On kuidagi nii juhtunud, et teatris vaikselt aetud asjad puudutavad mind sügavamalt kui suure käraga sündivad. Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale «Üürnikud» üsna irooniliselt. No et taas mingi argimaailma kajastus. Pole liig öelda, et mõtlesin ka «järjekordne»: Ugalas mängitakse näidendit «Ladu» ja Vanemuises läheb lugu «Remondimees».
Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.
Selline dramatism mõtlemises ka, et kui lavastuse tulekule loosungeid karjutakse, ei ole see just usaldusväärne, aga kui tuleb tasa, siis enamasti jääb tähelepanuta.
Märkimisväärne lugu
Võru teatri «Üürnikud» on märkimisväärne lugu, teistmoodi ja saladusega, ja see on tagasihoidlikult öeldud. Leino Rei, näidendi autor, üllatab mitmes mõttes. Ta ütleb, et me oleme maailmas üürnikud ega tohiks siit lahkuda võlgu maksmata. Kas me ikka teame oma võlgu?
Mul on selle näidendi mõttekuse sõnastamisega nii, nagu mõne armsa asjaga tavaliselt on, et ei taha lõpuni sõnastada ja defineerida, sest sõnad teevad tunde liiga konkreetseks ja sellega kaob osa võlu.
Siin on paradoks ka: teater on sõnakunst ja näidendi kirjutamine mõtete sõnastamine. Hea teater näitab igatahes seda ka, mis jääb väljaöeldud mõtete vahele. Milline hingamisruum on mõteteks vormunud sõnadel, eks see määrabki lavastuse ja loo kvaliteedi.
See, mis väikses Võrus nüüd sündis ja mööda Eestit, ma loodan, näidatakse veel, on mõjus ja hästi lähedane. Tundub, et tegijad on tabanud miskit me peas liikuvatest mõtetest, mida isegi sõpradele enamasti ei räägita – tunnete kvintessentsi. Lõpuaplausi usutav üksmeel kinnitas tunnet, et Rei ja näitlejad on tabanud miskit, mis vaatajatele praegu korda läheb.
Peeter Volkonski mängitud kummaline vana tark ütleb ses loos muu hulgas: «Ma ei tea, las ma räägin! Meid on siin seitsme miljardi jagu. Praegu. Ühekorraga. Samaaegselt. Klammerdunud selle vesise kera ümber. Palju siit veel aegade jooksul läbi on käinud? Lõpmatus, eks. Paljusid sa nendest isiklikult teadsid või tundsid? Paljusid sa praegu tead ja tunned? Paljud sulle korda lähevad? Neid, kes on siin, sinuga samaaegselt? Sul oli naine. Milline sai olla tõenäosus, et sa kohtud just temaga? Teil on laps. Milline oli tõenäosus, et see laps just teile sünnib? Miks just teie pidite kokku saama? Kus nad praegu on, mis sa nendest tead?
Ma ei tea, mis on selle juhuse matemaatiline valem, mis tõestaks selle ime. Sellist valemit ei eksisteeri. See on ime. Te kohtusite. Te olite. Kaugenesite. Sul on veel ees üks öö või kaks kuud või pool elu, sõltuvalt, kui ökonoomselt sa edasi sõidad. Lülita turbo välja, ava silmad, tee aken lahti… ja ole!»
See jutt ja teema ei jäta kedagi puudutamata. Volgi vana mees räägib näidendis veel paljust tunnetusega tajutavast siin ilmas, ja räägib meisterlikult. Mõtlesin ka sellele, et lisaks kõigele muule nägin lavastuses haruldast, nägin, kuidas vürst elule alla andnud mehe pluusile nööbi ette õmbleb. Inglismaal antakse aadlitiitel neile kunstnikele, ka näitlejatele, kes on erilised. Meil on sünnijärgselt aadlivere pärinud näitleja praegu mõttevormis, mida tuleks märgata.
Volkonskile sekundeerib võrdse partnerina elus ja laval küpsuse saavutanud Kärt Johanson. Teeb sõnadeta osa. On kollases. See, kuis ta seisab akendeta toas sõnajalapotiga, on kui maal. Maalid me ümber – pean silmas head kunsti – annavad elule värvi ja kvintessentsi. Lõuendile on kantud palju kihte eri värve. Kärt Johansoni naise vaikimises ja pilkudes on see olemas, ka salapära, ja Peeter Volkonski vana mees teab seda naist tõlkides ja tõlkimata.
Sildi taga sisu, seekord
Tarmo Tagametsa mängitud mees on natuke liiga trafaretne, aga see sesse lukku sobib – rabe elus ja laval. Selline, kes, kui talle võlgu meelde tuletatakse, lubab ära maksta, enne mõtlemist, kas see on üldse võimalik. Enne mõtlemist, miks eluvõlad on tekkinud ja kuidas neid tasa saada.
Tagametsa mees tegelaskujuna ongi kohati ebausutav ja kohati lihtsalt Loll, Kärt Johansoni naine on Ilus ja Volkonski vanamees Tark.
Etenduse lõpus oli tunne, mis alles ka täna, et kui ses lavaloos miski puudu jäi, siis teine vaatus. Tahaks teada, mis edasi saab. Mis sünnib mehe peas, kui ta magab, pisike särginööp padjaks pea all?
Uuslavastus
«Üürnikud»
Autor ja lavastaja: Leino Rei
Muusikaline kujundaja: Taisto Uuslail
Kunstnik-konsultant: Tuuli Tubin
Mängivad: Tarmo Tagamets, Peeter Volkonski, Kärt Johanson
Esietendus 10. novembril Võru Kandles