Reeturi raudsaapad marioneti klaaskirstul

Endla «Heinrich IV» teeb nimiosas tugeva rolli Jaan Rekkor. Foto: Indrek Aija

Peagi möödub 30 aastat kevadest, mil Evald Hermaküla Vanemuises Luigi Pirandello tragöödiaga «Heinrich IV» lavastajana mõõga ristas ning neli päeva enne esietendust ise peaossa viskus. Olin Tartus tudeng, mu teatrivaatlejaelus jääb 1983. aasta «Heinrich IV» ülioluliseks. Sestap liginesin Endla uuslavastusele, hinges kahtlev ärevus. Ometi ootusrikkana nimiosalise suhtes – on ju Jaan Rekkor üks haruldasi näitlejaid, kelle pärisosaks kirgliku hingeilmaga suurrollid.

Nii see just ongi: Rekkori lavaelu Heinrich IV osas isiksuslik ja laetud, ta heitlemine elumaskeraadi peeglisaalis inimlik, vahedalt läbinägev ja haavatav, ta suhtumine «normaalsete ellu» mõistetav ja samastuma kutsuv. Karjamaailm ei ole paik, mille teeskluse ja reetmiste normiga suudaks (taas)liituda sügavuti mõtlev, end ja teisi pingsalt kõrvalt jälgiv inimene.

Jaan Rekkor mängiks kui Hamletit 20 aastat hiljem. Hamletit, kes ei surnud noorelt, vaid jäigi hullumeelse maski kandma, kuni muundus hallipäiseks kuningaks, ehkki  hallidelt juustelt pudeneb puudritolmu… Ka Heinrich IV päralt on «sõnad, sõnad, sõnad», ent flöödi asemel tuleb temal näperdada narruse «värvilist klaviatuuri», sõlmida kinni ja lahti marionettide niite.

Enn Keerdi lavastuse lakoonilise laadi määrab Jaanus Laagrikülli askeetlik, stiilipuhas kujundus, kus täpselt doseeritud sajanditeülene teatraalsus ning karged viited kaasajale – viimase aja üks mõjusamaid lavaruume.

Lavastus on intelligentne, ent ranges ratsionaalsuses peitub ka oht muutuda liig kaineks ja staatiliseks. Saatesõna kavalehel sedastab, et Pirandello sünteesib tragöödia ja farsi. Endla tõlgendust näikse kammitsevat farsipelgus, pean silmas intellektuaalset farssi, mil varjunimeks absurd. Otsekui ei julgetaks ehitada mängu hullumeelse loogika udusulekergusele.

Ajal, mil teatrites näitlejate süstemaatilise arengu eest reeglina hoolt ei kanta, tuleb tunnustada «Heinrich IV» lavastamist nimiosatäitja pärast, Jaan Rekkori rolli saladusi ei muugi lahti esmavaatamisel. Eks ole ootuspäranegi vahendada Pirandello näidendit ühemeheloona. Kummatigi muudaks ka Heinrichi kaaskonna ja külaliste rafineeritum ansamblimäng loo põnevamaks, näitetrupp suudaks enamat.

Nii jääb lavastuslikult poolele teele tammuma salanõunike kvartett (Sten Karpov – liider Landolfo, Tambet Seling – uustulnuk Bertoldo, Jaanus Mehikas ja Priit Loog – küünilise palgega Arialdo ja Ordulfo): noornõunike mänguvärviks kohanejate ülbevõitu inerts, aga kui selgub tõde, ei muutu nende hoiak kuigivõrd.

Karpovi Landolfo repliigid kostüümilaost viisid mõtted nii eksistentsiaalsele eluteatrile kui näitlejale, kes sunnitud mängima «vormi, millel puudub sisu».

Bert Raudsepa nohik-vaatleja, kirjaniku tõugu Carlo di Nolli ja Katrin Valkna eksalteeritud Frida püsivad ohtlikust mängust üsna ohutus kauguses. Ahti Puuderselli doktor Genonit ilmestab professionaalne kretinism, paar enesetähtsustamisest pakatavat intonatsiooni.

Sepo Seemanil tuleb Tito Belcredi osas etendada joviaalse pullimehe kaitsekihi all õelust ja ebakindlust, armukadedust ja alatust. Ka tollele tüübile oleks nagu hinnangupitser laksti! laubale löödud, ent vaimukama distantseerumise võimalus on rollis varjul, küllap Seeman kui valskuse suhtes tundlik näitleja oma šansi edaspidi üles korjab.

Kõige sisulisem duellipartner Heinrichile on Piret Laurimaa Matilde. Rekkori rolli läbistab ühe põhiteemana kaotatud eluarmastus. Mitte noore kire järellainetus, vaid elukestev tugev tunne: õrritavast salvamisest kurva igatsuseni panna pea naise rüppe ja uinuda, võib-olla undki näha… Laurimaa Matildes võimutseb naiselik enesekesksus ja väljamõeldud tunded, aga näitlejanna absurditaju ja iselaadset julgust näiline habras lürism groteski käänata pole ses mängus, paraku, eriti vajatud. Võib ju väita, et nii  võimendub Heinri­chi päästmatu üksildus, ent seda saaks paotada paeluvamas partnerluses.

Tito Belcredi torkerepliik «hoidke oma jalgu, teil on raudsed saapad!» sihib klaasist luuki põrandas, mille all lebab kui klaaskirstus kaame nukk: mitte Lumivalgeke või Okasroosike, vaid oma printsi reetnud marionett. Kui Heinrich IV ei saa hullumeelse rollist enam iial tõelusse naasta, liigahtab marionett viimses tõmbluses, ilma et nukujuht end ilmutaks. Ja anna meile andeks meie maskid…

Lavastus

Luigi Pirandello

«Heinrich IV»

Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Jaanus Laagriküll

Nimiosas Jaan Rekkor

Esietendus 17. novembril Endla Küünis