Efis.ee kustutab filmi valge laigu

Eesti filmi andmebaas. Foto: Efis.ee

Eesti filmi aasta saab sümboolse lõpu, kui avatakse Eesti filmi andmebaasi esimene osa.

Kas ma liialdan, kui väidan, et täna avatav www.efis.ee on oluline samm eesti filmi suurima valge laigu kustutamise suunas?

Usun, et mitte. Saab ju avalikkus lõpuks esimest korda enda käsutusse allika, mis sisaldab üksikasjalikku infot nii kõigi eesti filmitegijate kui ka kõigi saja aasta jooksul tehtud filmide kohta.

Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin siinsamas, kui lootusetu on kusagilt teatmeteosest või andmebaasist leida kas või Mati Põldre täielikku filmograafiat koos sünopsiste ja muu selle juurde kuuluvaga. Ja mitte ainult tema oma – siinse filmi 100-aastast ajalugu arvestades iseenesest mõistetamatu fakt.  

Nüüd on see võimalik, vähemalt osaliselt – Eesti filmi andmebaasi, sisuliselt elektroonilise rahvusfilmograafia esimene osa sisaldab enamikku kodumaistest pikkadest mängufilmidest, aastail 1912–1940 vändatud filmikroonikatest ja Balti filmi- ja meediakoolis tehtud tudengifilmidest.

Kõik, mis iial tehtud

Mida see tähendab? Seda, et kõik filmid on põhjalikult kirjeldatud ja märksõnastatud, et neid oleks kergem otsida ka pealkirja ja autorit teadmata.

Vähe sellest. Kirjet täiendab vähem või rohkem mahukas lisamaterjal alates võttepaikadest ja lõpetades tuntumate filmitsitaatidega, sinna juurde veel bibliograafia, fotod, plakatid, mälestused. Mis iganes. Ka filmilõigud.

Miks mitte kogu film? «Autoriõiguste puudumise tõttu,» vastab andmebaasi peatoimetaja Hagi Šein. Vähemalt esialgu on see nii. Asi ei puuduta üksnes Eesti Televisioonis valminud linateoseid, mis on kasutaja isikustamisel vaadatavad ETV arhiivi kaudu, aga ka tudengifilme.

«Kui paneksime andmebaasi üles kõigi filmide täisversioonid, tuleks nende eest maksta autoritasu. Ka tuleb selleks sõlmida lepingud filmiloojaid esindavate organisatsioonidega. Raha peaksime selleks ise leidma või kasutajatelt võtma. Viimasest tahaksime aga kultuuriandmebaasi puhul hoiduda,» selgitab Šein.

Siiski hakatakse peagi koos riigi ja autoriõigustega tegelevate asutustega otsima lahendusi, kuidas vähemalt varasem, enne 1991. aastat tehtud filmipärand kättesaadavaks muuta. «Lihtsaid lahendusi siin ei ole, aga loodame, et tulevikus saab sellest siiski 24 tundi päevas avatud arhiivikino.»

Tõsi, selleks tuleb lahendada ka filmide digiteerimisega seotud probleemidepundar, sest enamik vanematest linateostest on olemas üksnes füüsiliselt.

Igal juhul peaks andmebaasi viimane osa valmima 2017. aastal – selleks ajaks peaks olema põhjalikult kirjeldatud rohkem kui 15 000 filmi ja kroonikapala – kõik, mis Eestis iial tehtud.

Unikaalne ka mujal

Unikaalse ettevõtmisega on tegu ka rahvusvaheliselt. Selliseid rahvuslikke andmebaase on küll tehtud, aga piiratuma mahuga, mis registreerivad vaid elementaarseid fakte. Näiteks soomlaste elonet.fi, kui kõige lähematest naabritest rääkida.

Šeini sõnul eristab seda teistest omasugustest eelkõige vajadus rahuldada nii laiema avalikkuse, filmitegijate kui ka arhiivitöötajate huve.  

Eraldi tõstab ta esile veel kaks eesti filmikultuuri seisukohast olulist aspekti: esiteks hakkab tänu andmebaasile isikustuma eesti filmitegija, teiseks on see tähtis kui eesti filmiajaloo vundament. «Filmimaailm ise saab sellest juurde positiivse laengu ja väärtuse, mida seni pole olnud,» rõhutab ta.

Avatav andmebaas ei ole siiski viimase instantsi tõde – seda rõhutavad nii Šein kui ka projektijuht Reet Sokmann. Täielikult on selles kirjeldatud ainult 15% linateostest, aga ka need on avatud parandustele ja täiendustele, mida saavad teha kõik kasutajad.

Esimene mulje andmebaasist on väga hea. Põhjalik otsingumootor vajab harjumist, aga tulemus väärib küünlaid. Millest meil küll filme pole tehtud! Milliseid huvitavaid detaile on siit võimalik välja koukida! Rääkimata sellest, kui kerge on ennast unustada ja pidevalt edasi «linkida».

Loodetavasti pööratakse peagi tähelepanu ka ingliskeelsele versioonile, vähemalt pealkirjad ja sünopsised, ehk ka tüvitekstid peaksid selles keeles olema.

Aasta kultuuritegu? Kahtlemata.

3 ülesannet ­andmebaasile

Millises eesti mängufilmis sooritavad tegelased ajarännaku ja satuvad üleöö rahuajast sõja­aega?

Üldotsing otsingusõnaga «ajas rändamine» annab vastuseks 36 filmi, millest ei sobi ükski. Täpsustades sama otsingusõna rippmenüüst valitava lisasõnaga «märksõnad», saame vastuseks kolm filmi, millest ei sobi ükski. Uus otsingusõna «ajarännak» annab vastuseks kaheksa filmi, paraku ei sobi jälle ükski. Seevastu etteantud sisumärksõnade järgi – neid on muide 12 000, tähestiku, sageduse ja grupi järgi – otsides (selgub, et sobiv märksõna on hoopis «ajaränd») on õige vastus kärme tulema: «Väike reekviem suupillile» (1972, režissöör Veljo Käsper), mille sünopsise järgi ületavad 1972. aasta üliõpilased Jaan ja Heiki ajajõe, mille teisel kaldal ootab poisse 1944. aasta sügis okupeeritud Eestis.

Moraal: lugege enne kasutamist läbi rubriik «Abiks», hoiate aega kokku.

Mängufilmis «Küljetuul» võtab Märt Visnapuu tegelaskuju, jalgrattur Raivo kätte kitarri ja esitab ühes Krimmi restoranis Andres Valkoneni laulu, mis sulatab vene naiste südameid. Kes on selle sõnade autor?

Üldotsing otsingusõnaga «Küljetuul» viib kõigepealt filmi põhiandmete juurde, seal on tegijate all kirjas heliloojad Raimo Kangro ja Andres Valkonen. Rubriigi «Vaata lisainfot selle filmi kohta» alamrubriik «Muusikaleht» täpsustab ka laulu pealkirja «Laia taevaliua sinal...» ja lisab, et selle autor on Andres Valkonen. Sõnade autorit ei ole mainitud.

Vastus: Sergei Jessenin, tõlkinud Artur Alliksaar.

Milline silmapaistev eesti mängufilm on (osaliselt) üles võetud Tartu külje all Vasula metsas?

Üldotsing otsingusõnaga «Vasula» annab hetkega õige vastuse: «Karujaht Pärnumaal» (1914), Eesti esimene mängufilm. Vähe sellest. Selgub, et Vasulas on üles võetud ka kaks kroonika- ja dokumentaalfilmi: «Eesti Vabariigi president külaskäigul Tartumaal» (1939, lõik Vasula kodumajanduskoolist) ja «Partei liige» (1970, Valeria Anderson), portreefilm NLKP liikmest, Vasula sovhoosi direktorist Rosiine Kartaust.

Eesti filmi andmebaas

•    15 471 filmikirjet ja 9000 filmitegija isikulehekülge (seisuga 12.12.2012).

•    20-liikmelise toimetuse keskmine vanus on 58 eluaastat. Töölevõtmisel olid eelistatud üle 50-aastased töötud või pensionil humanitaarvaldkondade esindajad. Ametis on ka mitu endist ja praegust filmitegijat, režissöör Dorian Supin näiteks.

•    Mittetulundusühingu töö käib projektipõhiselt, peamised rahastajad on Eesti Filmi Sihtasutus, kultuurkapital, kultuuriministeerium ja Euroopa Liidu struktuurifond Innove.

•    Kuidas valmib filmikirje? Toimetaja-andmesisestaja vaatab filmi, tuvastab autorluse ja näitlejad, märksõnastab selle, kirjutab sünopsise. Kogub lisa- või täpsustavat infot. Vaatab läbi arhiividokumendid, ajakirjanduses ilmunud artiklid, vestleb filmitegijatega. Vajadusel kontrollib mitmest allikast fakte. Kirjet kontrollivad sisu- ja keeletoimetaja. Meediatoimetaja ja digiteerija lisavad pildimaterjali. Biograafiatoimetaja koostab eraldi isikute ja asutuste CVd. Lõpuks vaatavad valmis kirje üle peatoimetaja ja projektijuht.

•    Valmib 2017. aastal.