Gorjatšije parni iz Latvii

Tiit Tuumalu
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paradoksaalne, aga mis võiks olla veel eksootilisem kui üks Läti film Eesti kinolevis? Eesti film Läti kinolevis?

Millest see kõneleb? Sellest, et me pole ikka veel unustanud, kuidas nad meid kutsuvad: «gorjatšije estonskije parni»?

Kättemaksuks minge ja vaadake nüüd «Pitsasid», rahvusvaheliselt tuntuima Läti filmitegija Laila Pakalnina uut, hea eneseirooniaga – meil enestel jääb sellest vajaka, kui ehk «Seenelkäik» välja arvata – vürtsitatud musta komöödiat, mis, nagu ühe eksootilise maa puhul ikka, jõuab siinsele kinoringile ainult tänu kaastootja, antud juhul vendade Kallaste stuudio Digitaalne Sputnik (Kaspar Kallas on «Pitsad» ka monteerinud) initsiatiivile.

Selles virutavad kaks pealtnäha kohtlasevõitu läti pitsapoissi kassast raha, jäädes mõistagi vahele. Pärast seda kui omanik on kirjutanud juhtunu kohta raporti ja lukustanud selle seifi, ei tule poistel pähe muud, kui raudne kapp pitsaauto peale upitada ja tuhatnelja põgeneda, aga kuhu, pange nüüd tähele – Eestisse, kus arvavad olevat eldoraado. Mida lähemale Eesti piirile jõuatakse, seda värvilisemaks film muutub, Riias on see veel noirilikult mustvalge, mõne harva värvilaiguga.  

Võimalik ka, et igavlevatel, koguni Oxfordist unistavatel poistel, kes ei kata vahelduseks pitsasid mitte ainult tomatipasta ja muu hamba alla kõlbava, vaid ka mutrite, seibide ja pudelikorkidega, on lihtsalt isikupärane absurditunnetus. Pakalninal igatahes on, kas nüüd hea, aga omapärane küll. See tuli välja juba filmis «Koer, lennuk ja laulupidu» ja on pärast seda ainult progresseerunud.

Igal juhul osutub poiste teekond veel absurdsemaks kui Kalevipoja teekond maailma lõppu. Keel tõrgub seda kõike kirjeldamast. Süüdimatu, tudenglik naivism seguneb küpse, eksperimentaalfilmile iseloomuliku vormitaidurlusega, viimast silmas pidades on mõistetav ka tugeva Rooma festivali kõrvalvõistlusprogrammi, filmikunsti uusi tuuli esindava «CinemaXXI» eripreemia.

Huvitav on filmi all- ja kontekst. Kangelased ihkavad Lätist ära, otsivad oma noorele elule perspektiivi, kuid ei suuda end käsile võtta, midagi muuta. Ja ega keegi ei toeta ka. Kuni enese lollusest sündiv juhus ise kõike muudab.

Eks sellest kõnelenud veel rohkem otse ju ka Juris Poškuse «Kolka cool» ja Aik Karapetjani «Inimesed kusagil», esimene külaelu, teine Riia venelaste näitel. Sihik on lätlastel igatahes paigas – meie näiteks pole nii aktuaalsest teemast veel filmi teinud.

«Pitsad»

Stsenarist ja režissöör Laila Pakalnina. Operaator

Uldis Jancis. Kunstnik Jurgis Krasons. Helilooja Gacho

Läti 2012

Alates 14. detsembrist Tallinna kinos Artis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles