«Talveöö unenägu» toob Tallinna Ladina-Ameerika tuntuima teatritrupi Yuyachkani.
Linnateatri tulised talvepäevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasest reedeni toimub Tallinna Linnateatri seitsmes rahvusvaheline teatrifestival «Talveöö unenägu», mis tänavu tutvustab Peruu, Tšiili, Argentina ja Boliivia teatrit. Festivali üheks erilisemaks külaliseks on Peruu kultuurirühmitus Yuyachkani lavastusega «El ultimo ensayo» («Viimane proov»), mis räägib Peruu 20. sajandi ajaloost kultuurilooliste tegelaste kaudu. Rohkete muusikanumbritega pikitud lavastus on eksootiline elamus Ladina-Ameerika kontinendi ühelt tuntumalt teatritrupilt. Postimees usutles Yuyachkani ninameest, lavastajat ja dramaturgi Miguel Rubio Zapatot, keda peetakse Ladina-Ameerika üheks hinnatumaks teatritegijaks ning arvamusliidriks.
Kuidas Yuyachkani sündis ja milles seisneb 40-aastase koostöö saladus?
Juba 1960. aastate lõpus lõid mõned meist trupi, mis tegi teatrit lastele ja noortele. See oli innovatiivne ja mässav kutsumus. Mõne aja pärast astusime ülikooli ja tundsime, et noorteteater ainueesmärgina meid enam väga ei paelu. 1970ndate alguses moodustasime Yuyachkani, eesmärgiga peegeldada ja kritiseerida ühiskonda – see oli loomulik üleminek. Trupp tähistas just 41. sünnipäeva, jätkame sama näitlejate koosseisuga. Meid ühendab ikka veel sama liikumapanev jõud.
41 aasta jooksul on olnud palju muutusi, kutsumus leida üha uusi teatripoolusi on pakkunud väga rikkalikke avastamise kogemusi. Õnneks säilib alati midagi. Muutunud on vormid, aga mitte tahe avastada.
Kas trupi näitlejad on vahetunud, kas vanus mõjutab trupi tegevust?
Alles on jäänud asutajate tuumik.
Me oleme oma vanusest teadlikud. Iga uus tükk on loov harjutus – et meid ennast üllatada. See pole lihtne, aga nii see on. Teame, et kui soovime koos jätkata, ei tohi me lakata end üllatamast. Vahetevahel teeb meil kaasa noori näitlejaid, kes tulevad oma projektidega. Osa neist jääb meiega.
Millised on Peruu ja Ladina-Ameerika teatri põhisuunad?
Teater Peruus ja Ladina-Ameerikas on globaliseerumise tuultes väga muutlik ja piirkonniti väga erinev. On teatreid, kelle repertuaaris on universaalne klassika ja kaasaegsete
autorite tööd. On eksperimentaalteatrit, mis ühendab eri distsipliinide pärimuslikku keelt. Aga on ka suundi, mis asetavad rõhu Ameerika põliskultuuridest rääkivale teatrile. Tõin siin välja vaid osa suundi, neid on veel väga palju.
Mille poolest erineb Yuyachkani ülejäänud Peruu teatrist?
Yuyachkani on ühtaegu erinev ja sarnane. Erinev, sest harva leidub 41-aastaseid truppe, kes pole vahepeal tegevust katkestanud ja kelle etendused on trupi ühislooming, kes on samas moodne ja kehtiv ja kes võtab vastu noorte ettepanekuid. Yuyachkani on sarnane truppidega, kes tegutsevad ühe eesmärgi nimel. 1970ndatel ja 1980ndate keskel oli Peruus palju rohkem meie moodi truppe.
Kas teatri roll on Peruus oluline?
Teatri roll on suhteline – neile, kellele me seda teeme, on see väga oluline. Minu arvates jõuab ka edukas teater siiski vaid piiratud hulga vaatajateni võrreldes kino või televisiooniga.
Lavastuses «Viimane proov» on tegevus seotud kolme kultuuritegelase ja nende eluga. Miks just need isiksused?
Lavastuse kolm tegelast on välja mõeldud ja kuuluvad etenduse fiktsioonimaailma, kuid samal ajal põhinevad reaalsetel isikutel. Ima Sumac on diiva, kes saavutas välismaal kuulsuse, aga kodumaa jäi talle kitsaks. Cesar Vallejo on meie suur rahvuspoeet, Jose Carlos Mariategui suur peruu mõtleja. Need kolm on läbinisti peruulased, aga oskavad end toita universaalsest kultuurist.
«Viimases proovis» näitab trupp üles erakordset musikaalsust. Milline on Yuyachkanis muusika ja musikaalsuse roll?
Muusika on meie keele põhialus. Kõik näitlejad laulavad ja mängivad pille, muusikal on meie lavakultuuris fundamentaalne väärtus.
Mida ütlete Eesti publikule?
Olete teretulnud meie etendustele. See on suurepärane mõte, et festival pühendub Lõuna-Ameerikale. Me oleme geograafiliselt teineteisest nii kaugel, aga olen kindel, et leiame omavahel ka sugulussildu.
«Talveöö unenägu»
• Festival toimub 17.–21. detsembrini Tallinna Linnateatris ja nukuteatris.
Programmis:
• Peruu kultuurirühmitus Yuyachkani lavastusega «El ultimo ensayo» («Viimane proov»), mis räägib
Peruu 20. sajandi ajaloost kultuurilooliste tegelaste kaudu.
• Boliivia lavastaja Diego Aramburo ja teatritrupi Kiknteatri «ÆCCESS» on festivali värskeim, alles tänavu esietendunud provokatiivne sõna- ja tantsulavastus, mis räägib, kuidas saada kontakti endaga ja seeläbi ümbritsevate inimestega.
• Argentina näitekirjanike ja lavastajate Agustín Mendilaharzu ja Walter Jakobi «Los Talentos» («Talendid») toob Eesti publiku ette humoorikas võtmes geniaalsuse, mida tavaliselt peetakse õnnistuseks, kuid mis võib osutuda ka probleemiks.
• Tšiili trupi La Re-Sentida ja lavastaja Marco Layera «Tratando de hacer una obra que cambie el mundo» («Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma») jutustab loo noortest teatraalidest, kes sulgevad end neljaks aastaks välisilmale, eesmärgiga luua lavastus, mis raviks ümbritseva maailma kõikidest selle hädadest.
• Kõik lavastused on hispaania keeles, eestikeelsete subtiitritega. Täpsema kava leiab http://festival.linnateater.ee
• Lisaks teatrietendustele näeb «Talveöö unenäol» rikkalikku kõrvalprogrammi, toimuvad loengud ja vestlusõhtud.