Pole kahtlust, et Karl Ristikivi mõtles noist asjust. See tuleb päevikustki esile. Ainult et kõhklus ei saa olla tolleks mootoriks, mis veab käsikirja lõpule. Selleks saab olla üksnes julgus. Karl Ristikivi päevikud pärinevad ajast, mil puudus vähimgi kindlustunne ses suhtes, mis pagulasautorite raamatuist sünnimaale üldse jõuab.
Omaaegsete pagulaste koduseid raamatukogusid silmitsedes paneb mõtlema, millist Nõukogude sodi on siitpoolt saadetud kas vastutasuks või et emakeel ära ei ununeks. Siiapoole ei jõudnud pagulaste jamagi. Enamiku oma teostest kirjutas Karl Ristikivi juba ette teades, et lugejaskond jääb poolikuks.
Tuglase päevikumärkmetes leidub ülinapilt viiteid tema sõpradele. Neid nagu polekski, ehkki oli. Seda tõendavad kirjavahetused. Karl Ristikivi on mõelnud oma sõpradele kogu aeg. Kui XX sajandi algusest on siira ja väga otsekohese sõpruse tunnistajaks Gustav Suitsu kirjad Friedebert Tuglasele aastail 1909–1923 (avaldatud koos muuga 1976), siis sajandi teisest poolest on seda Ristikivi päevik.
Seda raamatut on mõtet lugeda seega ka neil, keda kirjanduslugu ise vahest ei huvitagi.
6. detsembril 1962 märkis Ristikivi päevikusse, et on saanud kätte Arvo Mägi kirjutatud nn lühimonograafia «Karl Ristikivi». «Võiksin nüüd niisama hästi surnud olla. Ainult mõte mu sõpradele sunnib mind veel elust kinni hoidma.»
See ei olnud tal ühekordne meeleolu, palve Jumalale sõprade pärast kordub ka mujal. Päevik lõpebki sellega. Muidugi, Ristikivi ei õpeta sõprust kui niisugust. Ta tunnistab seda kui eksistentsiaalset suhet ja põhimõtet. Nõndamoodi tunnistajaid ei saa olla kõigest mõni, ent igaüks meist päevikut ei pea.
Ristikivi ei liikunud ainult pagulaskeskkonnas, tema lähemad kolleegid olid rootslased. Sedakaudu pakub raamat sissevaadet ka Rootsi tollasesse ellu ehk heaoluühiskonna kujunemisse lähtuvana niisuguse sotsiaal- ja munitsipaalametniku vaatekohalt, kes kirjanikuna tahab olla vaba, kuid leivateenistuse tõttu seda olla ei saa. Ei usu, et selliseid raamatuid oleks rohkem kui Ristikivi päevikud.
Raamat
«Päevaraamat (1957–1968)»
Toimetanud Janika Kronberg