/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2012/12/13/1482822t1hbddc.jpg)
Prillikino ekspert, üks meie enda 3D-filmikaamera arendajaid Kaur Kallas soovitab vaadata «Kääbikut» nii 24 kaadrit kui 48 kaadrit sekundis.
«Kääbik» – 24 või 48?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas 48 kaadrit sekundis on järjekordne reklaamitrikk? Mis vahe on üldse 24 ja 48 kaadril sekundis peale kiiruse?
Ei ole reklaamitrikk. Ja vahe on ka esteetiline: oleme 24 kaadri eripärasid või vigu – kuidas kellelegi – harjunud nägema kui filmikunsti lahutamatut osa. Õigupoolest on meid selleks 80 aasta jooksul harjutatud. Nendeks eripäradeks on pildi peaaegu tajumatu värelemine suurtes plaanides ja vilkumine kiire kaameraliikumise puhul. 48 kaadri puhul selline defekt kaob, koos sellega ka esteetiline efekt – pilt hakkab meenutama tavalist telepilti, mida mängitakse maha ligilähedase 50i kaadrisagedusega.
Kas on nii, et iseäranis häirivaks võimendub see strobo-efekt just prillikino puhul?
Prillikino puhul häirib see jah rohkem, sest 3D liigub klassikalisest filmist eemale virtuaalse reaalsuse sarnase kogemuse poole ja väike kaadrisagedus segab meid sinna efekti sisse minemast kõige rohkem just action’i puhul, kus kaamera liigub kiiresti.
Miks peaksid filmid üldse olema 24 kaadrit sekundis?
Ei peagi. Legendi järgi oli selline kunagi heli miinimumtihedus, et see normaalselt filmilindile salvestada ja hiljem maha mängida. Tummfilmid enne seda olid 16 kaadrit sekundis. 24 kaadrit sekundis on ka miinimumkiirus, mille puhul aju tajub üksikuid kaadreid liikuva pildina. Ja kallist filmilinti kulus 24 kaadri puhul vähem, oli võimalik raha kokku hoida. Nõnda sai sellest standard, mis püsib siiani.
Kuidas 48 kaadrit sekundis ennast «Kääbiku» puhul õigustab?
Action-kaadrid kindlasti õigustavad ennast, detailid tulevad paremini välja ja kogemus on endassehaarav. Suured plaanid ja dialoog vähem, sest nagu ma juba ütlesin, on 48 kaadri esteetika tavakinoga harjunud vaatajale veidi imelik ja väga sarnane teleseriaali pildiga, kust puudub just too filmile iseloomulik «õige tunne».
Kumba soovitate siiski vaadata, 48- või siiski 24-kaadrilist «Kääbikut»?
Action’i ja ennast unustama paneva 3D ja virtuaalsuse nautijatele kindlasti 48-, päkapikkude ja kääbikute suhtedraama nautijatele aga 24-kaadrilist.