VAT 25!

Vanad VATi-hundid: Tiina Rebane ja Aare Toikka. Foto: Andres Haabu

Mis on vattarsis ja miks ei räägita VAT Teatrist kui Toikka teatrist, selgitavad teatri 25. sünnipäeval kunstiline juht Aare Toikka ja teatrijuht Tiina Rebane.

Olete VATiga seotud algusest peale. Kas olete 25 aastaga rikkaks ka saanud?

Tiina Rebane: Kui räägime vaimses mõttes, siis loomulikult. Kui sain ise 25, siis minu meelest algas just parim iga. Kõik lollused, mõttetud tõmblemised olid selleks ajaks jäänud seljataha, väärtushinnangud hakkasid selgemaks muutuma. Mulle väga meeldis ja meeldib siiani see elu, mis on pärast 25. eluaastat.

Aare Toikka: Sa võrdlesid inimhinge ja teatrirühma 25 aastat.

Rebane: Aga teater ju koosneb inimestest! Sa teed seda inimestele, mõjutad inimesi. Kuidas sa saad inimesi teatrist eraldada.

Toikka: Selles mõttes minu vastus võiks kõlada küll, et oleme, jah, rikkaks saanud. Elu ja töö mõttes, mida me teeme. Võib-olla rõõmu mõttes, mida meie päevades on.

Aga rahaliselt? Olla  iseendale tööandja, nii et kõrvalt väga midagi muud ei pea tegema, on ju ka rikkus?

Rebane: Eks neid kõrvaltöid ikka ole. Teatris töötava inimesena majanduslikult rikkaks saada on väga suur küsimärk. Üks osa rikkusest on need inimesed, kellega koos alustasime ja kes aastate jooksul on meie kõrval olnud. See on see, mida ei vahetaks millegi vastu.

Kas see, et teater on 25 aastat vastu pidanud, üllatab teid?

Toikka: Mul on selle üle hea meel. Aga teatritegemine üllatab mind lausa igas proovis. Endiselt. Iga lavastusega lähen ma  uuesti 1. klassi.

Rebane: Alguses ei mõelnud küll, et viis või kümme aastat. Tahtsime lihtsalt teha. Kui alguses said kõik «ismid» läbi proovitud, siis ühel hetkel oli tähtis ellu jääda. Kui peale sinu on veel neid, kelle eest sa vastutad, hakkad mõtlema perspektiivis. Aga miski ei välista, et ühel päeval on teater surnud, siis ongi surnud.

NO99 teatas avalikult, et nende elueaks on 99 lavastust. Kui…

Rebane: Me huviga ootame, et kas see lõpp on ikka lõpp.

Toikka: Me ei leiuta siin jalgratast, ka NO99 ei leiuta. Teatritrupi loomulik eluiga on seitse aastat. Kuigi VAT saab institutsioonina 25-aastaseks, on selle aja sees olnud mitu truppi. Trupi loomulik surm on nagu iga surm, äärmiselt kurvastav ja võimas kogemus. Ma olen olnud ka sünni juures. See, et inimesed saavad kokku ja hakkavad midagi tegema, ei tähenda, et trupp on sündinud.

Kuidas näha, et trupp hakkab surema?

Toikka: See käib professiooni juurde, mina väidan, et oleme Tiinaga juba nii kogenud teatrirebased, et seda on võimalik ära tunda ning vältida. Nii nagu meditsiin on kõikvõimas, nii on ka teatris oma vahendid olemas.

Kas siis inimesed lähevad tülli või…

Toikka: Ei. Mitte ainult.

Rebane: See sõltub meeskonnast, teatrist, trupist. Kas saab energia otsa või lähevad inimesed minema.  

Kuidas on VATi positsioon aastate jooksul Eesti teatripildis muutunud?

Toikka: Sellest on keeruline rääkida, sest mul on tunne, et olen puberteediea järel olnud üsna ühesugune. Kui mõttekas või mõttetu mees ma väljast paistan, see on teiste inimeste otsustada. VATiga on samamoodi. Me teeme oma asja parima äranägemise järgi.

Rebane: Kui oled ise sisemiselt aus, siis on kõik hästi. Sildistamine, lahterdamine, positsioneerimine võiks jääda teistele. Loomulikult on endal sihid ees, aga see pole nii, et ma teen nüüd noorteteatrit või komöödiateatrit. Kui ma Aare tegevust kõrvalt jälgin, siis on oluline see, mida need lood siin ja praegu pakuvad.

Toikka: Meie loosung «PuudutaVAT teatrit» pole niisama tekkinud. See kehtib, seda me tahame pakkuda. Ma tahan, et inimene läbib saalis valgustushetke. Aristoteles kõneleb katarsisest, ma ütlen et see on vattarsis – sa tunned, et saad kõigest aru. Seda võib nimetada ka kujundi mõjul tekkivaks vapustuseks, mõistus ja emotsioon töötavad koos.

Sõber Kaspar Jancis ütles ükskord köögilaua taga, et teater on nagu bensujaam – sa oled auto, kütus saab otsa, sõidad bensujaama, paned paagi täis.

Teater kui bensiini või valgustuse pakkuja?

Toikka: Väga ilusasti öeldud, eks ju? Selle valgustushetkeni jõuame sel juhul, kui teater on viiekihiline tort ehk teater on mõõdetav viiel tasandil. Esimene kiht on mängutasand, seda võib nimetada ka meelelahutuse või lõbu tasandiks, see on see, kui sind haaratakse mängu, lavateoses on elu. Inimesed, kes väidavad, et meelelahutus on midagi rumalat ja ninakrimpsutamist väärt, on kitsarinnalised. Meelalahutus on üks teatrikunsti osis.

Teine tasand on ilu tasand, olgu, tänapäeval võib see ka olla kole tasand. See on esteetika tasand, laval loodav maailm peab olema lõpetatud esteetiline tervik.

Kolmas tasand on tõe tasand, see on see, kas lavastusel on midagi ütelda, kas tegijad on seda tõde tunnetanud. See pole plakatlik, raamatu ega varastatud tõde, vaid nende inimeste tõde. Arvan, et väga hea, kui see on kogemuslik tõde. Väga lihtne tõde, mida me kõik teame, kuid teatrisaalis tabab sind üllatus, näed seda tõde taas esimest korda. Taipad uuesti või taipad lausa midagi uut.

Neljas tasand on sotsiaalne mõõde. Miks need tegijad puudutavad seda teemat, miks nad ehitavad üles sellise mängu, sellise esteetilise maailma ja puudutavad seda tõde just siin, nende inimeste ringis. Miks täna, siin ja praegu.

Viies tasand on mõju, teraapiline tasand. Teatrikunst peab mõjuma puhastavalt. Sotsiaalne mõõde annab ka võimaluse, et teatavates situatsioonides peab teater sind vihastama, et pärast etendust võivad inimesed haarata relvad, kuid siin on alati küsimus, kas kunstnikul on õigus tumedaid kirgi üles kütta, siin on küsimus vastutusest.

Kui kõik tasandid on esindatud, siis on võimalus, et lavastuse tordile tekib etendusel kirsikesena otsa valgustuskogemus, ahaa-elamus. Ma räägin siin meelega ABC-st ja lihtsustan, sest paraku enamasti, kui lähen teatrisse, näen ainult ühte, võib-olla kahte, väga harva kolme kihti. VATi puhul ma pürgin selle poole, et kõik need kihid oleksid olemas.

Kuidas te repertuaari koostate?

Rebane: Aare on see, kes kinnitab uuslavastused pärast pikki vaidlusi.

Toikka: Meie trupp on nii väike, et tihtipeale teeme nõupidamisi, kus terve trupp on koos. Mitte sauna ja viinaga, sauna ja viina teeme eraldi, sest kärakat ei saa võtta siis, kui töö on pooleli. Need asjad ei käi kokku.  

Linnateatrist räägitakse kui Nüganeni teatrist, VATist ei räägita kui Toikka teatrist.

Toikka: Ma pole esile trüginud, pole pidanud seda oluliseks. Olen deklareerinud, et mulle meeldib liikuda tundmatuna inimeste juures, siis on võib-olla avalam pilk.

Kuigi saan aru, et kontseptuaalne kunst on väga vahva, aga ma olen vanaaegne inimene, tahan, et kunstiteos, lavastus ütleks mulle ka kontekstimängudeta kõik. Kunst ei ole lihtsalt see midagi, mida teeb inimene, kes enese kunstnikuks on kuulutanud. Mulle on seda vähe.

Rebane: Aare pole meil teatris ainus lavastaja, võib-olla ka see, sest oleme hoidnud uksi avatuna. Peeter Raudsepp on meil palju teinud, Margo Teder on meie endi seast välja kasvanud, välismaalt käivad lavastajad. Ühe inimese nägu on ohtlik juba sellepärast, et kui see inimene lahkub või väsib, mis siis veel saab.

Toikka: Võib-olla on bändide maailmast hea paralleeli tuua. Teame bände nii nime kui solistide järgi. Tõde on see, et VAT pole Aare Toikka teater, see on Toikka ja Tiina Rebase teater. Aga ka see pole tõde, sest teater on kõigi nende inimeste teater, kes seda teatrit teevad.

Kuus näitlejat trupis, see on väiketeatri kohta päris palju. Miks just kuus?

Toikka: Läinud on niimoodi. Kuuene trupp ei ole trupp, seitsme näitleja kooslus on trupp ja 12 näitlejat on trupp. See pole mingi arvumaagia, vaid tuleb vaadata seda, mida sellise pundiga teha saab.

Rebane: Sõltub ikka majanduslikest võimalustest. Et oleks võimalik teha ka oma näitlejatega lavastusi, et ei peaks alati külalisi kutsuma, mis on Eesti tingimustes üsna raske, sest enamik näitlejaid on sunnismaised. Kuigi me kutsume külalisi, sest õhk peab liikuma.

VATi ajalooga tutvudes tabasin end mõttelt, et te olete praegu tõusuteel. Lavastused «Nisa», «Pearu ja Karin» teevad kadedaks ka teiste teatrite juhid. Samas on teil olnud perioode, kus te pole üldse pildil olnud. Millises punktis te enda arvates olete?

Rebane: Sa ei jõua kogu aeg olla seal üleval, paratamatult annab kuskilt midagi järele. Nagu elu käib spiraali pidi, nii on ka teatris. Aga kusagil 1990ndate lõpust oleme stabiilsel tasemel, me pole langenud, enam pole tegu ellujäämisega. Seal vahepeal on mitu tõusu olnud. Mittepildilolemine seostub tavaliselt ka laste- ja noortelavastustega, nende vastu tunneb meedia ja avalikkus vähem huvi.

Miks te üldse lastele ja noortele mängite? Mis teid hammustas?

Rebane: Halvustamine hammustas. Esimese lavastuse tegi Toikka 1988. aastal ja see lavastus võitis suurte teatrite lavastustega konkureerides teatriliidu preemia. Juba seal oli suhtumine, et see pole nagu päris teater, ja et te ei saa seda teha, sest teil pole seda, teist või kolmandat. See ajas jubedalt vihale!  

Toikka: Ilmselt oleme Tiinaga enesehävitajad. Kui näeme kuskil ebaõiglust, siis sinna me tormame.

Erateatril on majanduslikult riskantsem teha lastelavastusi.

Rebane: See sõltub saali suurusest, meie saalis pole see sugugi majanduslikult tasuv. Kohti on 80–100, pilet on aga poole odavam kui täiskasvanutel. Lavastuse väljatoomise kulud on aga tihti suuremad. Lastelavastustega teenib raha siis, kui saalis on 400–600 kohta. Me pole teinud lavastusi raha pärast.

Miks te siis teete?

Rebane: Kes siis teeb, kui meie ei tee?

Toikka: Kui alustasime, siis meile, noortele inimestele, oli oluline pääseda välja, vaadata, mis maailmas tehakse. Meie sattumine ASSITEJ ringi (professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendav organisatsioon – H. E.) oli juhus. Üks mu Eesti Raadios tehtud kuuldemäng saadeti festivalile Tšehhimaale, seal kohtusin Norra teatritegija Helge Anderseniga, kes kutsus meid Norrasse noorte- ja lasteteatrite festivalile. Nägime seal sellist teatrit, mida vaatasime, suu ja silmad lahti.

Selline teater, mida tegid Taani trupid Gruppe 38, Batida ja Baggardteatret, polnud meie arvates lihtsalt võimalik! Maailm avanes ja tahtsime ise ka nii teha!

Noored ja lapsed on raske sihtgrupp. Suur osa tuleb saali sellepärast, et kooliga tullakse. Kuidas noored aastatega on muutunud?

Rebane: See on kõige keerulisem sihtgrupp, nende elus olulised teemad muutuvad väga kiiresti. Praegu on nende tähelepanu köita raskem kui viis aastat tagasi.

Mida see tähendab?

Toikka: Tahan väita, et lugu on jumal. Lugu vallutab sind olenemata vanusest, soost ja muudest tänavale kuuluvatest määratlustest. Noortele teatritegemise üheks põhjuseks on see, et oleks tulevikus järelkasvu, sest kui praegu vaatad teatrisaalis ringi, siis näed halle päid. See on teatri kohustus.

Rebane: Maksimaalselt suudab näitleja oma välja haarata sada inimest, neid on tunduvalt lihtsam hõlmata. Midagi pole teha, filmikultuur on peale tulnud, noored armastavad kinos käia, aga seal on ju kõik lubatud: söömine, jutustamine... See on kasvav probleem, aina rohkem peab selgitama, miks seda või teist ei tohi teatrisaalis teha.

Oluline on pakkuda noortele ka lisavõimalusi, meil on lavastustega seotud töötoad.

Toikka: Teater on üks kõige võimsamaid kasvatusrelvi. Teatri vägi on siin ja praegu, saalis.

Eelmisel aastal külastas VATi 19 861 inimest, 2010. aastal 17 681, aasta varem 19 295. 2008. aastal 23 922 vaatajat. Millest on langus tingitud?

Rebane: 2008. aastal korraldas VAT rahvusvahelist festivali Pärnu teatris. Aga publiku hulk sõltub ka sellest, kas meil on suurt projekti, kas me oleme suurtes saalides mänginud. On lavastusi, mida ei saagi suurematesse saalidesse viia, kvaliteet langeks. Me ei aja arve taga.

Toikka: Mu meelest pole mingit langust, meie ligi 20 000 vaatajat ja 200 etendust on läbi aegade ikkagi suhteliselt stabiilne. Linnateatris käib umbes 60 000 külastajat, aga neil on kolm saali, meil aga üks. Seega on meie tulemus väga hea. Krahlil on see vaatajate arv umbes sama suur.

Aga veel kümme aastat tagasi toetati väiketeatrite tegevust riigieelarvest vaid näpuotsaga. Kuigi mingil hetkel vaadati, et oleks kasulik statistikas näidata ka meie vaatajate arvu. Mäletan, et ühel ministeeriumi nõupidamisel ütles tollane Vanemuise juht Jaak Viller minule ja Peeter Jalakale, et te olete ikka mehed, me kutsume teid sauna, nüüd tahate aga lavale ka! Meid võeti popsina.

Rebane: Popsi staatusest oli väga raske välja saada.

Nüüd on meil juba varsti kümneid vabatruppe, kes tulevad üheks lavastuseks kokku, annavad kümme etendust, siis moodustatakse järgmine trupp. Kui keeruline on sellises teatrikülluses leida publikut?

Rebane: Igal ajal on oma raskused. 1990ndatel oli palju raskem selgitada, et sul on üldse õigus teatrit teha, see oli raskem kui praegu võrdsena kõigiga võidelda.

Toikka: Tollal oli mingi eelarvamus, et Toikkal ja Jalakal on peda taust. Vaadates praegu lavakoolist tulevaid noori, pean ütlema, et meie saime pedast väga hea hariduse. Meil olid head õppejõud. Pealegi tegime endale väga tõsise järelkoolituse, teatri kõrval tegutses stuudio, kus käisid õpetamas kõik olulised Eesti tegijad ja ka välismaalt. Samas, ega tegelik seis loe, Eesti on ikka konnatiik, kus eelarvamus on kõva tegija.

Lavakast tulnuna oleks lihtsam?

Toikka: Siis me poleks seda teinud, siis olnuks kindel töökoht riigiteatris ja see energia oleks läinud sinna. Meil oli tõrge ees, me pidime ise tegema.

Aare, toote novembris VATis lavale «Fausti», miks?

Toikka: Minuga on nii, et see materjal, mille lavastamiseni jõuan, on minuga tihtipeale kaua kaasas käinud. Näiteks «Nisa» oli mu padjaraamaatuks aastal 1999, Katariina Undile sai sellest aga räägitud 2006, 2011 sai mõttest lavastus.

Ka «Faust» on kuulunud mu padjaraamatute hulka, olen seda lugenud ikka ja jälle. Ja üks mu viimaste aastate põhilistest kaastöölistest Kaspar Jancis ütles suvel, et ta kirjutas muusika, mis sobib just «Faustile». See muusika on geniaalne!

Muusika pärast võib ju teha kontserdi.

Toikka: Arvan, et siin on lugu tähtis. Ma ei taha seda ainult muusika pärast teha. Fausti lugu on eurooplase lugu, rahutu edasipürgiva inimvaimu lugu. See lugu kordub aina ja ma tahan jutustada seda vana lugu siin Eestimaal just praegu, kasutades väga iidseid teatrivõtteid.

Ja Friedrich Wilhelm Murnau filmiversioon, mis kuulub Noor-Eestile lähemasse aega, sobib algtõukeks hästi.

Kuidas sündis VAT Teater?

•    1983. aastal võeti Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonda vastu järjekordne näitejuhtide kursus, kes mängis aasta hiljem vanalinna päevadel Seitsme Linnuse pargis E. B. White’i lastelugu «Charlotte koob võrku». Võib-olla andis just see õnnestunud lastelugu tõuke, et neli aastat hiljem sünniks VAT Teater.

•    Igal juhul oli 1987. aasta kevadel, kui kursus lõpetas, Tudengiteater juba olemas. Selle nime all esitati Mart Kampuse lavastust «Väike prints», mida mängiti Tallinna trükitööliste klubis (Rataskaevu 10), kus praegu tegutseb Von Krahli teater. Tiina Rebane tõi peda diplomitööna lavale Joseph Kesseli «Lõvi», Peeter Jalakas Artur Alliksaare senilavastamata «Nimetu saare». Lavastuste reklaamiks kirjutati plakatitele VAT Teater – paroodiana suurte riiklike teatrite ees olevale RATile.  

•    Lavastusi läbi aegade: «Minu pere ja muud loomad», «Igavene inimene», «Köielugu», «Riivatu nunn», «Laste riskiretk», «Cymbeline», «Save our souls», «Kivid», «Lend üle ookeani», «Jumal on DJ», «Siim ja saladused», «Teener», «Kalevipoeg», «Pal-tänava poisid», «Meeste varjupaik», «Vaenlase kosmeetika», «Misantroop», «Kas sulle meeldib porno?», «Nürnberg», «Ingel, ingel, vii mind taeva», «Robison & Crusoe», «Kirjaklambritest vöö», «The Black Rider».

«Faustist» Puškinini

26. hooaja esimese uuslavastusena tuleb VATis 29. novembril välja Aare Toikka «Faust». Järgmisel aastal esietendub Indrek Hargla näidend «Andromeeda saar», mis on kirjutatud spetsiaalselt VATile. Tanel Saar teeb tööd projekti kallal, mis tõukub Aleksandr Puškini teostest. Mladen Kiselov on alustanud tööd näitemänguga «Tramm nimega iha», aga see jõuab lavale alles järgmisel hooajal.

Rahvusvahelise teatriprojekti «Platform 11+» raames jõuab 13. ja 14. veebruaril lavale ka VATi, Soome Oulu linnateatri, Briti Emergency Exit Artsi ja Ungari Kolibri teatri ühislavastus «Face me». VATist osalevad kunstnik Inga Vares ja näitleja Ago Soots. PM