Action: Uukkivi!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ivo Uukivi

FOTO: Mihkel Maripuu

Ivo Uukkivi lausest telekanali jõulupeol "Okei, teeme siis!" kasvas välja teleproduktsioonifirma, mis on tootnud pooleteist aastaga juba neli teleseriaali. Uukkivi sõber ja kolleeg Mait Malmsten ütleb, et ta ei kujuta ettegi, kuidas teine saaks üldse rahulikult kodus istuda – ta ju peab kogu aeg midagi tegema

Roheline: «Tänapäeva linnainimesel ei ole varsti võimalik roheliselt mõtlev mitte olla,» tõdeb Ivo Uukkivi.

FOTO: Mihkel Maripuu


Ivo Uukkivi tähistas eile Velikije Luki 30. sünnipäeva. See bänd esineb harva, kindlasti aga iga viie aasta tagant. Ivo elu on kiire: näitlejatöö kõrvalt Eesti Draamateatris juhib ta teleproduktsioonifirmat (koos Ken Saaniga) ja mängib oma seriaalides enamasti ka ise.

Teatris tuli tal hiljuti välja uus tükk, Hendrik Toompere lavastatud «Hävituse ingel», ja oli päris keeruline intervjuud Ivo päevakavva mahutada – mees ütles, et vaba aega on tal ainult öösiti kodus. Aga talle meeldib nii, sest «action peab käima». Natuke aega me siiski plaanist välja murdsime, et rääkida bändist, teatrist, televisioonist, keskeast ja rohelisest eluviisist.

30 aastat Velikije Lukit. Olles algusest peale selle bändiga kursis, tundub see mulle ausalt öeldes uskumatu. Ehk sulle endale ka?

See number 30 tundub uskumatu. Tollal ei suutnud ennastki kolmekümnesena ette kujutada rääkimata veel 30-aastasest bändist või sellega kontsertide andmisest. See aeg on väga kaugel ja samas hästi lähedal. Kui jälle kokku saame ja kontserdi teeme, siis tõmbab see mauhti selle aja kaasa, milles siis eksisteerisime.

Kui palju on sinus punkarit alles?

Mul on tunne, et kõik see, mida olen olnud ja teinud, on alles, kuni ma olen alles, siis eks nii palju on ka seda alles. Aga seal on ka palju muud, mis aja jooksul juurde tulnud. Minu aktiivse punkari aeg, kui nii saab öelda, jäi kuskile 1980–87 vahele, selle kutsus esile just see aeg ja seal see väljendus, kus seda vaja oli.

Kas see väljendub vahel ka nüüd? Ja kui, siis kuidas, mis hetkel?

Uuh, ma ei teagi, võib-olla iga viie aasta tagant, kui Velikije Luki sünnipäevakontserdid toimuvad. Tegelikult sarnaneb näitlejate seltskond oma ellusuhtumiselt paljuski meie tolleaegse ellusuhtumisega. Pidu ja pillerkaar.

Kas pärast etendust jäädakse endiselt jorutama või mis? Mulle on jäänud mulje, et tänapäeva näitlejad on jube hõivatud ja asjalikud: rauad sajas kohas tules, filmid, seriaalid, reklaamid.

Näitlejad on üsna hõivatud tänapäeval jah, ei mingit jorutamist ja töllerdamist enam. Pidu ja pillerkaar käib laval.

Kui tihti ja kuidas ise pidutsed viimasel ajal ja kas vahel linna peal klubides, baarides ka kolad?

Ei kola. Väga harva. Seal ei ole midagi uut ega kedagi vana.

Kas sinus leidub ka mingit nostalgiat pungiaja järele? Omast käest tean, et joodud sai palju, aga mingi romantika oli. Ma ei mõtle suhetevärki siinkohal, aga elutunnetust.

Selle vabaduse järele, mis meis siis oli, tasub küll igatsust tunda. Punk oligi täielik vabadus ka siis, kui mendis kinni olid. See oli viis, kuidas Nõukogude Liidus vaba olla vaatamata sellele, et tihti kinni võeti ja pokri pisteti.

Kui päris aus olla, siis mul on juba siiber sellest kunagi punkariks olemisest rääkimisest. Aga mis teha. Mis mulle väga meeldis selle kõige juures, oli spontaansus ja meeletu elurõõm, mis meiega igal pool kaasas käis. Selle seltskonna ellusuhtumine ja absurditunnetus oli üle prahi.

Kuidas sinust punkar sai? Kas pauguga või dünaamiliste arengute loogilise tulemusena?

Algul olid dünaamiliste arengute loogilised tulemused ja siis käis plõks ära.

Lugude nagu «Toksikomaan» laulmiseks pead tänapäeval kõvasti ümber kehastuma?

Ei, ei, ma ei hakka kellekski ja ei pea ümber kehastuma. Laul on laul ja selle laulmiseks ei pea ümber kehastuma. Kuigi jah, laulmisest on asi kaugel ... Nii et ei mingit kehastumist ega kellekski hakkamist.

Öeldakse, et 40ndad on mehe parim iga. Olen nõus, kuigi vahel tekib küsimus, et parim iga mille jaoks. Töötamiseks? Mis sina arvad oma praegusest eluetapist?

Kogu aeg on parim iga, aga vahepeal on mitte kõige paremad üleminekuajad. Töötamisest niipalju, et kui see on loominguline töö, siis ei saa seda tööks nimetada selle sõna ebameeldivas tähenduses, loomingulise tööga käib ka palju vaevusi kaasas, aga kokkuvõttes nende lahendamine selle töö mõnusaks teebki. Kui asi hakkab ebameeldivas tähenduses tööks muutuma, siis tuleb korrektiive teha ja asjad üle vaadata.

Sa ju töötad meeletult. Kui intervjuud kokku leppisime, ütlesid, et sul on ainus vaba aeg öösel oma kirjutuslaua taga. Teater, teleseriaalide tootmine ja nendes mängimine, sul on oma firma. Lukiga vist tuleb ka ikka proovi teha, kui jälle miskit tulemas. Ja reklaamides kuuleb su häält ka tihti. Võiks veel teha midagi?

Selle asjaga on jah nii, et kõik tuleb korraga, ja see korraga on seejuures kogu aeg ... Olengi mitmes asjas pidurid peale pannud ja reklaamides mind enam nii tihti ei kuule kui varem. Firma on tehtud selleks, et saaks projekte teostada, aga nagu iga asjaga, mis alguse saavad, võivad need ka kasvama ja arenema hakata.

Mis omakorda nõuab suuremat pühendumist, mis omakorda võtab rohkem aega ja energiat ning tihti tuleb asjale töö maik juurde selles ebameeldivas tähenduses, ja kui see domineerima hakkab, ei saa aru enam, miks ma seda teen.

Teha võiks rohkem küll, aga asjaajamised ja vastutus on tihti tüütud.

Ma ei teagi, kuidas see sõna eesti keeles kõlama peaks, aga inglise keeles öeldakse workaholic. Töökus on sul loomuses? Olid ka punkarina aktiivne, mitte logard ja päevavaras?

Ei nimetaks seda töökuseks, pigem, jah, aktiivsuseks. Action peab käima. Mul käib kogu aeg mingi liikumine, kui vaba hetk on, siis möllan aiamaal.

Millal tuleb tšillimise aeg? Aeg nii-öelda töö vilju süüa. Jalad radikale visata.

Kui asjad meelepäraselt sujuvad, siis ongi tšill, ja viljad on kohe käes. Aiamaa viljad tulevad tavaliselt sügise poole, siis sööngi neid ja jagan teistelegi, need on hoopis parema maitsega kui poeviljad.

Huvitav, kust tuleb loll jutt keskeakriisist? On sul mingeid generaalseid eksistentsiaalseid kriise?

Elu on generaalne eksistentsiaalne kriis. Puberteedist üleminek keskikka andis tunda küll. Ehk on see sellest, et seestpoolt tunned, et kõik on nagu endine, aga kui juhtud end juhuslikult väljastpoolt nägema, siis tekib sisemine konflikt nähtuga. Kui selle kriisi ületad, hakkab jälle lõbusamaks minema.

Mootorratta ostsid sel puhul? Langevarjuhüppeid tegid?

Tegin oma mootorrattahüpped nooruses ära. Hea, et terveks jäin. Kel see tegemata on jäänud, peab puudujäägid tasa tegema kuldses keskeas.

Kui sul on palju asju korraga käsil, kas siis minek rolli sisse, teiseks inimeseks hakkamine vabastab ka? Saad sa aju tühjaks teha Ivo Uukkivist ja hakata selleks, kelleks parajasti hakkad? Ma ei tunne väga hästi näitlemise psühholoogiat, aga siis küsingi sinult: kuidas see käib?

Kusjuures see, nagu sa ütled, teiseks inimeseks hakkamine, vabastab jah. Ma muidugi ei hakka laval TEISEKS inimeseks, inimene olen ikka sama ja aju pole ka vaja sel puhul tühjendada, aju tuleb avada teisest kohast. Mida aasta edasi, seda kummalisemaks, imelikumaks ja keerulisemaks see elukutse muutub. Ma ka ei tunne hästi näitlemise psühholoogiat, ilmselt sellepärast selle alaga tegelengi. Iga uue tegemisega, ka igaõhtuse etendusega, ootab ees tundmatu maa.

Kas sinu jaoks on rollil ja rollil vahe? Et mõnda asja võtad lihtsamalt, rahvatükis keerad rohkem vinti peale, kõrgesse kunsti lähed sügavamalt sisse? Või proff teeb võrdse jäägitusega ära?

Profiks ma ennast ei nimetaks, kaugel sellest, aga võrdse jäägitusega tuleb teha alati, kui lavale astud, selles mõttes rollil ja rollil vahet pole. Kindlasti nõuavad erinevad asjad erinevat lähenemist, mõned keerulised asjad tulevad lihtsamalt ja pealtnäha lihtsa asja tegemiseks tuleb läbida keeruline protsess. Võta nüüd kinni.

Räägi paari sõnaga uuest tükist «Hävituse ingel». Kas olete juba sisse mänginud?

Yasmina Reza tükk räägib sellest, et kaks abielupaari lahendavad oma 11-aastaste poegade vahel lahvatanud tüli. Aga läheb täiskasvanute vahel kähmlemiseks, igas mõttes. Praegu (intervjuu tegemise ajal – VV) oleme seda mänginud publikule ainult kolm korda. Sissemängimiseks kulub rohkem aega, aga algul on värskem ja rohkem ootamatusi. Vaatama soovitan seda tulla kindlasti. Äratundmisrõõmu on seal kuhjaga.

Ülimust huumor. Millegipärast mulle tundub, et ülimust huumor on sinu rida. Eksin?

Ei eksi, see mulle istub jah. Piinlik huumor istub ka hästi. Selline, mida vaadates hakkab endal ka piinlik, nii piinlik, et ei julge naeratadagi. Meie etenduses on ka helgemat huumorit lisaks mustale ja piinlikule, ja mis kõige tähtsam – asjal on ka sügav sisu.

Mida oma pojale Uku Kutile õpetad, mis on kindlad käsud ja keelud?

Praegu õpetan algoritme, ta on ju juba pooleteiseaastane.

Hea küll. Räägime televisioonist. Sa oled seriaalides mänginud aastaid, aga ühel hetkel sai sinust nende tootja, sama hästi kui filmistuudio juht koos Ken Saaniga. Kelle idee see oli ja kuidas alguse sai?

See, et me kokku saime, juhtus kogemata ühe telekanali jõulupeol, kus polnud ühtegi teist tuttavat inimest. Lihtsalt fantaseerisime teleteemadel, kuni õhtu lõpuks Ken hakkas juba telekanalitele mõtteid maha müüma, tal on selline haige omadus kohe helistada kuhugi ja asju kokku leppima hakata ja mina jällegi ei saa kohe aru, et tahtmatult lendu lastud sõnaühend «okei, teeme siis» seda tähendabki ja nii need asjad käima hakkasid.

Ise mõtteid arendades ja valmis tehes annab see ka võimaluse nendes asjades kaasa mängida. Pole ju midagi paremat, kui teha asju, mis endale ja ka teistele midagi tähendavad. Aga produtseerimine ei ole mu põhiline ega lemmiktegevus, see on kaasnähe.

«Kalevipojad», «Alpimaja», «Nurjatud tüdrukud», «Süvahavva» laiendavad Eesti seriaalide temaatikat, need pole lihtsalt seebikad, ning kolmel neist on ka ühiskondlik ja sotsiaalne sõnum. Õigus?

Ilma sõnumita ei saagi ju midagi teha. Tühi nišš on nüüd täidetud jah! Neid tühje nišše on tegelikult palju. Neid on rohkem, kui praegu täidetud on. Nišitoode aga ei pruugi alati laiadele massidele peale minna. Eri žanrid pakuvad pinget. Selliseid pole ju Eestis tehtud. Iga kord on jälle uus hüpe tundmatusse. Sõnum on oluline. Ja meil on uusi asju ja mõtteid järjekorras päris palju ootamas, lihtsalt ei jõua kõiki ära teha, korraga teha võtab jällegi liiga võhmale.

Kui palju sellest sinu õlul on, kas see on sulle igapäevane pidev tegevus?

Viimased poolteist aastat alates «Kalevipoegadest» on see tõesti peaaegu igapäevane tegevus olnud. Päris meeletu tegemine, kui tagasi vaadata.

Kui kõik sujub, siis on lahe, aga kui mingid tagasilöögid tulevad, mis ära ei taha lõppeda, siis hakkab kurnama. Oma viga ka. Oleme mitme looga võttesse läinud enne, kui stsenaarium lõplikult valmis. Siis võib kaootiliseks minna. Kokkuvõttes on see kõik loominguline põlemine, mis rõõmu valmistab ja toidab, kui asi lõppkokkuvõttes endale ja teistele korda läheb. See ju kõige tähtsam.

Kui palju sa ise telekat vaatad?

Ega eriti aega ei ole, tänapäeval on muidugi kõik mugavused digisalvestuseks olemas, aga need salvestused kaovad sealt tihti enne, kui teleka ette jõuan. Kui mõnda sarja osa pole enne eetrit tervikuna näinud, siis neid vaatan, aga muidu mitte eriti viimastel aastatel. ETV 2 peal jään tihti peatuma, seal ei karjuta kogu aeg ega taota uusimate toodetega lagipähe ning puudub ka intensiivne taustamuusika.

Võtame ühiskonna ette. Ühiskond käärib, või juba kääris ära, enam ei saagi aru. Mis mõtteid sinus tekitab sõna «ühiskond»?

Sõnaga «ühiskond» on kõik öeldud, mis see on ja kuidas toimima peab. Ühis-kond: ühiselt, koos – nagu iga organism või ökosüsteem toimib, panustades igasse elundisse, mida see eluks ja toimimiseks vajab, igal putukal ja kõige pisemalgi hallitusseenel on oma ülesanne. Kui mõnda organit liigselt kurnata või mõnda puuduses hoida, on tulemused varsti käes. Ka kõige perfektsemalt majanduslikult mõtlev pea ei saa ilma südameta hakkama. Meie ühis-konna organid toimivad era-konniti, kes välistavad omavahel suhtlemise ja koostöö ja ajavad oma era-asju, kasvatades ennast omaenda sita peal.

Kui me ei saa üldisi institutsioone usaldada, keda me usaldama peame? Ennast? Naabrit? See ju tähendab jällegi era-asja, lahushoidmist.

Selles see asi ongi, et ei saa usaldada. On juhtunud nii, et me kõik jälgime enda tahtmata üht väga kulukat poksimatši, kus ringisolijad vajaduse tõttu võita peksavad teineteist vahenditult, kuni üks nokki lüüakse. Võitja, ise ka segi taotuna, teise isendi peaaegu surnuks tümitamise eest võidurõõmsalt, aga hambutult naeratades kujutab ette, et tal läks hästi. Tegi head tööd.

Kuidas sa usaldad neid, kes teineteist peksavad? Miks nad peaks sind mitte lööma? Kohtunik, kes peaks mängureegleid jälgima, äsab ise ka mõnuga mõlemale poolele. Elu ei peaks olema pidev võitlus või võistlus. See võitlemisele kuluv energia tuleb mujale suunata. Tegelikult on kõik hästi, me oleme ju arengu teel ja see, mis praegu toimub, on arengu loomulik osa.

Võrreldes 30 aastat tagasi toimunuga on areng olnud üsna suur ... aga sisuliselt on paljuski samasse kohta tagasi jõutud. Seni tuleb lihtsalt ajada asja, mida õigeks pead, ja oodata, kuni poksijad on väsinud või üksteist maha nottinud, et uued elu õied saaksid rammusal pinnasel tärkama hakata. Midagi ikka muutub.

Kuulusid ka ise erakonda.

Ei saa salata, et olen ise ka mõne aastakese era-konna liige olnud. Rohelise era-konna. Lahkusin sealt, sest kujutasin asju teistmoodi ette ... Rohelist maailmavaadet ei saa monopoliseerida ja erakonnastada. See peab tahes-tahtmata meie KÕIGI elu osaks saama, see on paratamatus. Ja asjad liiguvad juba selles suunas.

Rohelise maailmavaate juurde kuulub ka tasakaal ja koos toimimine. Kuulun nende inimeste hulka, kes usuvad, et iga mõte ja tegu muudab maailma, vastupidiselt nendele, kes on loobunud maailma parandamisest ja kuulutavad, et seda maailma pole võimalik muuta. On küll, ja kuidas veel. Piisab, kui kriitiline hulk inimesi suunab oma mõttekesed koos toimimisele, siis hakkavad nad tahes-tahtmata tegutsema ka selles suunas ja see toob endaga kaasa järgmised koostoimed. Vastupidine on ka võimalik, aga seda me näeme iga päev ja oleme juba piisavalt näinud. Selle mõjusfääris me elamegi. Poksiringis.

Velikije Luki laul räägib sellest, et «rohelised surevad sügisel, kelle asi see, mina näiteks pole enam roheline, olen lilla» ja «läbi rohelise õllepudeli ma vaatan maailma». Sul endal sellist käegalöömismeeleolu ei ole enam?

Meeleolusid on igasuguseid, iial ei tea, mis see meel järgmiseks ette võtab. See on väga hea laul muidugi. Teda ei pea nii üks ühele võtma, aga võib.

Oled roheline lapsest peale? Pärit oled Meriväljalt, aga kas tänapäeva linnainimesel on üldse võimalik roheline olla?

Tegelikult ma ei liigita end kuskile, ei nimeta end kellekski, ei lillaks ega roheliseks, ei punkariks ega diskopepuks. Ja ära karda, ma ei ole paduroheline fanaatiline maniakk, kes sind kuhugi pöörama hakkab.

Aga et kas tänapäeva linnainimesel on üldse võimalik roheline olla? Tänapäeva linnainimesel ei ole varsti võimalik roheliselt mõtlev mitte olla! Linnas just ongi need võimalused, linnades on seda vaja ja linnades tuleb need võimalused teoks teha. Kui sa metsas elad, siis oled seda nii ehk teisiti.

Sel suvel katsetasin oma aialapil köögivilja ja maasikate kasvatamist põhu sees. Põhk hoiab niiskust, hoiab mulla kobedana, laseb liigsel veel pinnasesse imbuda, kuna muld on kobe. Põhk ei lase umbrohul võimust võtta ja kõige lõpuks, sügisel, kaevasin põhu maasse väetiseks. See tagab maa sajaprotsendise taastumise. Ainult põhk ja adru.

Kahjurite vastu tuleb istutada aiamaale vastavaid taimi, kelle lõhn putukad eemale peletab. Ülihea tulemus oli, peedid olid inimese pea suurused, porgandid ka parajad poisid. Pole nii suurt potti, kus neid peete nüüd keeta. Mis kõige tähtsam, ei pidanud kogu aeg aiamaal müttama, see toimis suuresti ise, tänu põhule. Miks ma seda räägin?

Põhus kasvatamine on permakultuuri ehk jätkuloomise osa (sellest räägib Ivo pikemalt, aga guugeldage ise – VV), mille koostoimelisi põhimõtteid järgides peaks toimima ka ühiskond. See mu koostoime jutt ühiskonnas võib kõlada, ma ei tea, utoopiliselt, naivistlikult või idealistlikult, aga ega tegelikult inimkonnal midagi muud üle ei jää.

Tahes-tahtmata peame sellega arvestama hakkama, kus me elame, peame arvestama selle keraga, millega me 30 kilomeetrit sekundis ümber päikese maailmaruumis ringi seilame, see on meie kodu.



Ivo Uukkivi

Sündinud 11. oktoobril 1965.

Lõpetanud 1992 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, 1984 Tallinna Polütehnikumi elektronarvutite erialal, 1980 Tallinna 2. keskkooli 8. klassi.

Töö: alates 1992 Eesti Draamateater, näitleja. 1987–1989 J. Kreuksi nim kultuuripalee ringijuht; 1986–1987 Kalinini-nim TETTUI arvutuskeskuse tehnik-elektromehhaanik. Eri teatri- ja teleprojektide projektijuht.

1982–1992 ansambel Velikije Luki solist ja eestvedaja.

Filme: 1992 «Darkness in Tallinn», 1994 «Jüri Rumm», 1995 «Tulivesi», 2001 «Must veri», 2003 «Somnambuul», 2003 «Täna öösel me ei maga», 2004 «Taksojuhid», 2007 «Sügisball», 2007 «Kuhu põgenevad hinged», 2011 «Vasaku jala reede».

Teleseriaale: 1993 «Salmonid», 1994–1996 «Veri», 1997 «Waba Riik», 1998 «Kired», 2000 «See pole piip», 2005 «Kodu keset linna», 2006-2009 «Kelgukoerad», 2010 «Unistuste agentuur», 2011 «Kalevipojad», 2012 «Alpimaja», 2012 «Süvahavva».

Teleproduktsioon: 1999 TV-film «Nukumaja e Norbert», 2001 TV-film «Erak ja Kuuevarbaline», «Kalevipojad», «Alpimaja», «Nurjatud tüdrukud», «Süvahavva».

Praegu teatris rollid etendustes «Hävituse ingel», «Nelipühad», «Kuni inglid sekkuvad», «Õitseng», «Kaevuritest kunstnikud», «Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...», «Rahauputus».

Lapsed Uku Kutt Uukkivi 1,5, Ulrike Brett Uukkivi 17. Elukaaslane näitleja Mari-Liis Lill.

arvamus

Mait Malmsten

sõber ja kolleeg

Oleme 1993. aastast täitsa lähedalt suhelnud, kuna ma sattusin pärast lavakat tema majja üürnikuks, siis me elu ja asjad arutasime ära. Sestpeale oleme tohutult koos tööd teinud. Kuna me mõlemad oleme kinnised tüübid, siis eraelus väga tihedalt läbi ei käi, iga õhtu ei istu koos kuskil, aga mingi sõbrasuhe on meil tõesti olemas.

Aastaid tagasi avastasime, et käime isegi ühtmoodi riides. Midagi kuskilt nagu ühist on, samas on see jama, et Ivo on ju hästi palju toredaid maale teinud inimestest ja neid ka inimestele kinkinud, samas mina olen nüüd juba kakskümmend aastat talt pilti palunud, aga seda ei tule.

Ta ütleb, et ei saa minust aru. Eks see ongi keeruline, ma ei oska talle seletada ka. Äkki ta ei tahagi sellepärast pilti teha, et mitte ehmatavalt tajuda meie sarnasust, ennast on ju raske kujutada.

Muidugi ma olen tema muusika austaja ... mis muusika, raju väljenduse. Eelmisel juubelikontserdil ajasin isegi harja pähe nende auks, mul oli hea ülbitseda, sest pidin järgmisel päeval kiilakas olema.

Ivolt tuleb õppida hakkamasaamise mõttes, ta on rahutu hing, olesklejat temast ei kuma, mis minu puhul on valdav. Kui küsimus on, kas olla või mitte olla, siis tema vastus on igal juhul olla ehk tegutseda. Ma ei kujutagi ette, kuidas ta üldse istub rahulikult kodus, ta peab ikka midagi nakitsema. See ora, mis tal sees on ja mis omal ajal väljendus selles, milles ta väljendus, on leidnud nüüd uusi väljundeid.

Tagasi üles