihtimuslik päevik. Jah, ka mina pidasin kunagi nii oma elu- kui ka lugemispäevikut. Aga lugeja ei pea teadma, kui palju on seda stiliseeritud, fiktsiooniga täiendatud. Ma loodan väga, et seda loetakse ikkagi Andreas Wiigi, mitte Rein Veidemanni pihtimustena.

Kuigi – ma võin ju seda üksnes loota, sest ükski kirjanik ei saa oma lugejaile ette kirjutada, mida nad sealt välja loevad. Kirjanik ise saab loota üksnes kujundile. Ja see on olnud mu eesmärgiks küll ka Wiigi päevikut romaani istutades.

«Tund enne igavikku» on intrigeeriv – sa ju kirjutad sellest, kuidas poisikesest sai mees, tood lugejate ette üsna intiimsed lood.

See on tõesti pakkunud mulle huvi, mis see mehekssaamine endast kujutab ja mida tähendab «olla mees»? Eriti kui see mees on nii «ebamehelikult» humanitaarne tegelane, naiivne idealist. Andreas ja Liivia Wiigi (üliõpilas)abielu ei jookse ju liiva mitte sel põhjusel, et Andreas oleks liiga «humanitaarne», vaid Liivia hirmust, et niisugusest eluarglikust inimesest, nagu seda Andreas naise meelest on, pole kaitset tulevasele perele. Siin on ka see suur armastuse ja abielu dilemma.

Sinugi romaanis on seksistseene. Sellest kirjutades on kerge libastuda, muutuda labaseks. Tundub, et suutsid seda vältida, nii et just sinult oleks õige küsida: mida soovitad neile (algajatele) kirjanikele, keda ahvatleb soov kujutada inimeste intiimelu?

Ärgu kirjutagu, kui see ei teeni lugu või kui sel puudub loomisakti kui kujundi väärtus. Aga tänapäeva eesti kirjanduses võib leida ka teoseid, kus seksuaalühteid kujutatakse kui elutülpimuse korvamise või igavuse täidet. Võib muidugi ka nii, ent siis kaob sellest erootiline alge.

Jah, tunnistan, see on suur kunst kujutada kahe inimese täieliku ühtesaamishetke nii, et see ei alandaks tegelasi ega lugejat. Lugeja alandamine on see, kui tema kujutlusvõime blokeeritakse. Siis saab sellest pornograafia või kopulatsiooni tehniline kirjeldus.

Kokkuvõttes peab nentima, et «Tund enne igavikku» on siiski üsna sinu nägu: sa valutad südant ülikooli ja humanitaarteaduste säilimise pärast ülikoolis. See on nii kohutavalt armas, kuidas sa ülistad ülikooli – noore keskkoolipoisina oli ülikool sinule midagi tõeliselt püha!

Oli tõesti. Veel 20. sajandi lõpus oli palju eestlaste suguvõsasid, kust koorusid alles esimese põlve haritlased. Küllap on neid veel 21. sajandi algulgi. Mina mõistan, mida tähendas 19. sajandi lõpukümnendeil oma talu rendile saanud või end vabaks ostnud talupojale see, kui ta võis oma poja saata ülikooli. See oli uus igavikumõõde selle kõrval, mida talle tähendas talu. Haridus on igavikupuudutus. Haritud rahvas on kestmise pant. Eks selle arusaamise kaotamise hirmust on ka kantud see teos. Ülikool on mulle praegugi püha üritus.

Nii nagu 1990ndatel on ka praegu päevakorras küsimused, kellele ja mis raha eest tarkusi edasi anda. Ülikoolides on eesti keel õppekeelena oma positsiooni kaotamas … Ehmatav, kuidas 20 aastaga pole nagu midagi muutunud.

Kui loen Sirbist doktoriväitekirjade kaitsmise teateid, väitekirju, mis enamasti on ingliskeelsed, siis tunnen hinges nukrust. Just sellist, ilmselt paratamatuse nukrust. Ehkki tahaks karjuda: «Eesti Vabariigis kirjutatakse ja kaitstakse teadustöid eesti keeles!» Sest see on ühtlasi mõtlemise küsimus.

Pandagu väitekirjade lõppu laiendatud kokkuvõtted vene, saksa ja prantsuse keeles, nagu seda tehti 1920ndate-1930ndate Tartu Ülikoolis. Aga Eestis tehtav teadus sündigu eesti keeles! Sest võetagu ometi teadmiseks, et iga keel on loomisvahend. Ja kui eesti keelel see võimalus aheneb, siis aheneb ka selles keeles sündiva kultuuri loovus. Kui aga kaob loovus, siis hajub ka see kultuur.  

Nüüd oled sa Tallinna Ülikooli professor, kuid esimest korda õpetasid üliõpilasi juba 1977. aastal: töötasid siis tunnitasulise õppejõuna Tartu Ülikoolis, pidasid loenguid eesti kirjanduskriitika ajaloost ja poeetikast. Seega oled sa õige inimene, kellelt küsida: mis siis ikkagi on ülikoolides lahti? Mis on valesti läinud?

Romaanis pihib sellest, võib-olla ka üle dramatiseerides, Andreas Wiik. Teda ma kordama ei hakka. Aga üldisem põhjus on see, et neoliberalistlik mudel, mille polügooniks Eesti on alates 1990ndate keskpaigast muudetud, toimib ka ülikooliõppe ja teadustöö korralduses.

Turufundamentalism tähendab siin seda, et me ei jaga enam teadmisi, vaid ostame ja müüme neid. Seejuures armutus konkurentsis: ühtede ainete omandamise eest saadakse rohkem punkte, teiste eest vähem, punktid konverteeritakse üliõpilastel soorituseks, õppejõududel eksamite kaudu «pearahaks». Õppejõud omakorda jahivad teadlastena tsiteeringuid ja väljaandeid, mis seda tagavad, sest sellest sõltuvad nende teadusteemad ja uurimistöö rahastamine.

Kõik me oleme müügiks. Haridusest on saanud kaup – see on suurim muutus, mida mul on tulnud oma elus kogeda. Vahetu kasu(mi)jaht on tapmas õppejõu ja üliõpilase loomingulist suhet. Üliõpilase poolt vaadatuna: saaks aga kiiremini konveierile, kus on karjäär, positsioon, võim, raha. Õppejõu poolt vaadatuna: kuidas küll olla valitud järgmisekski perioodiks. Vaimuautoriteedid on asendunud või asendumas administratiivsete, manageerivate («kui palju oled sa oma osakonnale raha teeninud?!») autoriteetidega.

Mul on olnud siiski õnn õppida inimeste käe all, kellest kiirgas vaimsust. Tõsi, raha nad teha ei osanud. Sic transit …

Sinust märksa nooremad autorid, näiteks Urmas Vadi ütles intervjuus, et romaani kirjutamiseks peab trenni tegema: kirjutama, kirjutama ja kirjutama. Jan Kaus rõhutas, et tänapäeval on olulisem stiili küsimus, sest lugusid on juba küllalt meie ümber, ta pidas oluliseks just seda, kuidas lugu jutustada. Mida sa vanema kolleegina lisaksid?

Kordaksin Plinius Vanema mõtet nulla dies sine linea: mitte päevagi kriipsuta. Aga juhin tähelepanu sellele, et see oli öeldud maalija kohta, kes iga päev olevat pintsliga töötanud. Mitte kirjaniku kohta! Nähes, kui palju on meie verbaalses ruumis kirjanduslikku käsitööd ja lihtsalt harrastust, kardan, et nürineb meie suutlikkus ära tunda tõelist ilukirjandust, mille südameks on KUJUND. Selles mõttes olen Jan Kausiga ühte meelt.

Kirjandus algab küll sõnast, aga tungib kujundi poole, kus ta leiab ka oma lõpliku kodu. Igaviku.  

Rein Veidemann esitleb romaani «Tund enne igavikku» homme kell 14.30 Tallinnas Kirjanike Maja saalis.

Rein Veidemann

«Tund enne igavikku»

Eesti Keele Sihtasutus

2012