Müstik Andres Tali valmistub maailmalõpuks kunstis

Andres Tali «Püha Rita» (fragment) näituselt «Mu süda põleb igavesti» Draakoni galeriis. Foto: Repro

Seitsmekümnendatel muutus meie kunstielus üha olulisemaks almanahhi Kunst osa, mis oli unikaalne kogu NSV Liidus. Almanahhi kujundajatena töötasid vaheldumisi Ando Keskküla, Leonhard Lapin ja Andres Tolts. 1990ndate numbreid hakkas kujundama Andres Tali.

Tali looming kuulub eesti kunstis nimetuse alla «Postmodernism ja müüdid», mis kujunes ajavahemikul 1980–90, kus oli tunda ebakõla mitme erineva jõujoone vahel: kohalik kunst ja kunstielu ning ühiskondlik situatsioon oma kuhjuvate probleemidega ning süveneva venestamispoliitikaga.

Ajab meelega juhtme kokku

Tali kasvas sellest välja seoses Eesti riigi vabanemisega ning hakkas graafikuna näitama oma tõelist innovatiivset palet. 1988. aastal toimus manifestlik noortenäitus «Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis», mis oli viimane kunstnike liidu initsiatiivil organiseeritud noorte loojate väljapanek Tallinna laululava ruumes.

Näitus oli väljakutsuv. Juba seal torkas omapärase käekirjaga silma Tali, kes erines põlvkonnakaaslastest märgatavalt. Tal oli vaja astuda üle müüdimaailma läve. See oli eksistentsialistlik ringkäik ajas ja ruumis.  

Sirje Helme on teda iseloomustanud kunstnikuna, kes kasutab traditsioonilisi heleda-tumeda vahekordi, lisades tekste, mille dešifreerimine käib vaatajale üle jõu.

Sama käekiri on Tali töödes säilinud tänini. Tänu erinevate tehniliste vahendite kasutamisele helintallatsioonide ja videote näol muutub sõnum üha keerulisemaks, mis on tema puhul alati sihipärane, et ajada juhe kokku nii publikul kui kunstianalüütikutel, kellele ei paku sel hetkel abi isegi Carl Gustav Jungi teooriad.

Tali on omamoodi müstik, kelle mõttemaailma võib kaude võrrelda Andrus Kivirähki teose ideoloogiaga raamatust «Mees, kes teadis ussisõnu».

2001. aastal küsiti Talilt 24h Galerii kodulehe jututoas: «Kas maailm võib olla must-valge?» Sellele vastas Tali, et aga ta ju ongi nii. Vaja ainult väga tahta.

Tali tööde taustsüsteemi ning inspiratsiooniallikate eest räägivad ka tema lemmikteosed filmikunstist: Luchino Visconti «Surm Veneetsias», Martin Scorcese «Kristuse viimane kiusatus»; muusikas aga Nick Cave’i «As I Sat Sadly By Her Side», Mozarti «Reekviem» ja Mahleri 5. sümfoonia neljas osa. Eks see kõik peegeldub Tali loomingus.

Tallinna Kunstihoones 2011. aastal toimunud isikunäitusel «Exit (Mittelineaarne narratiiv)» lõpetas Andres Tali enda sõnul mahuka etapi oma loomingus, eksponeerides ka 2003.–2004. aastal valminud seeriat «Iha ja igatsuse instrumendid», 2009. aastal loodud liberaalse turumajandusega seotud absurdsust käsitlevat seeriat «Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie» ja 2010. aastast kommunikatsiooniprobleeme käsitlevat sarja «Nähtamatu mees».

Üks kontseptuaalne pööre ta loomingus toimus ka 2006. aastal Vaal-galeriis videotest koosneval väljapanekul «11 stilli», mis pidevalt end mantrana kordas. Kujutavas kunstis on Tali eeskujuks Leonardo da Vinci joonistused, Giorgione «Veenus», Rebecca Horn ja Joseph Beuys.

Mingi lõpp tuleb?

Sellises sümbioosis osutuvad tema teosed justkui maailmalõpu agooniaks, olles ääretult morbiidsed. Heaks näiteks on töö «Kärbsed munevad oma munad roti suhu tagamaks oma järeltulijate parima võimaliku arenemiskeskkonna». Selles peitub ka irooniline allegooria üleilmse poliitika pihta, mis kokkuvõttes sarnaneb kontseptsioonilt tema näitusega «Das Kapital». Seetõttu meenutavad Tali tööd paratamatult kohati Peeter Lauritsa mõne aasta tagust suurprojekti «Mullatoidurestoran», mis lõi laineid nii Eestis kui mujal.

Mõnikord ei saagi aru, kas Tali on botaanik, zooloog, füüsik või hoopis füüsiline geograaf, kelle loomingut võib võrrelda Dan Browni romaaniga «Da Vinci kood», kus da Vinci mõjus salapärase kujuna, keda huvitas rohkem salasektide juhtimine ja koodide väljamõtlemine, mitte aga üksluine kunsti tegemine.

Talile on oluline äärmine künism, salasepitsus ja prohvetlikkus ehk morbiidne leping enda ja kõige kõrgemaga kunsti kaudu. Tali on oma näitusel heliinstallatsiooni põiminud müstilist ekstaasi ja skeptitsismi ning absurdi, kus Püha Rita palvetab kalmistul epitaafide ees, millel on kirjas «Danke».

Vaadates Tali töid, peabki võib-olla uskuma, et 21. detsember on kuupäev, mil meie maine elu orbiidil maa soolapuhujatest-ekstrasenssidest ennustajate sõnul lõpule jõuab.

Andres Tali

«Mu süda põleb igavesti! (visandeid St. Rita teemal)»

15. detsembrini

Tallinnas Draakoni galeriis