Eesti Draamateatri laval tülitsevad «suured» nagu lapsed.
Lollakas! – Ise oled!
19. detsember 2012, 20:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Šveitsi psühholoog Jean Piaget (1896–1980) kirjutas kognitiivse arengu teoorias kollektiivsest monoloogist, tõi hea näite lastest liivakastis: kaks last võivad koos mängida, kumbki ajab oma joru, kumbagi teise jutt ei huvita, aga ometi vahetatakse lauseid.
Prantsuse kirjaniku Yasmina Reza näidendis «Hävituse ingel» on laval neli nooremas keskeas inimest, kaks abielupaari, kes lahkavad esmalt viisakalt oma üheteistaastaste poegade kakluse põhjusi ning tagajärgi, hiljem ületavad laste tüli veel lapsikumais toones igaüks oma mõtteid ja muresid välja röökides, üksteist ära kuulamata, ja laste probleemid on juba unustatud.
Metslased oleme
Ilmekalt joonistab luhtunud suhtlust välja Mait Malmsteni mängitud advokaat Alain, kes pidevalt kõige ootamatumail hetkil kätevaba telefoniga rõhutatult mingi ravimi kaitseks ja selle kahjulikke kõrvaltoimeid kajastanud ajalehe vastu võitleb.
Malmstenilt suurepärane sooritus, vaadates vestluskaaslasele otsa või isegi vesteldes temaga, hakata järsku kujuteldava telefonipartneriga täiesti teistsugust teksti rääkima nõuab peent ajastust ja tegelaskuju ümbersuunamist.
Poleks üks poiss teisele vastu hambaid andnud, ei oleks need kaks paari omavahel võib-olla kunagi kohtunud, vähemalt mitte neljakesi ühes ruumis. Täiskasvanud peavad olema tsiviliseeritud. Võib-olla kõige õrnem pinnas, kus iga täiskasvanu, kel on lapsed, ehk mitmekordne vastutus, metslaseks võib muutuda, on olukord, kus tuleb oma laste eest seista – üldiselt õigustatud instinkt.
Kaetakse laud kohvi ja koogiga, hiljem lisandub rumm. Vahetatakse käibeviisakusi, kuidas maitses, millega keegi tegeleb. Pruugib aga jutuks tulla laps, kui õhuke tsiviliseeritusekiht kaob. Inimese põhiolemust puudutavais asjus jääb see kiht ilmselt maailma lõpuni õhukeseks ja pole vahet, kas on 19. või 22. sajand, kas me suhtleme rohkem internetis või näost näkku, kas oleme juristid või müüme vetsupotte, nagu Ivo Uukkivi poolt meisterlikult esitatud tuhvlialune lihtne keskmine mees Michel – kes lavastuse edenedes üha enam bravuuri kogub.
Lavastuse algul on abielupaar Alain ja Annette (Harriet Toompere) Micheli ja Veronique’i (Liisa Pulk) juurest lahkumas. Lävel olek on viljakas lähteasend: meile mängitakse ette kõik pisijuhtumid, mis saavad tõttavaid täiskasvanuid kinni hoida, kui viisakuse piirid on juba lähedal, ja viimaks ka ületatud.
Tegu pole otse komöödiaga, vaid hoolega väljatimmitud psühholoogilise draamaga, aga järjest naljakamaks läheb, ja jube lihtne on kõrvalt vaadates naerda, kui samastumisvõimalusi jagatakse lavalt sületäite kaupa, sest vaatajal on ka kergendus: mina pole hetkel konfliktsituatsioonis.
Nähtud etenduses puhkes korraks fookusest väljas viibiv Alain ühe Micheli abieluteemalise nalja peale nii nakkavalt naerma, et mulle tundus, et hetkel naeris näitleja Malmsten, ja kuigi see tähendanuks rollist välja minekut, rõhutas see ometi rollide sees toimuvat.
Tempo tõuseb
Kõige totram on see, et hetkiti meenutab lavakarakterite jaoks väljakannatamatult pingeline õhustik vinget korteripidu, kus mehed viskavad poisilikke võllanalju ja naised muutuvad kilkavateks diivadeks. (Pole tükk aega näinud lavalt ega ekraanilt nii efektset purjus naist nagu Harriet Toompere kehastatu.)
Hendrik Toompere jr-i lavastus on tundlikult orkestreeritud, näitlejad kruvivad pinget ja ka huumorit mõõdetud annuste haaval, psühholoogiline tempo järjest kasvab, lõpuks nõuab mäng juba füüsilisi lahendusi.
Kuigi mitte nii mitmeplaaniline ja lõpuniminev, meenutab draamateatri variant Reza materjalist veidi ka Edward Albee legendaarset lavastust «Kes kardab Virgina Woolfi?»: meile tehakse puust ja punaselt ehk toas ja sõnadega selgeks, mis juhtub, kui täiskasvanute liivakastimängudes reeglid nihkuma hakkavad.
Yasmina Reza
«Hävituse ingel»
Lavastaja Hendrik Toompere jr. Kunstnik Ervin Õunapuu
Osades Harriet Toompere, Mait Malmsten, Liisa Pulk ja Ivo Uukkivi
Esietendus 25. novembril
Eesti Draamateatris