Kui jõuluvana armub

Kutse mängule: «Puhh» on Nukuteatri sõnul inspireeritud armastatud mänguasjadest ja lapsepõlves kuuldud lugudest. Foto: Stanislav Moškov

Eesti Nukuteatri mängukavast leiab jõulude eel ja ajal lisaks möödunud aastal lavaküpseks saanud «Cosette’ile» kaks uut lavastust. Omal moel huvitavad on mõlemad ja täpselt paraja pikkusega, et ka kõige pisemad jaksaksid neist osa saada.

Millest ikka jõuluajal rääkida, kui mitte jõuludest: päkapikkudest ja kingisaginast? Selleks on «Jõuluvana ja väikese põhjapõdra» autor, näitleja Harriet Toompere leidnud huvitava nurga.

Lugu räägib sellest, kuidas jõulud on ukse ees, aga jõuluvana (Anti Kobin) on armunud ja nii pole tema peas mitte kingitused lastele, vaid hoopis tädi Ülle (Lee Trei). Armumine on ju igati tore ja jõuluvana ka kusagil sisimas, paksu punase mantli ja pika valge habeme varjus inimene, aga jõulud ei saa ju ometi ära jääda!

Päästma asuvad jõule väike põhjapõder (Mirko Rajas) ja päkapikk (Tarmo Männard). Selle käigus juhtub nii mõndagi põnevat ja kohtab teisigi värvikaid tegelasi.

Igal ametil oma saladus

Kaaludes lõpuks varianti jõuluvana asendada, koorub välja, et igal ametil on oma saladused ja oskused – pole ikka päris nii, et lähed istud maha ja jagad kinke. Kas koputada või helistada kella, kuidas teada laste nimesid ja mida neile öelda: need on täiesti siirad küsimused, mis tekivad päkapikk Gustavil (Mihkel Tikerpalu), kelle unistuseks on saada jõuluvanaks.

Iga hea tulemuse taga seisab üks tubli meeskond ja ehkki armastatakse öelda, et asendamatuid inimesi ei ole, pole jõuluvana töö kindlasti nende killast, mille kohta saaks seda täie kindlusega väita.

Lavastuse teeb sujuvaks äärmiselt nutikalt kasutatud lavakardin, mida võib suisa interaktiivseks nimetada. Kardinale projitseeritud talvepildid koos metsa ja majadega ning sinna juurde sobiva muusika ja krudiseva lumega annavad loole väga palju juurde, võimaldades sujuvalt tegevuskohti vahetada.

Ja üldse hakkab vist järjest iganenumaks muutuma see, kui tegevus üksnes laval aset leiab – õueminek näiteks toob selles lavastuses tegelased otse lava ette. Jõuluvana tuba on hästi hubaseks kujundatud, nii et vaatajas tekib lõpuks mõnus jõulutunne, mis sest et tegelased muretsevad just selle puudumise pärast.

Näidend saab jätkuda juba kodus, sest nutikas kavaleht vormub nobedate näppude all 3D-lavaks koos pabertegelastega. Kolmeaastasele piigale jääb värvikamalt meelde tegus põhjapõder, kuid ka särtsakas tädi Ülle.

Viktoria keskuses mängitav «Puhh» ei haara mitte kohe kaasa – enne on vaja mõista, mis laval sünnib. Kõik on peensusteni läbi mõeldud, alates näitlejate valikust ja lõpetades nende endi esitatud a cappella taustamuusikaga, rääkimata armsatest, peaaegu inimsuuruses mänguloomadest.

Elevuse ja kaasaelamise järgi paistsid lavastuse kõige kiiremini omaks võtvat umbes kolmesed, nagu ka mu enda noorem tütar. Lugu ise aga kipub aeglasevõitu olevat, ehkki kokku on nopitud parimad Puhhi-palad. Võrdlus tekib teletupsudega, kes samuti just pisematele põnnidele meeldivad.

Kutse mängule

Teostus seevastu pakub suuremat huvi. Mänguloomade kasutamine haakub igati loogiliselt Puhhi tegeliku looga – tegemist on ju mänguasjadega, kes elustuvad inimese, Christopher Robini käe ja suu läbi. Nii ongi näitleja õige koht just oma lelu (nuku) kõrval.

Kokkuvõttes on see üks tõsine kaisukaru Teddy 110. sünnipäevast inspireeritud lugu, mille puhul tundub, et see tõeline põlemine jääb pigem sissepoole, pakkudes osalistele sedapuhku rohkem kui vaatajatele, on kui kutse mängule. Kutse oma lelule/fantaasiale elu sisse puhuda. Mis võib samas omaette eesmärk ollagi, arvestades lavastuse lõpuosa, kui juba suureks sirgunud Christopher Robin lubab ikka oma Puhhi meeles pidada.

Harriet Toompere

«Jõuluvana ja väike põhjapõder»

Lavastaja Hendrik Toompere jr jr. Kunstnik Rosita Raud. Muusikaline kujundaja Andre Pichen

Esietendus 1. detsembril nukuteatri väikeses saalis

«Puhh»

Lavastaja Vahur Keller. Kunstnik Britt Urbla Keller. Muusikaline kujundaja Kaire Vilgats. Valguskujundaja Triin Rahnu

Esietendus 2. detsembril Viktoria keskuses